Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

KOHALIK VAADE. Kas Picasso maali juubelil tuleks Dalí tänav kaotada?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Pablo Picasso taies «Guernica» Madridi Reina Sofia muuseumis. | FOTO: JUAN MEDINA/REUTERS/Scanpix

80 aastat pärast natsionalistide ja vabariiklaste verist vastasseisu vaidleb Hispaania endiselt selle üle, kuidas tulla toime Francisco Franco diktatuuri sümbolitega.

Kodusõjad on mälestuste sõjad. Hispaanias teame seda suurepäraselt. 1936. aastal korraldas kindral Francisco Franco riigipöörde, mille käigus kõrvaldati võimult demokraatlikult valitud vabariiklik valitsus.

Teine Hispaania vabariik oli lühike kuueaastane periood, mille vältel üritasid progressiivsed parteid ajakohastada majandust ja ühiskonda, mis oli kinni väga katoliiklikes ja natsionalistlikes arusaamades.

Paljudele ajaloolastele oli Hispaania kodusõda (1936–1939) Teise maailmasõja eelmäng. Kolm aastat võitles fašismist inspireeritud ja sotsiaalset revolutsiooni pelgav ideoloogia demokraatlike jõudude ning ametliku vabariikliku valitsuse vastu. Pärast 200 000 inimese hukkumist kogu riiki laastanud vääritutes lahingutes võitis Franco sõja ning rajas diktatuuri, mis kestis 36 aastat.

Pärast seda said repressioonid ja vastaste tagakiusamine tavapäraseks ning tuhanded inimesed pagesid välismaale. Kui diktaator 1975. aastal suri, jõudsid kodusõja võitjad ja kaotajad omavahel vaikiva kokkuleppeni ning 1978. aasta põhiseadusega taastati edukalt demokraatia. See oli üleminekuprotsess, mida välismaal kiideti ja millega tagati amnestia Francoga koostööd teinud inimestele.

Palju aastaid eelistasid Hispaania vasak- ja parempoolsed uue vägivallalaine vältimiseks frankismi ja kodusõja arutamisest hoiduda. Kedagi ei toodud ühegi kuritöö eest kohtu ette. Selle tulemusel toimus leppimine, kuid unustamine oli selle eest liiga kõrge hind.

Kui aastad möödusid ja hirm hajus, hakkas liikuma ka vaikimise kardin ning paljud hispaanlased asusid tõde otsima. Kui demokraatia oli juba täielikult küps ja kanda kinnitanud, algas meenutamise ja vaidlemise raske töö. Paljudel on minevikuhaavad endiselt lahtised.

Nüüdsel ajal on tavalised vasak- ja parempoolsete vihased vaidlused selle üle, kuidas frankismipärandiga toime tulla. Tunnustatud briti ajaloolase Paul Prestoni sõnul leidub endiselt inimesi, kes propageerivad viha ehk neid, kes ei ole nõus murdma vaikse unustamise pakti, milleni jõuti üleminekuajal, kui allkirjastati amnestiaseadus.

Ilmunud on rohkelt sellele perioodile keskenduvaid romaane ja ajalooteoseid. Franco ohvrite ühendused on otsinud ja ekshumeerinud tapetute säilmeid. Üks selliseid organisatsioone on Ajaloolise Mälu Taastamise Liit, kes on koostöös teiste ühendustega leidnud 650 massihauda ja 7800 ohvrit, kellest enamik on senini tuvastamata.

Otsustav samm astuti siis, kui peaminister José Luis Rodríguez Zapatero sotsialistlik valitsus võttis aastal 2007 vastu ajaloolise mälu seaduse. Sellega tunnistati mõlema osapoole kannatusi ja eraldati raha, et kaevata välja tuhandeid säilmeid. Samuti andis seadus rohelise tule Franco monumentide ja teiste režiimi sümbolite eemaldamiseks üle kogu riigi. Repressioonide eest välismaale põgenenud hispaanlaste järeltulijatele võimaldati Hispaania kodakondsuse saamine.

Aasta hiljem avas Tšiili diktaatori Augusto Pinocheti süüdimõistmisega tuntuks saanud kohtunik Baltasar Garzón esimese kodusõja kuritegusid käsitleva juurdluse. Ta oli arvamusel, et amnestiaseadus ei puudutanud diktatuuri kuritegusid. Ent Garzón sattus pealtkuulamisskandaali ja ülemkohus tagandas ta ametist.

