Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ambrosi: päästelaevade keelustamine Vahemerel ei vähenda Euroopa rändesurvet

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Zawiyah´st Liibüa rannavalvur alusel, millega ligi 150 migranti alustasid juuni lõpus teekonda Liibüa rannikulinnast Zawiyah´st Euroopa suunas. | FOTO: TAHA JAWASHI/AFP/SCANPIX

Sel nädalal Tallinna külastanud ÜRO Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) Euroopa majandusala regionaaldirektor Eugenio Ambrosi ütles intervjuus Postimehele, et ei nõustu viimasel ajal meedias kajastatud kuuldustega, nagu oleks Vahemerel tegutsevatel ja Euroopa ranniku poole ulpivatelt paatidelt migrante üles korjavatel päästeorganisatsioonidel sidemeid smugeldajate ja inimkaubitsejatega Põhja-Aafrikas.

- Kas 2015. aasta rändekriis on Itaalias kordumas?

Sisserändajate arv Euroopasse on püsinud viimased kolm aastat suhteliselt samal tasemel. Sel aastal saabub Vahemere keskosa kaudu Euroopasse prognoosi kohaselt kuskil 200 000 inimest, möödunud aastal oli see 180 000.

Euroopa puhul ei saa tegelikult üldse rändekriisist rääkida, sest 200 000 migranti tähendab ühte migranti iga 300 Itaalia elaniku kohta. Kui see aga laiendada Euroopa tasemele, siis ühte migranti iga 2500 elaniku kohta. Samas võrdluseks, Liibanonis on üks migrant iga nelja kohaliku elaniku kohta - see on tõeline kriis.

Peamine probleem on hoopis selles, et teatud ELi liikmesriigid ei jaga vastutust ega ole solidaarsed, et taolise sisserändajate arvuga toime tulla. See on ka põhjus, miks Itaalia on nii suure surve all. Nüüd tegelikult ka Hispaania, seal on samuti saabujate arv tõusnud.

- Nii et IOM nõustub ses osas Euroopa Komisjoniga, et Poolat, Ungarit ja Tšehhit tuleks kvoodipagulaste vastuvõtmisest keeldumise tõttu trahvida?

See on muidugi ELi-sisene otsus, meie asi pole öelda, kas see on õige või mitte, aga IOMi hinnagul peaksid ELi riigid jälgima sellises küsimuses solidaarsuspõhimõtteid. Liidu liikmeks astudes on nad ise selle kohustuse võtnud.

Samas kui vaadata, kui palju jõuab Liibüasse migrante Sahara tagusest Aafrikast, siis need arvud on tuntavalt langenud - kuskil kolmandiku kuni neljandiku võrra vähem kui varasematel aastatel. See on märk sellest, et Nigeris ja teistes Aafrika riikides algatatud meetmed (IOM avas Nigeris Agadezis infobüroo, mis hoiatab migrante Euroopasse smugeldamise ohtude eest - H-H.R.) toimivad.

Hetkel on aga Liibüas hinnanguliselt kuskil 700 000 sisserännanut, mis on juba ise väga korralik number. Kui me suudame võimalikut kiiresti pakkuda hea alternatiivi, kas siis Liibüas või nende kodumaal, siis Euroopasse suunduvate inimeste arv langeb koheselt.

- Üks teie ülesannetest ongi vähendada ELi rahaga Liibüas Euroopasse suundavatele paatidele istuvate migrantide arvu.

Jah, üks eesmärkidest on näiteks parandada humanitaartingimusi Liibüa kinnipidamiskeskustes.

Liibüa seaduste kohaselt tuleb ebaseaduslikult riigis viibivad migrandid panna kinnipidamiskeskustesse. Põhimõhimõtteliselt kõik migrandid aga viibivadki riigis illegaalselt, sest pole ametiasutusi, kes neile vastava dokumendi väljastaks.

Praegu on seal kuskil 8000 inimest ja tingimused on pidevalt halvenud - ülerahvastatus, mehed, naised, pered segamini.

Lisaks on IOMil programm, mis aitab nii kinnipidamiskeskustes kui ka linnades elavatel sisserändajatel vabatahtlikult kodumaale naasta. Vabatahtlike tagasipöördumiste arv on seetõttu ka näitamas tõusutrendi. Sel aastal oleme juba aidanud naasta 5200 inimesel, samas kui 2016. aasta jooksul abistasime 2000 inimest. Me pakume abi transpordi organiseerimisel, aga ka tuge pärast naasmist.

Samas on oluline aru saada, et paljude Liibüasse jõudnud migrantide soov on just seal tööd leida, sest hoolimata sellest, et tegu on riigiga, mis sisuliselt on sõjaolukorras, vajab Liibüa jätkuvalt palju võõrtööjõudu. Seetõttu on ka IOMi algatatud kogukonna projektid nii olulised, sest kui neil inimestel tekib võimalus ennast Liibüas ära elatada, seda vähetõenäolisem on, et nad hakkavad kaaluma Euroopasse tulekut.

