Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Bagdadis teeniva Eesti koloneli sõnul lääs enam riigiehitust tegema ei hakka

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Otse Iraagi peaministrile alluva terrorismivastase üksuse võitlejad Mosuli vanalinna puhastamas. | FOTO: MOHAMED EL-SHAHED / AFP / Scanpix

Praegu pole koalitsioonil ega ühelgi riigil enam ambitsiooni, et hakata seda riiki üles ehitama, ütleb Bagdadis liitlaste ja Iraagi valitsuse vahel sidemeid ehitavas kõrgetasemelises meeskonnas teeniv kolonel Taivo Rõkk.

Taivo Rõkk. FOTO: Evelyn Kaldoja

Rõkki sõnul seisneb seekordse Iraagi-koalitsiooni plaan selles, et kõigepealt aidatakse kohalikel valitsusvägedel alistada ISIS ja siis jätkatakse kõikvõimaliku abistamisega, aga mitte mingil juhul juhtrollis, vaid toetava varjuna kohalike taustal. «Raha vool siia ilmselt jätkub, aga keegi pole nõus end siduma nii, nagu seda tehti eelmine kord Iraagis või ka Afganistanis,» prognoosib ta.

Rõkki teenistuskoht asub Bagdadis. Ta on praegune Eesti esindaja just meie riigile eraldatud kohal rahvusvahelises nõustamismeeskonnas, mis paistab olevat nii kohalike kui ka koalitsiooni poolt tunnustatud üpris kitsa riikideringi kõrgetasemeline ettevõtmine suurema Inherent Resolve’i missiooni paketis.

Rõkki töö on ehitada suhteid kaitse- ja siseministeeriumi ning peaministri kabinetiga selleks, et panna klappima koalitsiooni ja iraaklaste enda plaanid. «Põhimõtteliselt peaksime meie kokku viima ühishuvid ja andma oma panuse riigi julgeolekusektori reformi,» selgitab ta.

Nagu seletas nende esindaja Washington Postile, värviti 94 iraaklaste tellitud autot vanast harjumusest Afganistanile mõeldud värviskeemiga ning saajamaa ei ole ka ise teise riigi sümboolikaga saadud masinaid üle värvinud.

Kui paluda Eesti kolonelil iseloomustada Iraagi praegust seisu, rõhutab ta, et ta ei taha tühjalt spekuleerida valdkondades nagu sotsiaalküsimused, ja saab rääkida ennekõike igapäevatöös tuttavast julgeolekusektorist.

Julgeolekus on tema sõnul kaks põhilist peavaluvaldkonda, millest esimene on majanduslik. «See, kust nende raha tuleb, on ilmselgelt nafta, aga see, kuidas nad sellega tegelevad, ei ole päris see, millega suudaks riiki jätkusuutlikult edasi arendada,» räägib Rõkk.

«Nad ei tee sellega ise midagi, müüvad edasi, nad on turuhinnast täielikus sõltuvuses,» jätkab ta. «Kui nafta hind on kõrge, maksavad nad inimestele riigisektoris palku, võib-olla ka ostavad näiteks sõduritele paremat varustust jne. Kui nafta hind langeb, on terve armee näiteks kuid palgata, sest raha lihtsalt ei ole.»

Rõkki sõnul on Iraagi riigikaitsel laias laastus kolm ressursiallikat. Esiteks Iraagi valitsuse enda raha, millega suudetakse katta üksnes personalikulud. Teiseks kahepoolne abi eri riikidelt ning USA valitsuse spetsiaalselt Iraagi armee väljaõpetamiseks ja varustamiseks mõeldud fond, kust iraaklased saavad asju tasuta. Kolmas on laen.

Kahepoolset abi on Iraagile andnud ka Eesti. Peale humanitaarraha andmise on Eesti Iraagile kinkinud Nõukogude-päritolu relvastust ja varustust.

Viimane oli Eestis logistikaga tegeleva Rõkki sõnul igati võit-võit olukord: selle kraami hoidmine võttis laopinda ja ka inimaega, sest ka endale mittevajaliku sõjamoona üle tuleb pidevalt arvet pidada. «Kui me pidanuks seda utiliseerima, pidanuks me väga palju maksma ja relvade utiliseerimine on väga keeruline,» lisab ta.

