Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Moskva kolib 1,5 miljonit hruštšovkade elanikku ümber

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Konstantin Jankauskas tüüpilise kõige vanemat tüüpi rõdudeta hruštšovka ees. | FOTO: Jaanus Piirsalu

Moskva linnapea Sergei Sobjanin tahab ajalukku minna maailma suurima elanike ümberasustamiskampaania korraldajana ühe linna piires. Moskva tahab ümber kolida Eesti-täie elanikke – kõik, kes elavad vanades nõukogudeaegsetes paneelmajades, nn hruštšovkades.

2014. aastal värvisid aktivistid elanikelt nõu küsimata majaseina üle. | FOTO: Jaanus Piirsalu
Larissa Maksimova oma kodus. | FOTO: Jaanus Piirsalu
Larissa Maksimova korteri läbilaskev lagi. | FOTO: Jaanus Piirsalu

Plaan on vägev. See puudutab ligi 1,6 miljonit inimest, kes elavad 8000 paneelmajas 25 miljonil ruutmeetril. Aega kuluks 20–30 aastat. Maksumuse kohta öeldakse vaid «hinnanguliselt mitukümmend triljonit rubla». 20 triljonit rubla on praegu 330 miljardit eurot. See on jämedalt võttes veerand rohkem, kui on tänavu planeeritud Venemaa riigieelarve tuludeks. Sellist lammutamis- ja ümberasustamisplaani ühe linna piires pole maailm veel näinud.

24-aastane postkontori töötaja Ira näitab Postimehele oma korterit 1960ndate alguses ehitatud hruštšovkas. Köök on neli ruutmeetrit – see on nii kitsas, et väga raske on isegi fotot teha. No ei ole ruumi, pildistaks nagu vastu seina. Vannituba koos vetsuga on kolm ruutmeetrit. Tavaline vann sinna ei mahugi, seal on istevann. L-kujuline koridor on samuti neli ruutmeetrit.

Paljudes kohtades on tapeet maha koorunud ning on näha torude lekkimisest tekkinud suured veeplekid. Koridoriseintel paistab hallitust. Sellistes majades pole kunagi põhjalikumat remonti tehtud. Isolatsioon on täpselt selline, nagu Voldemar Kuslap laulis «Mustamäe valsis» – «Naabrite rõõmudes olen nüüd osanik / olgu seal pidu või pulm / igavust ma tunda ei saa / enne kui kell on kolm» –, aga sellega on kõik ammuilma harjunud.

Ira kahetoaline korter on üldse kokku 38 ruutmeetrit, millest kahe elutoa alla jääb 27 ruutmeetrit. Ira laiutab seal koos poolteiseaastase tütre ja oma vanematega. Magavad nad kõik ühes toas.

«Muidugi tahaks siit välja kolida, kui linn uue korteri annab,» rääkis Ira. «Tahaks uskuda, et see programm tuleb, aga me oleme juba kõikidest nendest uskumistest ja lubadustest väsinud.»

«Vaadake, mis aasta on, aga me elame ikka nii nagu minu vanaema, kes kunagi selle korteri sai,» lisas Ira, kes väitis, et maksab laguneva korteri eest kommunaalkuludeks kuus 6000 rubla (100 eurot). See moodustab ligi viiendiku tema palgast. Ta elab Moskva lõunaosas, 20-minutilise metroosõidu kaugusel kesklinnast. «Kujutage nüüd ette, kuidas elab ülejäänud Venemaa, kui juba majad Moskva kesklinna lähedal on sellised.»

Enamasti viiekordsete, rahva seas kiiresti hruštšovkadeks kutsuma hakatud majade massilise ehitamisega alustati Nõukogude Liidus 1950ndate lõpus. Tollase Nõukogude parteijuhi Nikita Hruštšovi eesmärk oli lahendada meeletu eluruumide probleem. Eelkõige oli vaja linnades inimesed välja kolida ülerahvastatud kommunaalkorteritest ja ebatervislikest keldritest ning selleks mõeldi välja väikeste korteritega, kuid siiski omaette elamist võimaldavad tüüpplaneeringuga paneelmajad, mida oli võimalik kiiresti ja palju ehitada. Eestis ehitati selliseid maju hulgakaupa Mustamäele, kuid need olid veidi teist tüüpi kui nüüd Moskvas lammutamisele määratud majad.

