Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ekspert: Saksamaa võiks otsekohe kaitsekulud kahe protsendini tõsta

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Saksa Välispoliitika Ühingu (DGAP) asedirektor Christian Mölling möödunud nädalavahetusel Tallinnas. | FOTO: EERO VABAMÄGI/PM/SCANPIX BALTICS/Scanpix

Saksamaa on riik, kes reageerib raharaiskamisele kaitsetööstuses allergiliselt, sõnas möödunud nädalal Tallinnas Lennart Meri konverentsil käinud Christian Mölling, mõttekoja Saksa Välispoliitika Ühing (DGAP) asedirektor.

- Saksamaa kristlikust demokraadist liidukantsler Angela Merkel on NATO kahe protsendi kaitsekulutuste suhtes võtnud pigem pooldava hoiaku, sotsiaaldemokraadist välisminister Sigmar Gabriel on selle suhtes kriitiline. Olete varem kirjutanud, et nõudena seda käsitleda ei tohi, kuid USA president Donald Trump seda just niimoodi võttis. Kuidas võiks see teema Saksamaal edasi areneda?

Kõigepealt tuleb rõhutada, et pärast seda, kui Trump seda oli öelnud, ei puhkenud Saksamaal mingit vaidlust ega arutelu. Mitu ministrit üritas küll lausest kinni hakata ja kompida, kas seda saaks valimiste kontekstis ära kasutada, kuid edutult.

Vaikus Trumpi sõnade järel võis tunduda üllatav, sest kõik eeldasid, et Saksamaal puhkeb tohutu debatt – aga ei midagi. Kuid meeles tuleb pidada, et oleme rikas riik ja võiksime soovi korral otsekohe katsekulud kahe protsendini tõsta, aga me ei taha raha aknast välja loopida.

Me oleme riik, kes reageerib raharaiskamisele kaitsetööstuses allergiliselt, sest seesugustel juhtumitel on Saksamaal pikk ajalugu ning praegugi on üleval mitu skandaali. Kõige halvem, mis saaks juhtuda, on kulutada raha halvasti.

Põhimõtteliselt valitseb Saksamaal üksmeel, et peame rohkem kulutama, ning sellist juttu on räägitud 2014. aasta NATO Walesi tippkohtumisest saadik. Arvude järgi praegu kaitsekulutused kasvavad ja niimoodi, et 2024. aastaks oleks kaks protsenti täis.

See tähendaks järgnevate aastate jooksul kaheksa- kuni kümneprotsendilist kasvu. Ma ei taha väita, et kasv igal aastal täpselt selliseks kujuneb, kuid protsess on käima lükatud ning on näha, et Saksamaa on rääkimise asemel tegutsema hakanud.

Sellega on praegu kõik nõus, et kulutada tuleb rohkem. Kas me ka tegelikult kahe protsendini välja jõuame – elame-näeme.

Taktikalised mängud on teine teema – kuidas Trumpiga käituda, kui ta [järgmise nädala neljapäeval] Brüsselisse tuleb, kas üritada teda rahustada? Kõik pelgavad teda veidi, ei tea ju, mida ta ütleb, kui lennukist välja tuleb. Näiteks võib ta jälle korrata, et NATO on iganenud, ja kõik hakkavad seepeale värisema. Selline see elu praegu on.

Intellektuaalsem kokkuvõte kõlaks nii, et Euroopa peab niikuinii midagi ette võtma, ja mitte Trumpi tõttu, vaid oma julgeoleku pärast. Oleme juba üsna pikka aega, peaaegu 20 aastat elanud USA julgeolekugarantii all ja peamegi rohkem tegema. Kui läheneda asjale realistlikult, siis ilma USAta peaksime selle raha niikuinii kulutama. Nii et vahet pole, milline tee valida, kulutada tuleb ikka.

-Gabriel on põhjendanud oma seisukohta sõnadega, et keegi ei tahaks Euroopasse ülivõimast, kaks protsenti kaitsele kulutavat Saksamaad.

Ma katsetasin seda argumenti mitme valitsuse juures ja küsisin, mis tunne tekib, kas nad muutuksid murelikuks. Kirjutasin muide 2014. aastal ise, et kartke sellist Saksamaad, mis kulutab kaitsele rohkem kui 65 miljardit eurot.

