NATO üksuste paigutamine alliansi idatiivale heidutusena toimib, kuid ühendusel on heidutuses katmist vajavaid auke, selgus laupäeval Lennart Meri konverentsil peetud paneeldiskussioonist.
Lennart Meri konverentsil arutati NATO heidutust Baltimaades (2)
15. mai 2017, 01:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Diskussioon viidi läbi Chatham House'i reegli alusel, mis tähendab, et vestluse sisu võib edasi anda, aga seda ei tohi kõnelejatele omistada.
Ühe osaleja hinnangul on Venemaa tavasõja seisukohast NATO ainus väljakutse ning et see on pikaajaline. NATO lahingugruppide paigutamine Baltimaadesse oli pöördepunkt, kuid esimene samm pikemas protsessis, sest alliansil on regioonis kaitsealaseid lünki, ütles ta.
Panelist tõi konkreetselt esile raskused õhutõrjes ja Venemaa tõkestusvõime (nn anti-access, area denial "A2/AD") nurjamises ning Venemaa võimekuse lõigata läbi Balti regiooni varustamine nii maitsi kui ka meritsi. Teised lisasid nimekirja ka NATO otsustamismehhanismi aegluse võrreldes Venemaaga, mis suudab ühe osaleja sõnul olla invasiooniks valmis 24-48 tunniga.
Üks panelistidest nõustus, et lääneriikide suhtumises on toimunud murrang. Krimmi annekteerimine tõukas riikide mõttemaailma nii kaugele, et nüüd on nende sõdurid NATO idatiival ja nad arutavad, kuidas oma sõdureid kaitsta. Teoreetilistest võimalustest on liigutud praktiliste kaalutlusteni, lisas ta.
Heidutus ei seisne ainult sõdurite arvus, ütles üks panelistidest. Tõeline heidutus on ettevalmistused kaitseks ja NATO ühtsus, sest need viivad agressiooni võimaliku kulu väga kõrgeks nagu see on praegu. Samas eeldab see seisukoht, et mõlemad pooled on ratsionaalsed. Kui ei ole, siis muutub olukord väga raskesti ennustavaks, lausus ta.
Teise osaleja sõnul pidi NATO Poola ja Baltimaadesse üksuste paigutamisele eelnevalt endale meelde tuletama, mis heidutus täpselt on, sest sellele ei oldud põhjalikult mõeldud 20 aastat.
Sama osaleja rõhutas, et NATO peaks hoiduma heidutuses ülereageerimisest ning Venemaale eskalatsiooniks ettekäände andmisest. Me ei tohi anda signaali, et me oleme liiga tugevad. Kui vastame Venemaale proportsionaalse, tasakaalustatud ja selge heidutusega, siis asetame eskaleerimise riski Venemaale, lisas ta.
Ta tunnistas, et heidutusega kaasnevad alati riskid, sest see põhineb hinnangutel, kuid sellest hoolimata tuleb ennetada Venemaa argumente, et riigil ei oleks põhjust olukorda sõjaliselt eskaleerida.
See seisukoht pälvis toetust ka teiste panelistide seas.
Üks neist ütles, et liiga palju kaitsevõimekusi võib heidutuse kummutada, sest see võib jätta Venemaale mulje, et riik ei saa sõjaliselt üldse tegutseda ja hakkab seetõttu oma võimekust tõstma. Teine rõhutas, et mingi tasakaal peab olema ja et see peab NATO seisukohast seisnema lisaks sõdurite arvule ka muul, sest Venemaal on oma läänepiiril oluliselt rohkem sõdureid kui NATO-l oma idatiival.
Kolmas osaleja tõi välja, et Venemaa vaatab sõjaliselt Euroopat tervikuna. Balti regioon on Venemaa jaoks eesmärk number üks, kuid eesmärk number kaks on Põhja-Atlandi piirkond, mis on muu hulgas oluline Balti regiooni varustamise seisukohast, lausus ta.
Ühe osaleja sõnul piisas Venemaa heidutamiseks rahuajal alliansi idatiivale sõdurite paigutamisest.
Moskval pole praegu tõelist tahet Baltimaid rünnata ning Venemaa president Vladimir Putin teab, et NATO ei kavatse iialgi Venemaad rünnata, ütles ta. Samas pole NATO-l sõjalisest seisukohast kuigi palju hoiatusaega, sest Venemaal on invasiooniks vajalikud sõdurid pidevalt käepärast, lausus sama osaleja.
Paneelis oldi üksmeelel, et lisaks sõjalistele sammudele peab NATO pidama Venemaaga ka poliitilist dialoogi.