/nginx/o/2017/04/18/6563485t1h3443.jpg)
Tõenäoliselt varsti kuuendat tuumakatsetust tegeva ja pidevalt ähvardava retoorikaga esineva Põhja-Korea puhul tekib küsimus, kuidas on niivõrd väike, vaene ja isoleeritud riik suutnud sedavõrd kaua kokkukukkumata toimida - ning kui suurt ohtu Pyongyang endast tegelikult kujutab?
Ajalehe New York Times hinnangul on just riigi enda nõrkus koos ajaloo ja sisedünaamikaga põhjusteks, mis tõukavad Põhja-Koread tagant tuuma- ja raketiprogramme arendama. Ükski hind pole selle eest liiga kõrge ning taoline äärmuslik lähenemine muudab riigi peatamise väga keeruliseks.
Väljaande järgi võib USA president Donald Trump õige pea avastada, et Põhja-Korea keerulise sasipuntra lahendamiseks ei piisa vaid jõust või ähvardustest.
Kuigi hetkel võib Trump soovida tülika ülesande lahendamise Hiina kaela lükata ja loota, et Peking survestab Pyongyangi, poleks ka see garanteeritud tulemusega lahendus: Hiina on Põhja-Koreale seadnud piiranguid varemgi ning Pyongyang on nendele reageerinud provotseerimisega.
I have great confidence that China will properly deal with North Korea. If they are unable to do so, the U.S., with its allies, will! U.S.A.
— Donald J. Trump (@realDonaldTrump) April 13, 2017
Donald Trump usub, et Hiina tegeleb korralikult Põhja-Koreaga. Kui aga see nii ei lähe, on USA valmis seda ise tegema.
Kui kommunistlikud režiimid hakkasid langema, paistis algul, et ka Põhja-Korea läheb sama teed. Riigi toonane juht Kim Jong-il vastas Nõukogude Liidu toe kadumisele aga hoopis Songun'i-poliitikaga, mis seadis esikohale sõjalise jõu arendamise.
Ühtlasi andis see võimudele võimaluse põhjendada riigis valitsevat puudust, õigustada rõhumist sisevaenlaste väljajuurimisega ning õhutada rahvuslikke tundeid. 1990. aastatel suri Põhja-Koreas näljahäda tõttu kümnendik riigi elanikest, kuid võimudevastaseid proteste ei järgnenud, ka ei otsinud Põhja-Korea väljaspoolt abi. Riigi sees suurendas see pigem natsionalistlikke meeleolusid.
Valitud suuna juurde kuulus ka relvade väljaarendamine, mida analüütikute hinnangul kavatseti algul kasutada USAga tehingu läbisurumise jaoks. Iga järgmine provokatsioonivoor, millega Pyongyang tõstis teadlikult sõjaohtu, muutis programmid aga mitte ainult sümboolselt kasulikuks, vaid ka strateegiliselt vajalikuks, kirjutab New York Times. Pärast taolist pikaajalist pidevat naabrite ähvardamist ei saa Põhja-Korea programmidest niisama loobuda, kartmata vastulööke.
KUST TULEB PÕHJA-KOREA RAHA?
Põhiliselt tuleb raha mineraalide impordist, riigist veetakse välja näiteks rauamaaki, niklit ja haruldasi muldmetalle, mida saab kasutada mobiiltelefonidest hübriidautode ja kõrglahutusega televiisorite tootmiseks, kirjutab USA telejaam CNBC.
Mineraale veetakse välja eelkõige lähedalasuvatesse Hiina provintsidesse. Kui suures mahus ja millises väärtuses eksport toimub, jääb teadmata, sest Põhja-Korea selliseid andmeid ei avalda.
Põhja-Korea ekspordib orjatööjõudu eelkõige Hiinasse ja Venemaale. Välismaal töötab umbes 500 000 inimest. ÜRO 2015. aasta hinnangu kohaselt teenivad sunnitöölised kodumaisele režiimile 1,2 miljardit kuni 2,3 miljardit dollarit (1,1 miljardit kuni 2,2 miljardit eurot) aastas.
