Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Hispaania püüab ära hoida teise põlvkonna needust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kataloonia piirkondliku korrakaitsejõu Mossos d'Esquadra töötajad vahistasid tänavu aprillis Barcelonas mehe, keda peetakse Brüsseli lennujaamarünnakute kaasosaliseks. | FOTO: JOSEP LAGO / AFP / Scanpix

Võrreldes Prantsusmaa, Ühendkuningriigi või Saksamaaga on Hispaanial õnnestunud viimase paari aasta terrorilainest peaaegu pääseda: ohutaset on küll tõstetud ja islamistlikke jõuke paljastatud, kuid ühtki suurt veretööd pole fanaatikud korda saatnud.

Barcelonas CIDOBi mõttekojas terrorismi uuriv Diego Muro ei pea seda õnneasjaks. Ta möönab, et mõned peavad põhipõhjuseks hästi rahastatud ja korralikku luuretööd. «Mis on õige, aga mina lisaksin siia selgituse, et Hispaanias pole suurt teise või kolmanda põlve immigrantide kogukonda,» sõnab ta.

Tuleviku osas Muro roosiliseks ei jää. Seesama islamistliku terrorilaine kurjajuureks peetav teine põlvkond hakkab vaikselt täiskasvanuks saama. Näide kohast, kus selline riskigrupp küpseb, asub teaduri töökoha vahetus naabruses – see on Ravali linnaosa otse keset Barcelonat.

See on kant, kuhu on ilmselt kõige lihtsam sattuda, kui otsida Airbnb portaalis eriti soodsat majutust Barcelona südalinnas. Tihti on juba eelmiste üüriliste tagasisides välja toodud püsivalt maja ees seisev narkodiiler, koridoris külalisi ahistavad pilves naabrid või unustamatu seitse korrust kestnud kohvriga teekond kitsal trepil. Aga mõnikord saadab öömaja omanik ise kirja, kus avaldab lootust, et külalist ei häiri õhtuti aknast avanev vaade kliente ootavatele prostituutidele.

Muidu end väga migrantide – ja eriti Süüria pagulaste – suhtes soojalt meelestatuks pidavad kohalikud suhtuvad Ravali mõningase üleoleku ja hirmuga. Ekstratihedas kontsentratsioonis võib neilt tänavailt leida väikseid mobiiliärisid, mida peab Lõuna-Aasia hõlstis habemik. Siin-seal jalutab ringi talle vastavas tumedas rüüs ja kaetud peaga proua.

Toidupoodides, mida peavad samasugused habemikud, pole veel ja alkoholil tavaliselt hindu juures. Seda mõttega, et siis võib põhjamaise välismaise välimusega kliendile kassas esitada täiesti sõgedalt krõbeda üllatushinna.

Põhjus, miks keset jõukat linna selline geto laiub, peitub Muro sõnul selles, et Raval on alati olnud vaeste ala. Ja kui ülejäänud linn tegi 1992. aasta olümpiamängudega läbi totaalse muutumise, on seal endiselt väikesed, pimedad, poollagunenud ja hallitavad korterid, kus tihti pole ei keskkütet ega suvel hädatarvilikku konditsioneerisüsteemi.

«See on madala kvaliteediga kinnisvara. Samuti on tänavad väga kitsad, mis tähendab, et autod ei mahu ära,» nendib Muro. «Rikkad liiguvad alati südalinnast minema, sest nad tahavad suuri maju ja autosid.»

Keskklassistumise asemel on Raval üks neist kahest või kolmest kohast, kus on kanda kinnitanud Hispaaniasse migreerunud pakistanlased. Esimesed neist saabusid juba 1970ndail, suurema hoo sai nende ränne sisse 2000ndate alguses.

Ülipalju ei ela selle rahvuse esindajaid Hispaanias siiani. Aga ühte kohta koondudes ja enamasti ühte tüüpi uudistesse jõudes on nad end pildile toonud küll. Muro ütleb, et Barcelonas elab umbes 50 000 pakistanlast.

