Türgi süüria sõjapõgenikud unistavad Euroopast või koju naasmisest

Adulwahed Kabakido, SPI noorteprogrammide koordinaator, keskuse ees koos Süüriast pärit noortega. Foto: Mirjam Matiisen

Ühel õhtul küsin Istanbulis kohvikus istudes tuttava 29-aastase süürlasest IT-spetsialisti Bashari käest, kas tal elus mingeid unistusi ka on. Saan välkkiire vastuse: «Jah, mul on ainult üks unistus – viisa!»

Bashari reaktsioon hämmastab mind veidi, sest eeldan, et noor, kõrgharidusega ja head inglise keelt rääkiv inimene unistab millestki muust. Tegelikult ei ole siin muidugi midagi üllatavalt: enamik süürlasi, kellega olen Istanbulis peaaegu kahe kuu jooksul kokku puutunud, tajub oma praegust elu tõelise ummikseisuna.

Saabusin Türgi suurimasse linna, et siinses põgenikekeskuses seitse nädalat vabatahtlikutööd teha. Minu töökohaks sai Istanbuli konservatiivsemas linnajaos Fatih’s asuv põgenikekeskus Small Projects Istanbul (SPI). Keskuse asutas paar aastat tagasi austraallanna Karyn Thomas, kes mitu aastat tegeles õppetööst kõrvale jäänud laste harimisega Süürias. Sõja puhkedes kolis naine Istanbuli, kus rajas SPI keskuse. Seal pakutakse hariduse ja toimetulekuga seotud kursusi nii täiskasvanutele kui ka lastele.