Moskvas kujunes hruštšovka-rajoonidest mitme kilomeetri laiune vöönd tollases äärelinnas, kuid nüüdseks asub see vöönd keset 12 miljoni elanikuga pealinna ning kujutab kinnisvaraarenduse mõttes väga magusat suutäit. Sinna ongi paljude arvates koer maetud, miks Moskva linnavalitsus nii suurejoonelist projekti kavandab – kesklinna ümbruses on kinnisvaraarendamiseks vaba maa otsa saanud.

Avaliku arvamuse uuringute järgi toetavad hruštšovkade elanikud loomulikult üsna üksmeelselt ümberkolimisplaani, sest kes ei tahaks saada paremat ja tänapäevasemat korterit. Teine asi on see, et paljud kahtlevad nii grandioosse plaani täideviimises.

Ira naabermajas samasuguses hruštšovkas elav Larissa Maksimova (52) sõnastas selle, mida paljud moskvalased sisimas kahtlustavad: «Ma ei usu Sobjanini plaani. See on lihtsalt selleks, et nende Rotenbergide jaoks raha varastada. Meie riik ei tee kunagi seda, mida lubab.»

Vennad Rotenbergid olid Venemaa presidendi Vladimir Putini lapsepõlveaegsed trennikaaslased džuudos, Putini võimuloleku ajal on nad loonud vägevad äriimpeeriumid ning rikastunud suurte riigitellimuste arvelt.

Plaan ise on lühidalt öeldes selline: kõik Moskvas alles jäänud hruštšovkad lammutatakse maha, nende asemele ehitatakse nüüdisaegsete elumajade kvartalid koos vajaliku infrastruktuuriga, ning kõik seniste hruštšovkade elanikud kolitakse elama sama rajooni uutesse elumajadesse. Kuna uued majad peaksid tulema kõrgemad, siis müüakse ümberasujatest üle jäänud korterid kõigile soovijatele. Tulemusena peaks Moskva kesklinna läheduses tekkima nüüdisaegsete elurajoonide vöönd.

Moskva linnamajanduse instituudi president Nadežda Kossareva tõi hruštšovkade massilise lammutamise põhilise pooltargumendina välja, et neid maju on väga keeruline ja kallis renoveerida. «Parem ehitada juba uued majad, kui kulutada raha nende moraalselt vanade majade korda tegemiseks,» lausus ta. «Nendes majades on näiteks torustik ehitatud korteriseinte sisse, mis tähendab, et torude vahetamiseks tuleks seinad lõhkuda. Kuna majad ehitati ilma tehnoloogilise keldrita, siis tuleb üles tuleb võtta kõigi esimese korruse korterite põrandad, sest muud moodi ei pääse kommunikatsioonidele ligi. See on vaid üks näide.»

Kossareva sõnul on erinevaid andmeid, millise vastupidamistähtajaga hruštšovkad ehitati – vahemik on 25–50 aastat – kuid igal juhul on nende majade kasutamisaeg tema väitel läbi.

Teise argumendina tõi Kossareva välja, et madalad hruštšovkad ja nende ümber jäetud suured sisemised kvartalid tähendavad liiga väikest asustatust Moskva kesklinna ümbruses. Kinnisvaraarendajad on juba ammu Moskva linnavalitsust sel teemal survestanud.

«Moskva keskusele lähemad piirkonnad tuleks rohkem täis ehitada, et enam inimesi saaks kesklinnale lähemale kolida ega peaks mitmeid tunde päevas tööle sõitmiseks kulutama,» rääkis Kossareva.

Elanike arvu poolest koos Istanbuliga Euroopa suurima linna tiitlit jagava Moskva eripära on juba nõukogude ajast peale selles, et väga palju töökohti – eriti riigiasutusi – on koondunud kesklinna, aga inimesed elavad enamasti suurtes mikrorajoonides äärlinnades või lausa väljaspool Moskvat. See tähendab, et iga päev sõidab mitu miljonit inimest hommikul kesklinna poole ning õhtul tagasi linnast välja, mis tekitab tohutu koormuse transpordile ja suuri ummikuid.

Moskva linna Zjuzino rajooni volikogu saadik Konstantin Jankauskas nimetas suurejoonelist lammutamiskava muinasjutuks. «See on valimiseelne trikk. Sobjaninil on vaja enne valimisi mastaapset projekti, millega suurt tähelepanu saada,» kinnitas Jankauskas. «Lisaks pole 20 aastaga selle läbi viimine kuidagi reaalne.»