Viimase kahe aasta jooksul on Mariano Rajoy konservatiivne valitsus kärpinud massihaudade avamise rahastust ja ajaloolise mälu seadus on jäänud ripakile. Ohvrite ühenduste väitel on Hispaania demokraatlikud institutsioonid teinud vägivalla hüvitamiseks vähe.

Timoteo Mendieta surnukeha oli esimene, mis kaevati pärast Franco surma kohtuotsuse alusel välja. Tema 91-aastane tütar Ascension reisis Buenos Airesesse, kus korraldati kodusõja kuritegude rahvusvaheline uurimine. Käsu tema isa surnukeha välja kaevata andis Argentina kohus ja üllataval kombel jäi sellega nõusse ka Hispaania.

Ajakirjanik ja filmitegija Jordi Gordon juhib ühendust Tõekomisjoni Platvorm, mis tegeleb väärtegude uurimisega ja pakub abi ohvrite peredele. Tõekomisjoni loomine oli üks ÜRO 2014. aasta soovitustest, kuid Hispaaniat praegu valitsev Rahvaerakond, mille asutas omal ajal endine Franco teabe- ja turismiminister, lükkas selle ettepaneku tagasi.

Pärast äärmusvasakpoolse Podemose võitu 2015. aasta kohalikel valimistel hakkasid suurlinnad nagu Madrid, kus nad võitsid, kavandama Franco režiimi ülistavate autahvlite ja monumentide eemaldamist ning fašistlike juhtide järgi ristitud tänavate ümbernimetamist.

Hispaania pealinna tellitud nimekiri oli üsna jahmatav: teiste seas olid lisatud sinna ka sürrealistliku kunstniku Salvador Dalí, jalgpalliklubi Real Madrid omaaegse presidendi Santiago Bernabéu, härjavõitleja Manolete ja Rahvusvahelise Olümpiakomitee presidendi José Samaranchi auks nimetatud tänavad. Vastuseis omaaegse sotsialistliku valitsuse seadusele tuleb parempoolsetelt poliitilistelt jõududelt, kelle hinnangul ei tasu meie vägivaldse mineviku vanu haavu lahti kiskuda. Tänavakaardilahing läheb edasi.

Kõige rohkem kirgi küttev frankistlik mälestusmärk on Langenute Org – suur 1959. aastal kasutusele võetud mausoleum, mille ehitasid vabariiklastest sõjavangid ning mille keskmes on Madridi mägedesse raiutud hiiglaslik rist. See rajati ülistusena natsionalistide võidule ja sinna on maetud ka Franco. Kuid mausoleumis sees pole mingisuguseid infotahvleid selle ajaloost ja viisist, kuidas see ehitati.

Paljudel inimestel pole kahtlust, et tegu on fašismi ja julmade repressioonide sümboliga ning koht tuleks sellest taagast puhastada. Selleks oleks vaja matta Franco säilmed surnuaiale tema abikaasa kõrvale ning muuta memoriaal selliseks, et see esindaks kõiki hispaanlasi.

Franco Fond, mida juhib diktaatori tütar, lükkas Franco surnukeha ümbermatmise projekti tagasi ja ähvardas vastumeetmetega, kui peaks midagi sellist juhtuma. Tegelikult pole Langenute Org olnud kunagi lepituse mälestusmärk. Memoriaal laguneb praegu ja selle renoveerimine maksaks ligi 13 miljonit eurot. Jääb küsimus, mida sellega siis ette võtta.

Erinevalt teistest riikidest, kellel on kogemusi vennatapusõdade ja vastuoluliste ajaloosündmustega – nagu näiteks Saksamaa natsismi pärand –, pole Hispaania rajanud muuseumi, mis peegeldaks adekvaatselt mõlema osapoole nägemust ja räägiks tervikliku kodusõja loo.

80 aastat pärast seda, kui Franco väed alustasid sõjalist ülestõusu, on sellise muuseumi puudumine järjekordne märk hispaanlaste jätkuvast lõhestatusest selles küsimuses. Hispaanias on vähe inimesi, kes toetaksid avalikult Franco isikut, kuid parempoolsed usuvad, et diktaator päästis Hispaania Nõukogude Liidu ja Jossif Stalini küünte vahelt.

Nüüd, kus Madridi Kuninganna Sofia muuseum tähistab Pablo Picasso meistriteose «Guernica» 80. sünnipäeva, oleks hea aeg astuda minevikutontide vastu ning mõelda ajaloolase Francisco Espinose Maestre mõtteavaldusele: «Unustamine pole sama mis leppimine ning mälu pole sama mis kättemaks.»

Tagasi üles