Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

«Guernica» oli natsidel pinnuks silmas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Hispaania kuningas Juan Carlos ja kuninganna Sofia «Guernica» ees poseerimas. | FOTO: PPE/THORTON/SIPA/SCANPIX

Kaheksakümmend aastat tagasi 26. aprillil vallandas kindral Franco poolel sõdiv Wehrmachti ekspeditsioonikorpus Legion Condor Baskimaal asuvale Guernica linnale kaks tundi kestva pommirahe.

«Kui esimene Junkerite eskadron saabus, olid kõik kohad juba suitsu täis. Keegi ei suutnud tuvastada sihtmärke – teid, sildu ega äärelinna –, seega visati kõik [pommid] lihtsalt keskele,» kirjutas rünnakut juhtinud komandör Wolfram von Richthofen oma päevikus.

Mõne tunnistaja väitel oli enamik elanikke pommitamise ajal kesklinna turule kogunenud ega olnud suutelised pommirahe alt põgenema, kuna teed olid kaetud rusudega ning linnast välja viivad sillad hävitatud.

Kuna enamik mehi võitles Vabariiklaste poolel, sattusid ohvriteks peamiselt naised ja lapsed. «Naised ja lapsed teevad «Guernicast» süütu ja kaitsetu inimkonna veristamise portree,» kirjutas kunstiloolane Rudolf Arnheim.

Picasso ise oli tolleks ajaks juba üle 30 aasta Prantsusmaal elanud ega olnud alguses kuigi vaimustatud mõttest baskide linna pommitamine oma Pariisi maailmanäituse tellimustöö teemaks võtta. Alles Briti ajakirjaniku George Steeri reportaaži lugedes hülgas ta oma esialgse kavandi ja asus tööle ajastu ühe mõjukaima teose kallal.

Tegu oli riskantse sammuga, kuna maailmanäituse avamiseni oli jäänud vaid kolm nädalat ning kolme ja poole meetri laiune maal valmiski kaks nädalat tähtajast hiljem.

Teos võeti teatud ringkondades alguses üsna leigelt vastu, saades karme sõnu nii kunstikriitikutelt kui ka Natsi-Saksamaalt, mis soovitas oma ametlikus turismivoldikus antifašistlikku maali mitte vaatama minna, nimetades seda kehaosade sasipuntraks, millega oleks hakkama saanud iga nelja-aastane. Adolf Hitler teadupärast moodsat kunsti eriti ei sallinud.

Tagasi üles