Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Lähedased loodavad Ida-Ukrainas kadunute naasmist

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mariupolis elav Anastasia Tšub ei tea oma mehe saatusest suurt midagi. | FOTO: ALEKSEY FILIPPOV/AFP/Scanpix

Anastasia Tšub ei suutnud 2014. aasta augustis oodata, et oma abikaasaga rõõmusõnumit jagada – ta ootas teist last. Kuid rõõm asendus peagi leina ja meeleheitega, kui ta sai teada, et Ida-Ukrainas venemeelsete nn separatistidega võitlev Sergei oli jäänud pärast rindel toimunud varitsust kadunuks.

«Telefoniühendus temaga katkes,» sõnas 33-aastane heledapäine naine, kes elab sõjatsooni lähedal asuvas Mariupoli linnas.

Sõjaväelaste sugulastele mõeldud infoliinile helistades sai ta teada ainult nii palju, et tema abikaasa on kantud kadunud isikute nimekirja. Järgmine aasta kulus valulikele ja tulututele otsingutele, kasutades selleks nii politseiuurijate, prokuröride kui selgeltnägijate abi – kõik selleks, et oma mehe kohta mingitki infot saada.

«Ma olin valmis ebausaldusväärstetele inimestele maksma,» sõnas Tšub näidates oma abikaasast rindel tehtud fotot. «Keegi ütles mulle, et ta viibib Venemaal vangistuses ja ma tahtsin seda uskuda.»

Kuid aasta pärast mehe kadumist juhatasid kaasvõitlejad kiievimeelsest Donbassi vabatahtlike pataljonist naise Sergei arvatavate säilmete juurde, mis on maetud ühes kümnete teiste sõduritega.

Säilmed leiti Kagu-Ukrainast Vene piiri äärse Ilovaiski linna lähedalt, kus toimusid 38 kuud kestnud konflikti ühed veriseimad kokkupõrked, milles hukkus ligi 400 Ukraina sõdurit ja kadus 150 inimest.

Kuigi mõned sõdurid väitsid, et nägid Sergeid mürsutules suremas ning tema arvatavad säilmed on juba maetud, on mehe ametliku staatusena märgitud endiselt «kadunud».

«DNA tuvastusprotseduurid on endiselt pooleli ja sel ajal kõigub mu abikaasa taeva ja maa vahel,» ütles Tšub.

2014. aasta aprillis alanud venemeelsete separatistide ülestõusust alates on Ukrainas tapetud üle 10 000 inimese ja ligi 24 000 on saanud haavata. Kuid need arvud ei kajasta mitut tuhandet inimest, kes on kaduma läinud, teatab Rahvusvaheline Punase Risti komitee (ICRC).

«Üle 600 ICRC registreeritud kadumisjuhtumi on jäänud lahendamata,» sõnas Mariupoli ICRC kontori juhataja Raphael Tenaud. «Konflikti algusest saati moodustavad ligi pool kogu ICRC juhtumitest kadunuks jäänud tsiviilisikud.»

Tšubist teisel pool rindejoont elav Valeri Krainikov mõistab neid arve liigagi hästi. Tema 45-aastane poeg Oleksandr lahkus kodulinnast Horlivkast vahetult pärast rahutuste algust, kuna ei suutnud uue võimu all elada. Horlivka asub vaid mõned kilomeetrid separatistide de facto pealinnast Donetskist kirdes.

2014. aasta juunis naasis ärimees päevaks koju oma 67-aastast isa vaatama, kuid sellest ajast saati ei ole teda elusana nähtud. Tunnistajad ütlesid Valerile, et tema poja röövisid kurikuulsa venemeelse pataljoni juhi Igor Bezleri mehed.

«Kõige tõenäolisemalt rööviti ta aga seetõttu, et avaldas võimude kohta oma arvamust,» märkis Krainikov oma korteris köögilaua taga istudes.

Krainikov saatis päringu nii isehakanud Donetski rahvavabariigi juhtidele kui Kiievi võimudele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele, kuid keegi ei ole osanud talle tema poja kohta mingit infot anda.

«Kohalik (mässuliste kehtestatud) võim andis mulle tühja vastuse, et ta on kadunud ning sellest ajast ei ole temast midagi kuuldud,» sõnas Krainikov, lisades, et on saanud ka ähvardusi ja vihjeid, et oleks parem, kui ta sellest liiga palju ei räägiks, vastasel korral peaks ta hakkama mõtlema linnast lahkumisele. Kuid mees on jäänud endale kindlaks.

Ta on võtnud ülesandeks otsida läbi kõik kohalikud surnuaiad, kuid pole seni veel oma poja kohta mingit infot leidnud. Sellegipoolest ei ole ta kaotanud lootust ühel päeval Oleksandrit elusana näha.

Punase risti ametnik Raphael Tenaud kinnitab, et relvastatud konflikti tingimustes on kadunute otsimine väga aeganõudev: «Peame olema valmis, et sellised otsingud võivad võtta aastaid.»

Tagasi üles