Moskvas toimuvad linnapea valimised järgmise aasta sügisel, kuid Sobjaninist räägitakse üha rohkem kui potentsiaalsest tulevasest peaministrist ning kui ühest võimalikust valikust koguni Venemaa presidendi kohale pärast 2024. aastat. See loogika põhineb eeldusel, et praegune president Vladimir Putin kandideerib ja valitakse järgmisel kevadel teist järjestikust korda (kokku neljandat korda) presidendiks ja sel juhul ei saaks ta enam 2024. aasta presidendivalimistel osaleda.

Linnapea Juri Lužkovi ajal algas 1990ndate lõpus Moskvas juba esimene kampaania hruštšovkade elanike ümberasustamiseks. Lužkov plaan nägi ette «vaid» 1700 maja lammutamise (kokku kuus miljonit ruutmeetrit) ja nende elanike ümberasustamise. Praegusest mahult neli korda väiksemat projekti pole 19 aastaga veel kaugeltki lõpetada suudetud.

Moskva võimud on lubanud lammutatavate hruštšovkade elanikud ümber asustada samadesse rajoonidesse, kus nad elavad, või siis äärmisel juhul naaberrajoonidesse, et nende harjumused ja sotsiaalsed sidemed säiliksid võimalikult endisel viisil. Moskvas on see inimestele väga tähtis, et sest selle suurust arvestades võrdub mujale linnaosadesse ümber kolimine sisuliselt teise linna kolimisega.

Massilise ümberasustamise jaoks võtab Venemaa parlament praegu kiirkorras vastu seadustepaketti, mis lubab võimudel sisuliselt jõuga inimesi vanadest majadest uutesse ümber asustada, nii et elanikel puudub võimalus see otsus isegi kohtusse kaevata. Uue korteriga vabatahtlikuks nõustumiseks antakse aega 60 päeva, vastasel juhul määratakse inimesele uus elamispind kohtu otsusega.

Uue korteri andmine toimub põhimõttel, et kui sul on kahetoaline korter vanas majas, siis linn annab vastu tasuta kahetoalise uues majas. Kui tahad saada vastu kolmetoalist korterit, siis pead juurde maksma. Erinevus Lužkovi ajal alanud ümberkolimisest on selles, et siis anti korteriomanikule valida: kas uus korter või selle väärtuses raha.

«Lubatakse, et uued kahetoalised korterid tulevad parema planeeringuga ja on ruutmeetrite poolest umbes 20 protsenti suuremad. Kui see nii on, siis ma arvan, et ratsionaalselt kaalutledes on inimestele see vahetus kasulik,» lausus Nadežda Kossareva.

Moskva linn peab aga tuhandetes hruštšovkades elavate inimeste probleemi igal juhul kuidagi lahendama, sest vastasel juhul muutuvad nende majade rajoonid Venemaa pealinnas varsti getodeks. Ja need getod ei asu kuskil äärealal, vaid kesklinna lähedal. Juba praegu elavad seal keskmisest vaesemad inimesed. Korralikku hinda on nende korterite eest aga võimatu saada. «Mu naaber müüb oma kahetoalist ja arvestades asukohta (viie jalutamisminuti kaugusel metroopeatusest – J. P.), võib öelda, et miinimumhinna eest – kuue miljoni rublaga (100 000 eurot). Juba viis aastat ei ole keegi seda osta tahtnud,» rääkis Zjuzino elanik Larissa Maksimova.

Venemaa arhitektide liit teatas pärast projekti analüüsimist, et kulude tasategemiseks peaksid kinnisvaraarendajad ehitama vähemalt kolm korda rohkem elamispinda, kui läheb lammutamisele ja inimeste ümberkolimiseks. See aga tähendaks, et Moskva keskosasse lisanduks kuni kolm miljonit uut inimest, mis omakorda nõuaks uusi teid, sotsiaalasutusi ja muud infrastruktuuri. Selliseid plaane pole Moskva linnavõimud vähemalt esialgu veel tutvustanud.

Linnavõimud on väitnud, et massilise lammutamisega kaasnev uute korterelamute ehitamine surub alla elamispindade hinnad, mis praegu on Venemaa pealinnas võrreldes elatustasemega üsna kõrged. Keskmine ruutmeetri hind korteri ostmisel on Moskvas praegu 200 000 rubla (3350 eurot, Tallinnas on see näiteks keskmiselt 1700 eurot).

«Võib öelda nii, et Moskvas on keeruline elamispinda osta,» lausus Nadežda Kossareva. «Kui korterite ehitamise maht nüüd vähemalt kaks korda tõuseb, siis ehk lööb see hinnad alla.» Jankauskas aga hindade langusesse ei usu, sest sellest kaotaksid Moskvas traditsiooniliselt tugeva mõjuga kinnisvaraarendajad.

Tagasi üles