Esimene kord, kui pakistanlased suurelt pildile said, oli aastal 2000. Hispaania korraldas siis kampaania, millega otsustati elamisluba anda kõigile 1999. aasta suvest riigis olnud illegaalidele, kes on seal kas töö- või elamisluba või varjupaika taotlenud.

Selle tulemusel tabati Prantsuse-Hispaania piirilinnas Portbous ja ka Barcelona pearaudteejaamas Sansis kümnete kaupa pakistanlasi, kes üritasid salakesi riiki siseneda ja end ammu Hispaanias elanuks valetada. Järgmise aasta jaanuaris aga suundus mitusada nõuetele mittevastavat pakistanlast Barcelona Santa Maria del Pi kirikusse näljastreikima, teatades, et jätkavad, kuni surevad või saavad viisa.

Kui 2004. aasta Madridi rünnakutes pakistanlastest osalejaid polnud, siis hiljem on neid islamismiga seotuselt tabatud küll. Näiteks sama aasta sügisel tabati jõuk, kel leidus peale valedokumentide ja heroiini ka Al-Qaeda-alast kirjandust ning kahtlane video Barcelona kaksiktornidest – Mapfre tornist ja hotell Artsist. Hilisem uurimine näitas, et nad tegelesid Pakistani Al-Qaeda rahastamisega.

2009. aastal saadeti Barcelonas kohtu alla taas pakistanlastest koosnenud jõuk, kes plaanis suitsiidirünnakuid linna metroos. 2010. aastal aga teine rühmitus, mis varustas Al-Qaedaga seotud liikumisi võltspassidega.

Barcelonast tunniajase rongisõidu kaugusele jäävas Lleidas paljastati mullu aga kolmest pakistani vennasest jõuk, kes tegeles seal mitmekülgse islamismi propageerimisega. Koos peeti sotsiaalmeediakontosid, kus ülistati nii ISISe, Talibani kui ka väiksemate Pakistanis tegutsevate islamistlike rühmituste töid-tegemisi – näiteks laaditi üles hukkamisvideoid ja pandi neile kiidusõnad juurde.

Pakistanlaste rolli ei saa alahinnata selles, et Elcano instituudi 2010. aasta uuringu kohaselt oli Barcelona vähemalt ühes asjas selgelt rohkem «pealinn» kui Madrid. Atocha rünnakutele järgnenud kuue aasta jooksul oli Hispaanias läbi viidud 28 terrorismivastast operatsiooni, neist 16 Kataloonia keskuses.

2015. aastal tehtud Elcano instituudi uuring rõhutas uuesti, et kogu Hispaania kontekstis tõuseb Kataloonia esile kui keskmisest tõsisema islamismiprobleemiga kant. «Lisaks on Kataloonia puhul hakanud radikaliseerumisprotsessid mõjutama teisi ühiskonnaosi, hämmastavalt palju on esile tulnud džihadistlikke pöördunuid,» hoiatas autor Fernando Reinares.

Nii nagu Barcelona hiinlasedki, on ka Hispaania suuruselt teise linna pakistanlased kõik suure riigi ühe kandi – Punjabi – inimesed. Saabumise süsteem on sama: kutsutakse kodukandi töönäljas inimesi ja aidatakse neil siis jalad alla saada. Mõlemad kogukonnad hoiavad rahvuskaaslastega kokku ja kohalikest eemale.

Muro rõhutab aga, et enamik immigrante – nii esimeses kui ka teises põlvkonnas – ei radikaliseeru, vaid elab normaalset elu. «Radikaliseerumine juhtub vaid tillukese vähemusega, kellele läheb Lähis-Idast tulev propaganda korda, ja kui tekkib võimalus midagi teha nende poolt tunnetatud maailma ebaõigluse vastu, siis nad asuvad tegutsema,» kirjeldab ta. «Ja see, mis tajutud ebaõigluseks parajasti on, sõltub taas inimesest. Mõnele on see riik, kus ta elab, ja selle organisatsioonid. Teisele jälle selle välispoliitika.»

