Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ukrainlased riskivad elektri nimel eluga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Mehed, kes riskivad eludega, et kodustele soojus ja valgus tagada. | FOTO: ALEKSEI FILIPPOV/AFP/SCANPIX

Aleksander ja Ruslan sõitsid oma vana halli väikebussiga üle põllu, mis oli mürsukraatritest täpiline. Tee viis neid teadmatusse, Ukraina sõja eesrindele.

Osana kohaliku tehase meeskonnast riskivad nad Ida-Ukraina konfliktitsoonis tihti elu ja tervisega, et parandada elektriliinidele tekkinud kahju, mis meeste kodulinna Avdijivka pimedusse matab.

«Kui näen Avdijivka suunas välkumas mürske, hakkan pimeduseni jäävaid sekundeid lugema,» sõnas 45-aastane Ruslan Kolessov, kes töötab sealse linna söetehase transpordidirektorina. «Nii saan umbe 200-meetrise täpsusega kindlaks määrata, kuhu mürsk kukkus.»

Riigivägede kontrolli all olev Avdijivka ja tehas, kus Kolessov töötab, jäävad tihti Ukraina ja Venemaa toetatud separatistide mürskude vahele. Tehase käigus hoidmiseks ja linna valgustamiseks elutähtsad neli elektriliini jooksevad risti üle eesliini, sest elektrijaamad asuvad separatistide kontrollitud territooriumil. Seetõttu tekitab sõjategevus kaablitele tihti kahju, mida kohalikud parandama peavad.

«Jaam asub linna südames ja tagab valguse ja sooja kõigile Avdijivka elanikele. Kui elektri edastamine jaama peaks katkema, jääb terve linn valguseta,» seletas Kolessov.

Enne kui meeskond üldse elektriliinideni jõuab, tuleb Kolessovil ja kolleegidel läbida pikk protsess, et Ukraina sõjavägi ja separatistid lepiksid kokku aja, mil tulevahetus peatatakse. «Asume teele vaid siis, kui mõlemad osapooled annavad meile rohelise tule. Aga isegi kui osapooled seda lubavad, ei tähenda see, et meie pihta ei tulistata,» ütles ta.

2015. aastal peeti meeskond separatistide kontrollpunktis kinni süüdistatuna sabotaažis, nende silmad seoti kinni, telefonid võeti ära ja seejärel toimetati nad ülekuulamisele. Mõni tund hiljem, pärast meeste isikute väljaselgitamist, nad vabastati.

Hiljuti varustas Ukraina sõjavägi mehed kuulikindlate kiivrite ja vestidega, aga nad ei ole väga altid varustust kandma ning eelistavad oma vanu valgeid plastkiivreid ja traksipükse. Nii ei peeta neid võitlejateks.

«Kui kanname rohelisi kuuliveste, on keeruline seletada, et me pole sabotöörid,» ütles 37-aastane autojuht Aleksander Korovan. Mõned meeskonnaliikmed ütlevad, on nüüdseks juba harjunud Ukrainas kolmandat aastat vältava konfliktiga, mis on nõudnud ligikaudu 10 000 elu.

Korovan ja tema kolleeg otsustavad aga siiani loosiga, kes ohtliku väljasõidu ajaks rooli istub. «Meie töös saab loota ainult sisetundele,» ütles kahe lapse isa Korovan. «Iga kord on hirmuäratav.»

Ohtliku töö eest mehed lisaraha ei saa, kuid sellega lõpparvet teha ei plaani keegi. «Meie linn ja tehas on kui suur sipelgapesa,» sõnas autojuht Sergei. «Nemad üritavad meie sipelgapesa mürskudega hävitada, aga meie, nagu sipelgadki, parandame selle kõik koos, toome valguse tagasi ja elame edasi.»

Tagasi üles