- Vahemerelt migrante päästvate organisatsioonide ümber tõmbub ring koomale. Mitmeid on süüdistatud koostöös smugeldajate ja inimkaubitsejatega. Itaalia on teatanud, et lubab nüüdsest randuda vaid Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti (Frontex) ja ELi egiidi all sõitvatel laevadel. Kas mitte siin ei peitu samuti lahendus sissevoolu vähendada?

Minu hinnangul on otsingu- ja päästetegevuses osalevate valitsusväliste organisatsioonide (VVO) rolli meedias ja avalikus ruumis toimunud arutelude käigus vääriti mõistetud. Mina isiklikult ei ole näinud ühtegi tõendit, mis viitaks, et mõni päästeorganisatsioon omaks otseseid sidemeid smuugeldajate või inimkaubitsejatega Põhja-Aafrikas.

Päästeoperatsioone hakati läbi viima suhteliselt hiljuti, kuid sarnaseid sisserände numbreid oleme näinud alates 2011. aastast. Seega ei saa järeldada, et Euroopasse suunduvate inimeste arv on tõusnud Vahemehel patrullivate päästelaevade tõttu.

Ainus fakt, millele tugineda saame, on see, et hetkel päästavad VVOde laevad ligi 40 protsenti uppumisohtu sattunud migrantidest. Nii et kui neid merel ei oleks, tähendaks see 40 protsendilist tõusu surmades, mis on lubamatu. Ma saan muidugi aru soovist saada sisseränne kontrolli alla, aga see ei saa tulla elude päästmata jätmise arvelt.

Teiseks ei võeta siinkohal arvesse, miks inimesed üldse liikuma hakkavad - põgenetakse vaesuse, põua ja näljahäda eest, mitte seepärast, et nad teavad, et Vahemerel on laevad, mis nad uppumissurmast päästavad. Nii et praegune olukord jätkub kuni lahkumise algpõhjused pole kadunud.

- Kriisist rääkima paneb ka see, mis saab neist inimestest edasi. Asutakse elama piirkondadesse, kus kogukond juba ees ja Euroopa linnade getostumise vaid süveneb, mis toob omakorda kaasa julgeolekuküsimused.

Jah, praegune kriis ei seisne saabuvate migrantide arvus, vaid selles, et Euroopa võimekus migrante ühiskonda integreerida on olnud madal. Ja nüüd, kui rändevoog on suurenenud, paistavad need puudujäägid rohkem silma. Praktiliselt kõik viimaste aastate terrorismirünnakud on toimepandud teise või kolmanda põlvkonna sisserändajate poolt.

- Samas kui Euroopa ka selle migrantide laine lõimumisega edukas pole, siis on meil veel suurem hulk inimesi, kelle jaoks äärmuslus on atraktiivne.

Integratsiooni lõppeesmärk on vältida ühiskonnas marginaliseeritute ja getostunud linnaosades elavate kildkondade teket. See puudutab nii sisserännakuid aga ka kohalikke. Suurlinnade puhul on tüüpiline, et teatud hulk ühiskonnast võõrandunud inimesi satub kriminaalide sekka.

Lisaks on Euroopas suureks probleemiks välisvõitlejate arv, kes on käinud Iraagis või Süürias ISISe eest võitlemas ja on nüüd tagasi. Paljud neist on aga eurooplased, mitte migrantide järeltulijad. Ja nemad ei tule paadi, vaid lennukiga taskus mõne Euroopa riigi pass.

Parim viis tagada turvalisus on seega hoida avatuna ka ametlikud rändeteed, sest seda kontrollitum siia saabuv seltskond on. Mida ahtamaks need aga muutuvad, seda enam lisandub mitteametlikke variante. Siin kehtib sama loogika nagu kuivaseaduse korral hakkab koheselt vohama salaalkoholi turg.

- Räägime veel kvoodipõgenikest. Paberil tasandil on kõik ilus - põgenikud saabuvad Itaaliasse ning sealt jaotatakse nad liikmesriikide vahel ära. Valik ei pruugi aga kattuda nende endi sooviga ja lõpptulemusena näeme, et enamik näiteks Lätti-Leetu saadetud põgenikest leiab siiski tee Saksamaale.

Jah, teatud hulk selliseid inimesi saab alati olema, sest lõppkokkuvõttes on see nende isiklik otsus. Aga siinkohal tasuks mõelda, mis nende inimeste lõimumiseks tehtud on. Sellest ei piisa, et mõnes maapiirkonnas on nende jaoks vaba elamispind. Vaja on terviklikku lähenemist, et oleks olemas kool, töökohad, ligipääs tervishoiuteenustele.

