Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/07/19/6907677t1hdf34.jpg)
Ühel õhtul küsin Istanbulis kohvikus istudes tuttava 29-aastase süürlasest IT-spetsialisti Bashari käest, kas tal elus mingeid unistusi ka on. Saan välkkiire vastuse: «Jah, mul on ainult üks unistus – viisa!»
Bashari reaktsioon hämmastab mind veidi, sest eeldan, et noor, kõrgharidusega ja head inglise keelt rääkiv inimene unistab millestki muust. Tegelikult ei ole siin muidugi midagi üllatavalt: enamik süürlasi, kellega olen Istanbulis peaaegu kahe kuu jooksul kokku puutunud, tajub oma praegust elu tõelise ummikseisuna.