Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

AJA PEEGEL. Kuidas Hiina veelgi suuremaks sai

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Briti sõdurid Hongkongi üleandmistseremoonial 1997. aastal. | FOTO: Xinhua/Scanpix
Hongkongi viimane kuberner Chris Patten (paremal) langetatud Union Jackiga. | FOTO: EMMANUEL DUNAND/AFP/Scanpix
Vihmavarjudega meeleavaldajad 2014. aasta oktoobris Hongkongis. | FOTO: Damir Sagolj/Reuters/Scanpix
Protestiliikumise juht, 20-aastane Joshua Wong. | FOTO: JUSTIN TALLIS/AFP/Scanpix

Hongkongis ei tähendanud 30. juuni asendumine 1. juuliga 1997. aastal lihtsalt uue kuu saabumist ning esmaspäeva asendumist teisipäevaga. Juba ööl vastu 1. juulit, mil Hongkong läks Ühendkuningriigi alluvusest Hiina Rahvavabariigi võimu alla, saabusid piirkonda esimeste uue võimu  teostajatena Rahvavabastusarmee sõdurid.

Hongkongi viimane kuberner Chris Patten astus pärast koloonia üleandmise tseremooniat koos perega kuninglikule jahile Britannia, lehvitas hüvastijätuks ja seilas minema. Tema asemel sai piirkonna juhiks pururikas reeder Tung Chee Hwa, kelle määras ametisse juba Peking.

Union Jacki langetamisega ning Hongkongi ja Hiina punalipu heiskamisega algas ametliku nimega Hiina Rahvavabariigi Hongkongi Erihalduspiirkonnas tänaseni kestev eksperiment: üks riik, kaks süsteemi.

Nimelt lubas Peking Londonile üleandmislepingu üle läbirääkimisi pidades, et Hongkongis jääb 2047. aastani kehtima erikord. Sisuliselt eksisteerivad seal koos kaks omavahel vastandlikku nähtust: kapitalism ja sellele hävingut kuulutav kommunism.

Tõsi, Hongkongis on ka neid, kes leiavad, et Peking pole kokkuleppest kinni pidanud ega täitnud lubadust tagada piirkonna autonoomia. Sagedased on teated kinnipeetud meeleavaldajatest, kes on nõudnud Hongkongile suuremat autonoomsust või koguni iseseisvust ning keda keskvalitsus süüdistab kaose korraldamises.

Tõenäoliselt võib ka tänavu 1. juulil maailma ühe kõige tihedama asustusega, üle seitsme miljoni elanikuga piirkonnas oodata järjekordset protestimarssi. Kuigi meeleavaldusi Pekingi poliitika vastu on Hongkongis toimunud alates võimuvahetusest, said need uut hoogu nn vihmavarjuliikumisega.

Liikumine sai alguse tunamullu, kui tuhanded peamiselt nooremapoolsed hongkonglased avaldasid meelt keskvõimu otsuse vastu sekkuda Hongkongi valimistesse, nähes selles Pekingi katset oma mõjuvõimu suurendada.

Protestiliikumine, mida veab kõigest 20-aastane tudengiaktivist Joshua Wong, sai oma nime, kui meeleavaldajad kasutasid ühel äikesevihmasel päeval kaasa võetud vihmavarje kaitseks politsei pisar- ja pipragaasi vastu. Nii on vihmavarjust saanud meeleavaldajaid ühendav sümbol.

Aktivistide sõnul on Peking hakanud seal piirkonnas tugevamini kruvisid kinni keerama. Wongi asutatud erakond Demosistō soovib, et Hongkongist ei saaks 2047. aasta järel hääletult Puna-Hiina osa, vaid et hongkonglased saaksid ise rahvahääletusel piirkonna edasise saatuse üle otsustada.

Pekingi väitel ohustavad meeleavaldajad aga rahvuslikku ühtsust ja suveräänsust, samuti on protestijaid nimetatud lääneriikide tööriistaks. Ekspertide sõnul kardab Peking, et iseseisvusmeeleolud Hongkongis levivad ka teistesse Hiina autonoomsetesse piirkondadesse ja provintsidesse, eriti Tiibetisse ning Uiguuriasse.