Näiteks, miks kõik süürlased tahtsid minna Saksamaale või Rootsi - küsimus ei olnud lihtsalt teatud riigi eelistamises, vaid selles, mis tingimustel neid seal vastu võeti ja need erinesid radikaalselt teiste riikide poolt pakutavast. Rootsis saadi elamisluba, tööluba ja võimalus ka oma pere järele tuua. Enamikel teisel ELi riikidel polnud aga sellist paketti pakkuda.

Seega üks võimalus sellist olukorda (kvoodipõgenike kolimist ühest ELi riigist teise - H-H.R.) vältida on kehtestada üle Euroopa samasugused vastuvõtutingimused.

Laias plaanis on ka praegu kokkulepe olemas, et sisserändajaid puudutavaid protseduure on vaja standardiseerida, aga praktilisel tasandil on edasiminekut vähe. ELi liikmesmaade seas on siiani palju riike, kes tahavad ise otsustada. Ühtepidi on see arusaadav, aga tegelikult ei saa me seega rääkida toimivast poliitiliselt ühendusest.

- Praeguse Euroopa poliitiline kliima kipub soosima liikmesmaadele suurema võimu andmist ja seda tajub ka EL. Seega kas pole mitte idealistlik oodata, et me üldse liigume suurema ühtlustatuse suunas?

Jah, nii on. Küsimus on poliitilises juhtimises, selles kas Euroopa riikides võimul olijad seisvad ühtse Euroopa eest või ajavad taga lühiajalist populaarsust. Nagu öeldakse, küsimus on selles, kas poliitikul on silme ees järgmine põlvkond või järgmised valimised.

Kui valitsejate haare ulatub vaid järgmiste valimisteni, on ka ebatõenäoline, et jõuame kunagi sügavamalt ja sisuliselt lõimunud Euroopa Liiduni, sest see eeldab pikaajalist strateegiat. Praeguse Euroopa põhiprobleem on visiooniga juhtide põud.

- Aga kas sel juhul ei peaks mõtlema, kuidas püüda rändeolukorda parandada ilma ELi liikmesriikidelt sajaprotsendilist ühtsust eeldamata?

Ma ei näe, et peale suurema ühtlustamise oleks meil teist võimalust, kuidas Euroopa suunaline ränne kontrolli alla saada. Ainus võimalus olukorda muuta on põhjalikult kaaluda, kelle poolt järgmistel valimistel hääletada.

Teiseks, avalik arvamus ei ole kivisse raiutud. See, kuidas ühiskond migratsiooni küsimustele reageerib, peitub poliitikute kasutatud sõnavaras. Kui pidevalt rääkida sissetungist, kriisist, hädaolukorrast, siis see mõjutab kindlasti avalikku arvamust.

Tegu on samasuguse küsimusega nagu kumb oli enne - muna või kana? Kas poliitikute keelekasutuse tingib see, et rahvas on hirmul või on see hirm tekkinud ajendatuna poliitikute sõnavõttudest?

Poliitikutel lasus ses mõttes suur vastutus, aga ka meedial, rahvusvahelistel ja valitsusvälistel organisatsioonidel ehk kogu kodanikuühiskonnal, sest meie diskursuse dramaatilisusest oleneb ka avalik arvamus.

- Nii et teie hinnangul pole draamaks põhjust?

Ei ole, absoluutselt mitte. Kui vaadata, kui palju maailma mõistes inimesi liikvel on, siis Euroopa on jätkuvalt migrantidest ja põgenikest kõige vähem puudutatud.

Väga tihti mängitakse lausetega «kõik tahavad tulla Euroopasse» ja «me ei suuda ju kõiki vastu võtta» See on eksitav, sest kindlasti mitte kõik ei taha tulla Euroopasse.

Kui võrreleda põgenike arvu Euroopas muu maailmaga, siis see moodustab vaid kuus protsenti. Samas 84 protsenti põgenikest asub lõunapoolkeral, mis on seejuures vähemarenenud. Kui aga rääkida majandusmigrantidest, siis ka sel puhul on liikumine suurem lõunapoolkera riikide vahel, kui lõunast põhja, seal hulgas Euroopasse.

Eugenio Ambrosi IOMi Tallinna peakontoris. FOTO: Hanna-Hulda Reinkort

Eugenio Ambrosi

  • ÜRO Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) Euroopa majandusala (EEA) regionaaldirektor.
  • Töötanud IOMis alates 1991. aastast, sealhulgas olnud ka Lõuna-Ameerika ja Lääne-Aafrika regionaaldirektor.
  • Magistrikraad õigusteadustes Rooma La Sapienza ülikoolist.
  • Diplom Itaalia diplomaatide koolist Società Italiana Organizzazione Internazionale rahvusvaheliste suhetes ja diplomaatias.
Tagasi üles