Ausalt öeldes pole mina vahepeal veel sellist valitsust leidnud – ja ma olen rääkinud vähemalt poolte NATO riikidega –, kes ütleks, et jah, kaks protsenti [kulutav Saksamaa] tekitab hirmu. Teine asi oleks, kui Saksa kulutused hakkaks lähenema kolmele protsendile. Nii et seniste reaktsioonide põhjal probleemi ei ole.

Alati pole see nii olnud, olud on vahepeal muutunud. Näiteks 2014. aastal, mi Euroopas toimusid suured nihked, oli mõte Saksa juhtrollist väga uus ning tekitas inimestes kahtlusi, kas sakslased üldse saaksid katsumusega hakkama.

Praegugi pole veel kõik lõplikult selge: Saksamaale on see roll uus ning samal ajal on tegu riigiga, kes tihti alles otsib õiget teed. Riigi minevikku arvestades on see õigustatud: seekord tahaks olla ajaloos õigel poolel, valel poolel oleme juba vähemalt kaks korda olnud.

Saksamaal toimus selle üle, kuidas seda teha, kolm aastat intensiivne arutelu. Debatt ei tähenda siinkohal alati avalikku arutelu, sest välispoliitika, eriti kaitset puudutavad osad, on ekspertide valdkond.

Riigi sees aga kasvab üha veendumus, et Saksamaa peab tegema rohkem. Praegune seis on unikaalne ka selle mõttes, et erinevalt eelnevatest aastatest ja aastakümnetest peegeldub üksmeel praegu ka parlamendis ning ulatub koalitsiooni piiridest kaugemale. Neli viiest praegusest parlamendierakonnast toetab aktiivsemat kaitsepoliitikat ja suuremaid kaitsekulutusi, mis ei tähenda automaatselt kahte protsenti SKTst, vaid lihtsalt seda, et kaitsele kulutatakse senisest rohkem raha.

- Nii et sügiseste valimiste järel pole selles valdkonnas suurt pööret oodata?

Ma küll ei usu. Ainuke võimalus muutusteks oleks vasaktsentristlik valitsus, kus oleksid sotsiaaldemokraadid (SPD), rohelised (die Grüne) ja vasakpoolsed (die Linke), sest die Linke pole küll põhimõtteliselt relvavägede vastu, kuid neil on NATOt puudutavates küsimustes oma arvamus.

Selle erakonna suurim probleem on see, et neil on küll kindlad seisukohad julgeoleku- ja kaitsepoliitikas, kuid nad pole kunagi valitsuses olnud ja neid kaitsma pidanud. Ideoloogia ja pidamata debati segu kerkiks koalitsiooniläbirääkimistel aga kohe esile ja võiks kujuneda vasaktsentristliku valitsuse suurimaks komistuskiviks. Praeguste märkide järgi on aga pigem vähetõenäoline, et selline valitsus sügisel üldse moodustatakse.

- Mida arvatakse Saksamaal näiteks sellest, et olete Leedus NATO rahvusvahelise pataljoni lahingugrupi raamriik ning Bundeswehri sõdureid saadetakse Leetu?

Enamik suhtub sellesse nii, et see kuulub asjade juurde. Baltlastele on väga oluline, et lääneeurooplased tulevad kohale, näitavad end kohapeal ja aitavad vastaseid heidutada. Saksa avalikkusele pole see eriti tähtis teema, osalt seetõttu, et toimub muid asju, kuid ka seepärast, et oleme viimaste aastate jooksul õppinud valitsusele otsustusvabadust andma.

Põhimõtteliselt on meil valitsus, mille osa liikmeid on juba üsna kaua ametis olnud. Peale selle on võimul olevad poliitikud kogu aeg väga ettevaatlikult, väga mõistlikult käitunud. Milleks siis eeldada, et nad hakkavad praegu ogaralt tegutsema? [Saksa liidukantsler Angela] Merkel pole selline, kellelt seda oodata, teda näeb tundeid välja näitamas heal juhul umbes korra aastas.

Selliste teemade puhul on põhiline, et avalikkusele seletataks need hästi ära. Niikaua kui seda tehakse, ei teki probleemi. Kui näiteks arvamusuuringutes küsitakse, kas olete jõu kasutamise poolt või vastu, vastaks enamik, et vastu.