Üheplaanilisi selgitusi pole. Näiteks toob Muro usu. «Džihadistid pole tavaliselt ei oma usu järgijate seas ega isegi sõpruskonnas kõige religioossemad inimesed. Neil ei ole korralikke teadmisi sellest, mis islam on, ja islamiteoloogiast,» räägib ta.

Selgituseks ei sobi Muro sõnul ka vaesus. «Vaesemad ja kõige rohkem kannatavad inimesed ei ole tavaliselt need, kes mässama hakkavad. Mäss ja poliitiline aktivism kipuvad tekkima pigem keskklassis,» osutab teadur, kelle sõnul kipub puruvaestel immigrantidel olema lihtsam prioriteet – ellujäämine ehk siis mingigi töö ja sissetuleku leidmine.

Pigem võiks islamistidest aru saamiseks Muro sõnul vaadata mõttekäike parem- ja vasakäärmuslikes rühmitustes. Näiteks anarhistide seas: «Neil on iseäralik arusaam maailmas toimuvast ja selle probleemidest. Nad usuvad, et vägivallast võiks olla kasu, näitamaks valitsustele, mis «tegelikud» probleemid on.»

Positiivselt poolelt märgib Muro, et Hispaania on hakanud ennetustööga pihta varasemas faasis kui ehk nüüd terrorismimure tõttu juba sõdurid tänavale saatnud maad. «Mitte ainult immigrantide jälgimise alla panemise mõttes, vaid me üritame mõista konteksti, millest nad tulevad, mis on nende mured, kas nad kogevad rassismi, kas neil on võimalust elus edeneda või mitte,» usub ta.

«Ma ei väida, et siin probleeme ei tule,» lausub Muro. «Aga ma arvan, et Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi probleemid keesid pinna all juba pikka aega. Ja sel hetkel, kui neile lõpuks tähelepanu pöörama hakati, oli ehk juba pisut liiga hilja.»

CIDOBi teadlase sõnul on Hispaania käivitanud väga head programmid selleks, et vältida radikaliseerumist ühes traditsioonilises riskikohas – vanglas. Samuti on koole õpetatud silmi lahti hoidma õpilaste radikaliseerumise suhtes. Vajadusel peaksid nad kontakteeruma politseiga, kes omakorda kaasab kahtlaselt käituma hakanu perekonna, et noor tagasi normaalsusse tuua.

Teadur usub, et Pakistani jäänud esiisade kombel traditsioonilises rüüs mööda Ravali jalutav ja mošees käiv noorsand on omadega mingit pidi paremini paigas. Problemaatilisem on aga kahe maailma vahele jääv poiss, kes üritab küll välja näha nagu räppar, aga suhtleb vaid urdu keeles teiste pakistanlastega. Ta võib tahtagi olla hispaanlane, aga teistsugune välimus, usk ja urdu keel jätavad ta põlisrahva jaoks võõraks.

Üks kahest Barcelona pakistanlaste mošeest kannab Tariq ibn Ziyadi nime. Sellega austavad nad väejuhti, kes juhtis 711. aastal moslemite pealetungi Hispaaniale.

Neli terrorilainet

Terrorismiuuringute isa David Rapoporti klassifikatsiooni järgi võib eristada nelja terrorismilainet.

  • Anarhistlik: algas 1880ndail ja kestis umbes 40 aastat (nt Narodnaja Volja Venemaal, Ku Klux Klan USAs).
  • Antikolonialistlik: algas 1920ndail ja oli suuresti lõppenud 1960ndaiks (nt esimene IRA Iirimaal, EOKA Küprosel).
  • Uusvasakpoolne: algas 1960ndail ja hakkas kaduma 1990ndail (nt Itaalia Punased Brigaadid, IRA teise laine organisatsioonid Iirimaal, ETA Hispaanias, Palestiina Vabastusorganisatsioon).
  • Usuline: algas 1979. aastal ja kestab siiani (nt Al-Qaeda, Taliban, ISIS, aga ka Ülim Tõde Jaapanis ja USA radikaalkristlik terror).
Tagasi üles