Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

PERSOON: Peaminister, kellele meeldib poksida

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Édouard Philippe`i teekond on viinud teda nii vasemale kui paremale. Nüüd on ta peaminister. | FOTO: Abd Rabbo Ammar-Pool/SIPA/Scanpix

«Olen mees paremalt poolt,» kuulutas esmaspäeval Prantsusmaa peaministriks määratud Édouard Philippe oma esimeses kõnes. Endine vasakpoolne ja praegune konservatiiv on nüüd president Emmanuel Macroni järel riigis mees number kaks.

Värske peaministri kujunemislugu on värvikirev.

46-aastane Philippe sündis Normandia regioonis Roueni linnas aastal 1970. Portaal Voici.fr kirjutab, et tema vanemad olid prantsuse keele professorid ja sama karjääri kasuks otsustas ka Phillipe’i vanem õde. Ema oli katoliiklane, isa ateist. «Minul ei ole usku, aga tunnen suurt austust pühaduse ja nende inimeste vastu, kes usuvad,» ütles prantslane aastal 2010 ajakirjale Le Point antud intervjuus.

«Saime väga vabameelse hariduse,» meenutab Philippe lapsepõlve. Koolis oli tulevane peaminister hea õpilane. «Kuid ka halb hinne ei olnud võrdväärne katastroofiga,» mäletab prantslane.

Lapsepõlves köitis Philippe’i veel muusika, ta tudeeris kohalikus Roueni konservatooriumis. «Alustasin viiuliga, kuid valisin kiiresti löökpillid – need olid minusuguse hüperaktiivse lapse jaoks palju sobilikumad,» tsiteeris poliitikut Voici.fr.

Philippe sai keskhariduse Saksamaal Bonnis, kus tema isa töötas kohaliku prantsuse lütseumi direktorina. Ülikoolikraadi teenis ta aga prantsuse ladvikule vääriliselt riigi ühes eliitülikoolis Science Po, mille lõpetas aastal 1992. Erialaks juura, mis võlus noore Philippe’i kohe. «See on aine, mis nõuab argumenteerimist, loogikat, kõneosavust ja viimistletud kirjasõna,» põhjendas Philippe Le Pointile.

Oma noorusaastad veetis Philippe sõjaka vasakpoolsena, toetades sotsialistist presidendi François Mitterandi all töötanud peaminister Michel Rocardi. Ühist keelt oskas ta leida aga paljudega.

«Tõeline tsentrist, pentsik ja sümpaatne, sõber inimestega vasakult ja paremalt,» meenutas teda tolleaegne kaaslane, nüüdne ettevõtja Julien Carmona.

Ülikool oli see koht, kus Philippe’i vaated hakkasid tasapisi paremale nihkuma. Liberaalist Macroniga võrreldes on tema aated märksa konservatiivsemad. Näiteks on Phillippe loobunud korduvalt osalemast hääletustel, milles arutatud homoseksuaalide abiellumisõiguse üle.

Just kalduvust konservatiivsusele nähakse värske presidendi lootusena vastavates ringkondades toetust kasvatada. Eriti just vabariiklaste seas – viimaste skandaalidest räsitud kandidaat François Fillon mäletatavasti valimiste esimesest voorust edasi ei pääsenud.

Philippe’i poliitkarjäär sai alguse Le Havre’i linnas, kus ta sõbrunes parempoolse meeri Antoine Rufenachtiga ning teenis tema abilinnapeana. Rufenacht oli tollal uuesti ametisse kandideerinud presidendi Jacques Chiraci kampaaniajuht. Võib arvata, et just sel perioodil – aastal 2002 – leidis prantslane oma uue kutsumuse paremkonservatiivina. Samal aastal kandideeris Philippe ebaõnnestunult kohalikku volikogusse.

Tol ajal jagunes tema elu peamiselt kahe koha, kodulinna Roueni ja samuti Normandias asuva Le Havre’i vahel.