Iraagi annetusele lisandus Eesti jaoks aga vaid selle kohaletoimetamise hind. Rõkk möönab, et ega see ka odav polnud, aga peab ettevõtmist tasuvaks – see oli ühekordne kulu ja iraaklastele suur motivatsioon – uued relvad, uus moon.

Kolmas allikas ehk laen tähendab samuti Ühendriikide programmi, kus ameeriklased müüvad iraaklastele lennukeid, tanke ja muud vajalikku ning Bagdad peaks need summad väga pika aja peale protsentidega välja käima.

Nende puhul pole USA huvi mitte ühekordne ostu-müügitehing, vaid pigem iga varustuselemendi pikk elutsükkel. «Summad, mis lähevad asja ülalpidamiseks – eriti kui me räägime tankidest või lennukitest – on kümneid-sadu kordi suuremad kui ühekordne ost. See on tegelikult see, kust teenitakse,» selgitab Rõkk.

Hiljuti sattus seesama programm uudistesse pisut kurioosse seigaga. Nimelt pildistas vabakutseline ajakirjanik Courtney Body Mosuli lähistel Afganistani armee logo kandvat kõrbevärvi Ford Rangerit.

Seepeale nuputasid mõned julgeolekuanalüütikud ja mõlema sõja veteranid mõnda aega, kas ehk sõiduk saabuski läbi Iraani tuhatkonna kilomeetri kauguselt korrumpeerunud Afganistanist. Teised aga süüdistasid pildi autorit fotole ise afgaanide logo pealemonteerimist. Iraaklased omakorda pakkusid, et 300 Afganistanile saadetud masinat jõudis kogemata nende juurde.

Lõpuks tõi selguse majja Pentagon. Nagu seletas nende esindaja Washington Postile, värviti 94 iraaklaste tellitud autot vanast harjumusest Afganistanile mõeldud värviskeemiga ning saajamaa ei ole ka ise teise riigi sümboolikaga saadud masinaid üle värvinud. Võimalik olnuks ka kolmas värviskeem, 2006. aastal müüs USA samu masinaid Jeemeni eriväelastele.

Vales värvis autodest suurem skandaal puhkes möödunud kuul siis, kui inimõigusorganisatsioon Amnesty International avalikustas USA valitsuse auditi eelmainitud Iraagi vägede väljaõpetamise ja varustamise programmi kohta. Sealt selgus, et ameeriklastel puuduvad kindlad andmed selle kohta, kelle käes on praeguse seisuga sajad Hummerid, kümned tuhanded automaadid ja veel mitmesugust militaarvarustust, mida nad mullu Iraagi armeele, šiiidiüksustele ja kurdidele saatsid.

Kui raha ja varustus kõrvale jätta, on murekoht aga ka julgeolekusektori korraldus. Rõkki sõnul on seal asjad segi nagu pudru ja kapsad. «Politsei teeb armee tööd, armee teeb politsei tööd. Lisaks on neid, kes tegutsevad jõustruktuuride vastutusalal, väga palju: on kaitseministeerium, siseministeerium, Kurdistani ministeerium, kes tegeleb pešmergaga, ning täiesti eraldi on terrorismivastane teenistus, mis allub otse peaministrile,» loetleb ta. «Sellele lisaks on veel igasugused hõimuüksused ja nn rahvamobilisatsioonijõud.»

Aidata iraaklastel asjad paika panna nii, et igaüks teeb oma tööd, ongi osa nõunike tööst. «Ehk piirivalve mitte ei sõdi, vaid valvab piiri; politseinik mitte ei sõdi, vaid viib läbi uurimist, viib ellu liiklusjärelevalvet ja teeb muud politseitööd,» kirjeldab Rõkk ideaali, mille kohaselt jätaks ka armee järele praegu ette tuleva piirivalve- ja politseitöö tegemise.

Omaette proovikivi julgeolekusektoris õigele kohale paneku kõrval on riigi eri osade ühe eesmärgi nimel tegutsema saamine. USA riikliku strateegiliste uuringute instituudi (INSS) Lähis-Ida eksperdi Denise Natali hinnangul jookseb järjekordne veelahe 2014. aasta juunist, kui Iraagi suuruselt teine linn Mosul langes ISISe kätte. Varem prognoositud variant, et Iraak laguneb etnilisi ja usupiire mööda, on tema kohaselt muutunud ebatõenäolisemaks.