Kui aga uurida, kas olete vastu, kui eelnenud on rünnak ja jõu kasutamiseks on mandaat, siis pole tegu mingi keerulise küsimusega, vaid enamik toetaks seda kohemaid. Nii et asjad, mis on ilusti ära selgitatud, on arusaadavad ja see kehtib ka praegusel juhul.

Sakslastelt ei saa seletusteta midagi eeldada, sest Teise maailmasõja tõttu on ühiskondlikku DNAsse sisse tembitud, et sõjalistes asjades pole sakslasetel carte blancheʼi. Ka pole ühiskonnas mingit püsivat üksmeelt, milline peaks olema sõjalise jõu poliitiline roll.

Selles aspektis oleme prantslastest, brittidest, ameeriklastest või teistest suurriikidest täiesti erinevad ja ka eesliiniriikidega võrreldes on meil teistsugune perspektiiv. Saksamaa on ise olnud eesliiniriik, kuid praegu tajutakse sellena poolakaid ja baltlasi. Lisaks on kolmandik sakslastest olnud üldse eesliini taga ehk Ida-Saksamaal, nii et mingit ühtset narratiivi sellest välja ei kasvata.

-Kui liikuda üldisest konkreetsema juurde, siis mis toimub Bundeswehris? Hiljuti jõudis päevavalgele veider jutt terrorirünnakut plaanitsenud neonatsist, kes armees teenimise kõrval oli suutnud end süüria pagulasena arvele võtta. Puhkes diskussioon paremäärmuslusest relvajõududes. Kas tegemist on tõelise murega?

Tegelikult on veel vara selle kohta hinnanguid anda. Jah, juhtum on päevavalgele tulnud, kuid osalt on seda suuremaks puhutud. Räägitakse võrgustikust, kuid jutt käib kahest-kolmest inimesest – kas see ongi juba võrgustik? Siiski ei saa välistada, et neid ongi rohkem.

Saksamaale ja Saksa meediale on see juhtum väga tähtis, kuna Saksa relvajõududele on paremäärmuslikud elemendid selle sees algusest peale väga tundlik teema olnud. Kui ausalt rääkida, siis fakt on ju see, et Saksa relvajõud ehitasid vähemalt osalt üles inimesed, kes võitlesid Teises maailmasõjas ja kuulusid Wehrmachti. See on räpane detail ajaloost.

Saksamaa relvajõududel ega õigussüsteemil pole olnud nullhetke, kus kõik on täiesti uus. Küll on sakslased tegelenud sellega, et kainestav suhtumine võtaks võimust, eriti kehtib see relvajõudude suhtes. Relvajõududele ja poliitilisele juhtkonnale mõjub praegu kõige šokeerivamalt see, et kõik ettevaatusabinõud olid järelikult rohkemal või vähemal määral kasutud.

180 000 sõjaväelase hulgas pole kolm just suur hulk, kuid on näha, milline mõju on ka väikestel juhtumitel. Selle taga on küsimus, kas tegu on laiema probleemiga. Tõenäoliselt näeme, et võetakse ette mingeid samme, uuritakse kõik läbi. Tegemist on tüüpilise Saksa ülereageerimisega: otsime nüüd igaks juhuks kõik kasarmud läbi.

Tähtsam küsimus on see, milline on relvajõudude indentiteet – ja sellele ei pruugi head vastust olla. Me ei saa näiteks kuidagi ajaloos Wehrmachtini tagasi minna, kõigil teistel Teises maailmasõjas võidelnud osalistel pole analoogsetel puhkudel sellega mingit probleemi. Saksamaal kerkib see probleem aga pidevalt esile, iga kord, kui üritatakse armeele mingit uut identiteeti konstrueerida.

- Mis on teie hinnangul Bundeswehri probleemid peale maineküsimuse?

Probleeme jagub. Relvajõududele ei meeldi seda kuulda, kuid nad elavad pidevas muutumises, pidevas reformis. Relvajõud peavad tervikuna kohanema sellega, et  muutuvad rahvusvahelisemaks ja Euroopa-pärasemaks.

Saksa relvajõud saavad eksisteerida ainult rahvusvahelises keskkonnas ja teistega koostööd tehes. Armeejuhid ning poliitikud saavad sellest hästi aru, kuid allapoole on seda raske selgitada.