«Rikkamaks ja võimsamaks kasvades on Hiina muutunud kannatamatuks ega soovi ohverdada kontrolli,» kirjutas Hiina-ekspert Howard W. French Guardianis ilmunud arvamusloos.

«Samal ajal on Hongkongis ideed «üks riik, kaks süsteemi» lõhestanud ootamatult tugev autonoomiavaimustus. Peking on leidnud end silmitsi üha võõranduvate ja radikaliseerunud noortega, kes pole valmis kompromissideks demokraatias ning kodanikevabadustes,» lisas French.

Hongkongi üleminek Hiinale oli suure sümboolse tähendusega, kehastades koloniaalajastu loojangut ning maailma rahvarohkeima riigi tõusu. Selles nähti märki Hiina kasvavast võimsusest globaalse võimukeskusena, millena on riik end praeguseks kindlustanud nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka sõjaliselt.

Hongkongi saar, mille kalurikülades elas 19. sajandi keskpaigas vähem kui 8000 inimest, läks brittidele 1841. ja 1842. aastal sõlmitud lepingutega, millega lõppes brittidele võidukas Esimene oopiumisõda. Sõjajärgse tsessioonina sai Hongkongist 156 aastaks Briti kroonikoloonia. Hiinale taas kaotusega lõppenud Teise oopiumisõja tulemusena laiendati 1860. aastal kolooniat Kowlooni poolsaarega.

1898. aastal pärast Hiinat veelgi nõrgestanud kaotust sõjas Jaapaniga sõlmisid britid hiinlastega järjekordse lepingu. Selle järgi läks Hongkongi ümbritsev ala ehk nn Uus Territoorium 99 aastaks Briti krooni alla.

Seejuures ei laienenud viimane leping Hongkongile, kuna see pidi jääma kroonikolooniaks aegade lõpuni. Hongkongi üleminekus Hiina võimu alla leppisid 1984. aastal omavahel kokku Hiina peaminister Zhao Ziyang ja Briti toonane valitsusjuht Margaret Thatcher.

«Ma tahtsin Briti administratsiooni jätkumist,» tunnistas Raudne Leedi hilisemas intervjuus. «Kuid kui see osutus võimatuks, nägin ma võimalust säilitada suurem osa Hongkongi unikaalsusest, rakendades härra Dengi ideed (Hiina toonase liidri Deng Xiaopingi «ühe riigi, kahe süsteemi» kava – toim) meie tingimustel,» lisas Thatcher.

Tegelikult oli 99 aastaks sõlmitud rendileping puhas formaalsus, kuna mõlemad pooled arvasid, et ala jääb igaveseks brittidele. Keegi ei osanud siis veel ette näha Briti impeeriumi lagunemist ning seda, et päike võiks seal hetkekski loojuda.

Hongkongi üleminek brittidele peegeldas otseselt Hiina keisririiki valitsenud Qingi dünastia nõrkust. 17. sajandil võimule tõusnud dünastia ajal laiendas Hiina suurte vallutustega oma territooriumi, liites nii Uiguuria, Tiibeti, Mandžuuria, Mongoolia kui ka Kaug-Ida koos seal elavate rahvastega.

Hoolimata vallutustest peetakse Qingi dünastiat Hiina ajalookäsitluses halvaks, nõrgaks ja häbistavaks valitsemisperioodiks. Lisaks 19. sajandil hoogustunud lääneriikide sissetungile, mis kulmineerus Hiinat häbistanud oopiumisõdadega, mis muutsid riigi sisuliselt pooliseisvaks, pidi Hiina vastu seisma veel ka Venemaale ja Jaapanile.

Dünastia ja keisririigi kokkuvarisemine 1911. aastal ning vabariigi väljakuulutamine ei lõpetanud aga segadust ja sõdu. Seda kasutasid edukalt ära Mao Zedongi juhitud kommunistid, kes kuulutasid 1949. aastal välja tänaseni püsiva kommunistliku Hiina Rahvavabariigi.

Tagasi üles