«Selle asemel on Iraagi riik lagunenud üliväikesteks oma relvajõududega osadeks, kes kõik tahavad tunnustamist, majanduslikke hüvesid, omavalitsust ja kaitset endale Iraagi riigi sees,» kirjeldas Natali sõjandusportaalis War on the Rocks.

«Täna liigub igaüks oma suunas,» nendib ka Rõkk. «Lisaks muidugi probleem Kurdistaniga: nemad on nagu riik riigis, on kogu aeg tahtnud seda olla, praegu on selle sõja tulemusena aina rohkem, sest nad on hõivanud suured ressursid Iraagi naftast Kirkūki piirkonnas.»

Seesama tükeldatud võitlus on ka üks põhjuseid, miks ameeriklastel on raskusi oma sõjalise abi üle arve pidamisel.

Eri suunas vaatav piirkondlik areng pole aga ka veel kõik. «Jõujooned jooksevad siin ühiskonnas sugukondlikult: ameteid pärandatakse, kindraliks saadakse mitte pädevuse pärast, vaid seetõttu, et kusagil on sidemeid jne,» märgib ta.

«Siin on Iraagi ohvitsere, kes läksid segasel ajal kaptenina Iraani mingeid asju tegema ja nüüd on nad järsku kindralid, kuigi nende tase on tegelikult nooremohvitser,» tõdeb Rõkk ja toob näite: «Näiteks praegune Iraagi piirivalveülem on Iraagis saanud ainult kapteni auastme. Aga praegu on ta kahe tärni kindral.»

Rõkk nõustub, et ühelt poolt näitab see Iraani väga suurt mõju. Rõhutab aga kohe juurde, et see näitab ka, et pädevust ei oodata. «Igaüks ajab oma asja, igaühel on oma huvi ja tegelikult on iraaklaste huvid väga lihtsad. Huvi number üks on isiklik huvi ja perekond. Huvi number kaks on hõimu huvid ja kõik need suhted, mis seal on. Ja alles siis on huvi number kolm – riik,» lausub ta.

«Kui sa nendega koostööd teed, siis kõigepealt nad vaatavad, mida nad ise sellest saavad. Nad väljendavad seda vahel väga selgelt. Nad ei küsi raha, aga kui me räägime vahel mõnest koostööprojektist, siis ta hakkab kõigepealt otsima, mida tema saab. Loomulikult võib isiklik huvi olla seotud ka ametiga: kui me selle projekti koos lõpuni viime – näiteks ostame mingit varustust,» kirjeldab Rõkk.

Praegu hoiab huvigruppe siiski veel pisut ühes suunas üks ühine eesmärk – ISISest vabanemine. Rõkki sõnul peljatakse, et ISISest vabanemine võib alles olla suurte probleemide algus. Kodusõjani välja.

Pingeid eri poolte vahel jagub: alates eri usugruppidest, sunniitidest-šiiitidest, siis on kurdid versus Türgi, Türgi versus läänemaailm, Saksamaa huvi Kurdistanis jne.

ISISe-probleemi võrdleb Rõkk õhupalliga, mida naaberriigid Süüria ja Iraak üritavad kumbki enda poolt kokku pigistada: «Kuhu iganes nad lähevad, kedagi ei huvita. Mõlemad loodavad, et saaks oma territooriumilt lahti.»

Samas ei paista keegi uskuvat, et ISIS lähiajal päriselt kaoks. Juba sügisel, kui Mosuli tagasivõtmine oli alles alanud, hoiatas Lähis-Ida eksperdist Natali, et kui valitsusüksustel ka õnnestub selles linnas suhteline julgeolek saavutada, tähendab see, et rühmitus läheb lihtsalt põranda alla, kust jätkab geriljasõda ja Iraagi riigi destabiliseerimist.

«Nende ohtude taga on ISISe tekkepõhjused – põhiliselt sunniidiaraablaste rahulolematus – ning võimalus, et sellise džihadistliku liikumise teke kordub tulevikus,» kirjutas Natali.

USA analüütiku hinnangul peaks tema kodumaa Iraaki aidates silmas pidama, et probleemid kipuvad olema tihti äärmiselt kohalikud ja võimalus väljastpoolt pikka perspektiivi mõjutada on kaunis piiratud.