Pealegi on rahvusvahelise kogemusega sõdureid vaid paar protsenti Bundeswehrist. Mõtteviisi muutmiseks kulub aastakümme. Ei saa anda ülevalt käsku, et tänasest päevast peale olete Euroopa, NATO ja rahvusvahelise koostöö fännid.

-Saksa sõjaväe praeguste probleemide ilmnedes on palju kriitikat pälvinud kaitseminister Ursula von der Leyen, tema peab lahendama ka neonatsiskandaali. Kas kõik probleemid saab von der Leyeni kaela veeretada?

Muidugi on tal poliitiline vastutus, seda juba eemale ei tõrju, see kuulub ministriameti juurde. Minister peab valima oma vastutusalasse õiged inimesed ja panema reeglid paika. Tehnilises mõttes on tõesti teinud vigu madalamal olevad inimesed, kuid ikkagi peab tema selle eest vastutama.

Küsimus on pigem selles, kuidas õigesti vastutust võtta. Tõenäoliselt on von der Leyen teinud vigu, keskendudes eelkõige teistele teemadele ning jättes tähelepanuta sõjaväes kuhjuvad probleemid.

Selline see kaitseministri elu Saksamaa on – miiniväli. Von der Leyeni miiniväljaks olid alguses kaitsehanked, siis Ukraina kriis. Praegune probleem oli kui miinivälja pimetähn ning nüüd astus ta miinile ja peab hakkama saama.

Praeguse skandaali puhul on veel üks aspekt, millele tuleb tähelepanu juhtida: tegemist oli armee ridades tegutsevate paremäärmuslastega, kes valisid terroristi tee. Sõjaväes teenivad paremäärmuslased tavaliselt niimoodi ei käitu ja kindlasti ei kavanda nad rünnakuid sakslaste endi vastu.

Tegemist on hoopis teistsuguse nähtusega, sest paremäärmuslikust perspektiivist võetuna on lähenemisnurk ebatavaline: kuidas sa omaenda rahvast ründad? Oleme küllalt rääkinud kaitseministrist, kuid mitte sellest, millist tüüpi nähtusega siin tegu on. Need inimesed plaanisid rünnata meie endi poliitikuid (rünnatavate nimekirjas oli näiteks sotsiaaldemokraatist justiitsminister Heiko Maas ja endine liidupresident Joachim Gauck – toim), ja see on hirmutav. Kuid ma ei oska seda fenomeni veel kuidagi nimetada.

-Lõpetuseks üks teine aktuaalne teema: mis on teie seisukoht Euroopa armee küsimuses, kas meil on seda vaja?

See on hea küsimus, kas me seda vajame. Tegelikult võiks selle ümber pöörata: kas kõik riigid saavad üksi enda kaitsmisega hakkama? Kas Eesti suudab seda teha? Ei. Leedu? Ei. Isegi sakslased ei saa, prantslased ja britid ka mitte.

Isoleerumise ja riikliku autonoomsuse mõte on täiesti vigane. Seda saab teha rahuajal. Rahu on luksus. Praegune hetk pole rahuhetk, me oleme kuskil rahu ning väga keerulise maailma vahel.

Nii et peame küsima, mida on vaja teha, et Euroopat kaitsta. Kui me seda üksi ei suuda, peame koostööd tegema. See ei tähenda ilmtingimata Euroopa armeed, kuid oleme näinud, et valitsused on koostöö suhtes tõrksad. Selle tõrksuse tõttu on nad vähendanud oma manööverdamisruumi, kaotanud varustust, võimekust ja raisanud maksumaksja raha. Põhimõtteliselt on ainus õige suund koostöö.

CV: Christian Mölling

  • Müncheni Ludwig Maximiliani Ülikooli politoloogiadoktor (2005–2009), õppinud varem Duisburgis ja Warwickis politoloogiat, majandust ja ajalugu (1994–2000)
  • Töötas 1993–1994 parameedikuna
  • Hiljem töötanud paljudes mainekates mõttekodades: Saksa German Marshalli fondis, Saksamaa teaduse ja poliitika fondis, Hamburgi rahu-uuringute ja julgeolekupoliitika instituudis
  • Eksperdivaldkonnad: julgeolek ja kaitse, sõjaline võimekus, kaitsetööstus, Saksa julgeoleku- ja kaitsepoliitika
  • Selle aasta veebruarist Saksa Välispoliitika Ühingu (DGAP) asejuht
Tagasi üles