Töötajad saavad kuus kätte 120 kuni 150 dollarit (112 kuni 140 eurot) kuus, tööandjad maksavad aga suurema osa palgast Põhja-Korea režiimile. Põhjakorealased töötavad välismaal kuni 20 tundi päevas ning kuus on neil puhkepäevi vaid üks või kaks.
Põhja-Koreal on relvade väljaarendamisel ekspertide sõnul eriline eesmärk: jõuda olukorda, et jääda sõjas USAga ellu. Tunduvalt tugevamad riigid nagu Venemaa või Hiina on kulutanud sarnaseks otstarbeks hiigelhulga raha ja kümneid aastaid aega, ning kuigi Põhja-Koreal pole nende vahendeid käepärast, on Pyongyang puudujäägi kompenseerinud valmidusega võtta üüratuid riske.
Kui USA tungiks Põhja-Koreasse, vastaks riik ekspertide sõnul sellega, et annaks lõunasse sadamate ja lennuväljade pihta tuumalöögid. Siis ähvardaks riik mandritevahelise tuumalõhkepeaga raketi USA maismaa pihta läkitada, see aga sunniks USA loobuma.
Põhja-Korea on ka sellega hästi kursis, et Ühendriikide rünnaku puhul peaks nad kiirelt alla vanduma, nii jääbki ainsaks võimaluseks eskaleerida olukord vahetult pärast konflikti algust tuumalöökideni. Karistavad löögid riigi pihta on üks viis nende juhtkondade korralekutsumiseks, kuid ka see variant ei tööta Põhja-Korea puhul, sest võib samuti tuumakonfliktini viia.
USA president Richard Nixon seisis omal ajal sama probleemi ees, kui Põhja-Korea tulistas 1969. aastal alla USA sõjalennuki. Surma sai 31 inimest. Kuigi Nixon oli valmis laskma pommitada Laost ja Kambodžat ning käis välja ka ettepaneku kasutada Vietnamis tuumarelva, järeldas president lõpuks ise, et isegi sümboolne kättemaks Põhja-Koreale kätkeks endas liiga palju riske.
Kõigele lisaks on Pyongyang näidanud suutlikkust taluda karme sanktsioone ning see on osa analüütikuid viinud veendumusele, et sanktsioonid ei ole viis, mis sunniksid Pyongyangi praegusest poliitikast loobuma.
Põhja-Korea relvaprogrammid ei ole erinevalt mõnest teisestki paariariigist sõltunud tehnoloogia või teabe impordist, sest kõigi märkide järgi on neil olemas kohapealne võimekus arendusega tegeleda.
Juba väljaarendatud lühi- ja keskmaaraketid on peidetud riigi eri paikadesse ning kuigi nende hävitamiseks ette võetud välismaised õhulöögid võiks osaliselt edukaks osutuda, suudaks Põhja-Korea rünnaku puhul ka vähemalt mõned raketid ise teele saata. Sel juhul oleks tõenäoliselt sihtmärgiks Lõuna-Korea pealinn Soul oma 25 miljoni elanikuga.
PÕHJA-KOREA SÕJALINE JÕUD:
Olukorda analüüsinud Deutsche Welle järgi on Pyongyangil 700 000 tegevväelase ja 4,5 miljoni reservistiga üks maalma suurimaid sõjavägesid. Iga meessoost isik peab läbima sõjaväeteenistuse ja ta võidakse igal ajal teenistusse kutsuda. Lõuna-Koreaga võrreldes on Põhja-Koreal poole rohkem sõdureid.
Riikide sõjalist võimekust hindava Global Firepower Indexi järgi on Põhja-Korea 126 riigi hulgast 25. kohal. Riigil on 70 allveelaeva, 4200 tanki, 458 hävitajad, 572 ründelennukit. 126 riigi hulgas on Põhja-Korea 25. kohal.
Lisaks on Põhja-Korea arvatavasti korraldanud viis tuumakatsetust ning valmistub varsti korraldama kuuendat, eelnevatest tõenäoliselt võimsamat katset. Kaks katsetust tegi Põhja-Korea mullu.