«Ükskõik, mida koalitsioon praegu Iraagis teeb, on tegelikult koalitsioon tervikuna kaugel sellest, et mõista, kuidas araabia maailm, Iraak toimib,» nendib Rõkk. «Me tuleme siia ja tahame teha asju omamoodi. Esimene põrkumine on see, et araabia maailmas ei ole kellelgi kunagi kiire. Meil, tulles Ameerikast, Euroopast, on kogu aeg kiire, me tahame, et asjad saaksid tehtud – täna, homme, kuu aja, kahe aasta pärast. Nemad ei mõtle nii, nende päralt on kogu maailma aeg.»

Rõkk toob näiteks, et iraaklastega kaheaastast arengukava tehes teab ta, et kohalikel pole mingit plaani sellest sada protsenti kinni pidada, kuigi nad viisakalt noogutavad. «Nad ei tee seda pahatahtlikult, nad lihtsalt mõtlevadki nii,» ütleb ta.

Eesti ohvitseri sõnul oleks ka tegelikult vaja, et nõustamismissioonil osalejad teeniksid Iraagis kauem kui see pool aastat, mis oli tema eelkäija ja on temagi teenistusaeg. See kulub pelgalt kohalikega sidemete ehitamiseks ja nende usalduse võitmiseks.

«Me teeme siin vigu, mida koalitsioon tegi siinsamas varem ja ka Afganistanis,» hoiatab Rõkk.

«See on võib-olla ka üks põhjuseid, miks Afganistan nii hullusti läbi kukkus: seal sõditi kokku 17 aastat ja hakati riiki üles ehitama,» mõtiskleb ta. «Praegu on olukord, et seesama Helmandi provints, kus Eesti poisid sõdisid, on uuesti Talibani käes. Donald Trump peab nüüd otsustama, kas ta viib vägesid juurde, et hakata sedasama Helmandi provintsi, kus eestlased sõdisid, uuesti Talibani käest vabastama. 15 aastat täiesti mõttetut sõda.»

Iraagi puhul loodab Rõkk siiski, et neil on tulevikku: «See areng on küll aeglane, aga kui suudetakse suures plaanis ära hoida päris kodusõda, siis need jõujooned hakkavad paika loksuma.»

Samas on eestlane veendunud, et ühel ajal lääneliku demokraatiamudeli ja tugeva keskvõimuga riiki ei saa Iraagist kunagi. Ta pakub, et ehk toimiks mudel, kus eri Iraagi osad on Bagdadiga seotud umbes sama autonoomsete üksustena nagu USA osariigid pealinn Washingtoniga.

«No ei hakka neil Kurdistani üle kunagi väga tugevat võimu olema,» usub ta. «Kurdid on teine rahvus, nad ei ole samast hällist pärit, ma arvan, et see ongi õige, et nad peavad olema eraldi.»

Eri võitluspooled

ISIS: 2014. aasta keskpaigast õnnestus end Islamiriigiks nimetaval terrorirühmitusel vallutada suuri tükke Põhja- ja Lääne-Iraagist, nimetades neid oma «kalifaadi» osaks.

Iraagi valitsus: Eri Iraagi valitsuse üksused võitlevad selle nimel, et vallutatud territoorium ISISe käest tagasi saada. Nende seas on peale ootuspärase armee väga aktiivselt ka peaministri otsealluvuses olev terrorismivastane teenistus ja föderaalpolitsei.

Rahvamobilisatsiooniüksused: Põhiliselt šiiitidest koosnevad üksused, keda toetab Iraagi valitsus. Ametlikult Iraagi valitsusvägede hulka arvati nad 2016. aasta veebruarist, aga juba enne seda said nad riigilt varustust ja palgaraha.

Hõimuüksused: Põhiliselt sunniitidest koosnevad üksused, kelle roll ISISe tagasilöömisel ja seejärel piirkondade turvamisel on aiva kasvanud. Valitsuselt on nad saanud vähem toetust kui rahvamobilisatsiooniüksused.

Pešmerga: Kurdistani piirkonna valitsus kontrollib poolautonoomset Iraagi Kurdistani ja kurdide pešmergal on võtmeroll ISISe käes olevate territooriumite tagasivallutamisel.

USA juhitav koalitsioon: ISISe-vastane koalitsioon asutati 2014. aasta septembris. Praeguseks on sellel ligi 70 liiget, nende seas EL, Araabia Liiga ja mais Brüsselis kõrgetasemelisel kohtumisel otsustatu tulemusel ka NATO (suur osa liikmesriikidest osales seal omal käel juba varem).

Allikas: Amnesty International

Tagasi üles