Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kreeka poliitik usub ELi-Türgi leppe püsimist Saksa valimisteni

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Esimesel ülestõusmispühal Lampedusa saare juures organisatsiooni SOS Méditerranée laevalt Aquarius abi saanud aafriklased. | FOTO: Patrick Bar / AP / Scanpix

Kuigi nii läbi Hispaania kulgevalt nn lääneteelt kui ka Türgist Kreekasse viivalt idateelt tilgub praegu illegaalseid migrante Euroopasse üsna vähe, näitab ebaseaduslik ränne siiski kasvumärke.

Ehkki suurem rändehooaeg alles algab, on uudisteagentuuri AFP andmeil tänavu Vahemere keskteelt ehk Liibüa rannikult saabunud migrante Itaaliasse jõudnud juba 37 000. See arv on 45 protsenti suurem kui mullu samal ajal.

Ainuüksi möödunud nädalavahetusel jõudis Liibüast Itaaliasse eri andmeil 8300–8500 migranti. Samal perioodil Liibüa ranniku lähedal uppunult leitute arv on täpsem: seitse, nende seas ka lapsi. Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni teatel on tänavu uppunud või teadmata kadunuks jäänud 666 Liibüast teele asunut.

Sel kuul St. Julian’sis peetud konservatiivse Euroopa Rahvaerakonna parteipere kongressi ajal Postimehega rääkinud Malta parlamendisaadiku Francis Zammit Dimechi sõnul pole nemad tänavu suurt migranditulva näinud.

«Selle põhjus paistab olevat mingisugune Malta ja Itaalia valitsuse mitteametlik kokkulepe,» spekuleeris Zammit Dimech, kes on opositsioonilise Rahvusliku Partei kõneisik immigratsiooniküsimustes. «Inimesi Vahemerest päästetakse, aga isegi kui selles osalevad Malta julgeolekujõud, viiakse nad Itaaliasse.»

Selles, et Malta on viimastel aastatel immigratsiooni tõttu ebaproportsionaalselt kannatada saanud, Zammit Dimech ei kahtle. Ta soovitab kõrvutada Muhumaast veidi suurema saare suurust, rahvaarvu ja võimekust sinna tulnud illegaalide arvuga. «Kui praegune seis ei pruugi olla nii dramaatiline kui mõne aasta eest, võib see tulevikus samasuguseks muutuda,» nentis ta.

Samuti St. Julian’sis Postimehele intervjuu andnud Kreeka Uue Demokraatia eurosaadik Georgios Kyrtsos kinnitas ametlikku infot, et 2015. aastal plahvatusliku sisserände tulipunktis Egeuse merel ehk idateel on praegu olukord kontrolli all. Ta ei peljanud ka väga Türgi ähvardusi.

«Recep Tayyip Erdoğan ütleb aeg-ajalt eurooplastele, et ta hakkab sealt inimesi saatma, kuid me jälgime statistikat,» ilmestas Kyrtsos. «2015. aastal oli päevi, kus 24 tunni jooksul ületas Egeuse mere 5000–6000 inimest. Praegu tuleb sealt 100–120 inimest päevas ja osa neist saab meie kokkuleppe järgi Türki tagasi saata.»

Kyrtsos oli veendunud, et teravast retoorikast hoolimata Brüsseli ja Türgi kokkulepe peab. Kreeklase sõnul hoiab lepet Berliini pidev ja edukas surve Ankarale. «Sakslased on selleks motiveeritud, sest nad ei taha suurt pagulaste ja migrantide arvu kasvu enne 2017. aasta septembri valimisi, sest see aitaks AfD paremäärmuslastel oma häältehulka kasvatada,» selgitab ta. «Mis pärast saab? Elame-näeme.»

Praeguse seisuga külvavad Kreekas sotsiaalseid pingeid need 60 000 Türgi kaudu saabunut, kes on sinna lõksu jäänud. Nende sihtriigid olid jõukam Euroopa tuumik – Austria ja Saksamaa. Aga kuna naabermaad püstitasid Kreeka piirile füüsilised tarad, on migrantide edasiliikumine oluliselt takistatud.