2010. aastal pärast Rufenachti taandumist sai Philippe’ist endast Le Havre’i linnapea.

Järgnes aeg, mil Philippe sukeldus ettevõtlusesse – ehkki sääraseid pakkumisi oli tehtud varemgi.

«Ma teadsin, et erasektorisse minek tähendab poliitikast lahtiütlemist,» põhjendas noor Philippe, miks teda köitis nimelt avalik teenistus. Sellegipoolest töötas prantslane lühikest aega ka ärimaailmas, kus tema tööandjaks sai energeetikakompanii Areva.

Normandias töötades leidis Philippe endale poliitilise mentori: äsjastel valimistel ise ebaõnnestunult vabariiklaste presidendikandidaadiks pürginud Alain Juppé. Tollal oli mees korruptsioonikahtluse tõttu uurimise all.

«Ta on nagu noorem ja paindlikum Juppé,» iseloomustas Philippe’i ajakirjale L’Obs üks tema sõber.

«Nad mõistvad üksteist rääkimatagi, neil on samad vaidlemismaneerid,» lisas teine lähedane. Väike Juppé – sellise hüüdnime all tuntakse uut peaministrit.

«Minu sõber Édouard Philippe on märkimisväärsete annetega mees. Ta on väga populaarne linnapea,» kiitis uut peaministrit Juppé.

«Samuti teab ta peast parlamendi töökorraldust. Usun, et tal on kõik vajalikud omadused, et täita presidendi antud rasket rolli,» tsiteerib Juppéd France24.

Mitte alati polnud Philippe Macroni suur fänn. L’Obs kirjutab, et kui nad viimaks 2011. aastal ühel õhtusöögil kohtusid, tekkis meeste vahel sümpaatia. Jutuainet neil jätkus: tuuleparkide rajamisega seotud küsimustest kuni päevapoliitiliste teemadeni.

Kaks suurt Prantsusmaa erakonda suhtuvad Philippe’i kahetiselt. Osa vabariiklaste meelest hüppas mees skandaalide keerisesse sattunud Filloni selja tagant varakult ära just sellepärast, et panustada Macronile. Sotsialistides tekitab kõhklusi tema minevik ja äkiline ideoloogiline meelemuutus.

Philippe’i huvide hulka kuulub veel kirjutamine – ta on mitme teose autor. Filmikunstist austab uus peaminister Stanley Kubrickut, muusikast Bruce Springsteeni. Spordialadest köidab teda poks.

«Olen ise hoope vastu võtnud ja neid ka jaganud. Õpin pidevalt. See on spordiala, mis teeb alandlikuks,» lausus Philippe eelmise aasta lõpus portaalile ICL antud intervjuus.

Philippe on abielus ja tal on kolm last.

FB

Emmanuel Macroni uus ja kirju valitsus

Värske Prantsusmaa president Emmanuel Macaron avalikustas eile inimesed, kes hakkavad kuuluma tema loodud kabinetti. Liikmeid leidub poliitilise spektri igast otsast ja 18 ministrist pooled on naised. Mõned tähtsaimad nimed:

  • Rahandusminister – vabariiklaste ridadesse kuuluv ja varem president Nicolas Sarkozy all teeninud mõõdukas Bruno Le Maire.
  • Välisminister – president François Hollande’i valitsuses kaitseministri kohta pidanud Jean-Yves Le Drian.
  • Kaitseminister – europarlamendi liikmest tsentrist Sylvie Goulard.
  • Justiitsminister – tsentrist François Bayrou.
  • Keskkonnaminister – keskkonnaktivist Nicolas Hulot.
  • Siseminister – Lyoni sotsialistist linnapea Gérard Collomb.
  • Tervishoiuminister – õppejõud Agnès Buzyn.
  • Kultuuriminister – kirjastaja Françoise Nyssen.

Allikad: France24, Le Monde

Tagasi üles