Kyrtsose sõnul hoiab Kreekas migrandivastaseid pingeid kontrolli all omanäoline tegur: selle teema eestkõnelejaks olev poliitiline jõud on lihtsalt liiga räige.

«Paremäärmuslik Kuldse Koidiku partei on väga karm neonatsipartei, mitte «tsiviliseeritud» paremäärmuslik erakond nagu Austrias või Hollandis,» kirjeldas tsentrikonservatiivse erakonna poliitik. «Kuigi inimestele ei meeldi pagulaste ja migrantide juurdevool meie oma sotsiaalsete probleemide – näiteks vaesuse – tõttu, on neil siiski väga raske end selle parteiga identifitseerida, sest see on väga agressiivne – tegelikult on nad neonatsid.»

Kyrtsos, kelle opositsioonis olev kodupartei on praeguste küsitluste järgi Kreeka populaarseim, möönab, et Kuldse Koidiku eelmiste valimiste tulemus – seitse protseti häältest – pole halb.

«Nad võivad isegi jõuda kümne protsendi juurde,» usub konservatiiv. «Aga kui nad oleksid tsiviliseeritud paremäärmuslased – hollandi või austria või saksa stiilis – võiksid nad saada 15 protsenti häältest. Meie paremäärmuslased on nii metsikud, et nad ei suuda immigratsiooniprobleemi enda kasuks pöörata.»

Ka Malta poliitiku sõnul on teema nende poliitikas aktuaalne. Hoolimata sellest, et suur osa väikesaarele kogunenud inimestest sai hiljem lõpuks mitme riigi – nende seas Ühendriikide – abiga ümber asustatud ning praegu nende juurde Liibüast teele asunud üldjuhul ei jõua.

«Maltal on paar paremäärmuslikku liikumist, kes on küll väga väikesed, kuid vaatavad immigratsiooniküsimusi ülinegatiivsetes kategooriates,» sõnas ta.

Zammit Dimech näeb lahendust Euroopa suuremas solidaarsuses, mis aitaks piiririikidel koormat kanda. «Päris ausalt öeldes, suurem osa Euroopa riike lihtsalt ei ole teinud oma osa,» leidis ta.

«On olemas kokkulepe 160 000 pagulaskandidaadi ümberjagamiseks Itaaliast ja Kreekast. Seda nimetati sümboolseks arvuks, sest kõik teavad, et kui need 160 000 inimest kuidagi ülejäänud Euroopa riikidesse sulatada, pole olukord Itaalia ja Kreeka jaoks eriti palju parem,» rääkis maltalane.

Veel laiduväärsem on tema sõnul ELi jalalohistamine paberil kirjas oleva kokkuleppe täitmisel. Kuigi ümberjagamise lõpptärmin terendab juba septembris, peaks programmi eduka täitmise korral olema see lõpusirgel juba 1. juuliks, kui Malta annab ELi eesistumise Eestile üle. Praegu jääb ümber asustatute arv alla 20 000.

Zammit Dimech tunnistab, et veel paari aasta eest võis migratsiooniküsimuses rääkida põhja-lõuna konfliktist: «Väga lihtsal põhjusel: lõuna kannatas pikka aega märksa tõsisemate migratsioonivoogude all.»

2015. aasta tõi selles teatava murrangu. «Alates sellest ajast on migratsioonist saanud keerukam küsimus,» arvas maltalane. «Rohkem on vooge, mis ei piirdu enam Vahemerega, ning see on teatud mõttes toiminud äratusena paljudele riikidele, kes arvasid varem, et nad võivad lihtsalt öelda, et see on Malta, Kreeka või Itaalia, mitte nende probleem. Nüüd on paljud neist riikidest mõtlema hakanud, sest nad saavad aru, et see mõjutab ka neid.»

Tagasi üles