Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Abiprojektid aitavad avada Afganistani siseelu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

«Miks jumal meid karistab?» on kohalike sage refrään Afganistani mägises keskosas asuvas Dāykondī provintsis, kui jutuks tuleb see, mida meie siin kirjeldame üleilmse soojenemise ilmingutena. Dāykondī provints, vaene ja ülejäänud maailmast ära lõigatud, on süütu kannataja musternäide.

Kohalike jaoks on põhjapoolkera reostajad koos Hiina ja Indiaga sama kaugel kui jumal. Mõju samas on käegakatsutav: vesi, kogu elu alus, muutub aastast aastasse üha suuremaks luksuseks. Traditsiooniliste kultuuride – tavaliselt mandlipuude ja aprikooside – kasvatajad ütlevad, et taevast tuleb sademeid üha vähem. See ei tähenda ainuüksi kastevee nappust, vaid allikate kuivamist ja jõgede kängumist.

Isegi provintsipealinnas Nīlīs oma 20 000 inimesega, kes elavad paarikilomeetrise asfalteerimata külatanuma ümber, on see probleem. Esiteks, Nīlīsse ja teistesse protolinnalistesse keskustesse koguneb üha rohkem inimesi maakohtadest, kelle kliimatingimused on sealt välja surunud. Teiseks langeb Nīlī enda põhjaveetase iga puurkaevuga, mis nii juurde tekib. Lõpuks hakkab maailmast eraldatud Dāykondīski järjest kiiremini pöörlema sama anti-Sampo, mis surub traditsoonilisi ühiskondi läbi õhtumaiste muutuste pudelikaela.

Ühiskonnavormid hävivad, konfliktid sagenevad, sündijaid samas on üha rohkem ja globaalse kommunikatsiooni tingimustes otsivad viimased üha suuremal arvul väljapääsu väljarändes. Dāykondīst saab märkamatult kliimamuutuste vööndi pikendus, mis ulatub Sahara lääneosast Jeemenini ja mida Iisraeli teoreetik Eyal Weizman nimetab konflikti rannajooneks.

Dāykondī tolmuse, vanast all-linnast uuemasse ülalinna tõusva peatänava kõige nähtavamas punktis laiub plakat, millel on Austraalia sõjaväelase pilt ja farsikeelne tekst, mis hoiatab, et kõik asjata tulijad saadetakse tagasi. Sõnumit illustreerib pilt väikelaevast, millest tõmmatud kollane nool teeb järsu kannapöörde. Austraalia on üks Afganistani suuremaid välisdoonoreid.

Dāykondīni jõudev raha pole just suur, kuberneri sõnul saab provints riigieelarvest 29 miljonit dollarit (ligi 25 miljonit eurot) aastas. Lõviosa Dāykondīst ja naabruses asuvast Bāmyāni provintsist emigreerujaist ei unista siiski Austraaliast. Mõlemad provintsid on hazara «hõimuriigi» Hazarajati südamaa. Hazarad on šiiidiusku ja farsikeelsed, mis teeb nende automaatseks majakaks Iraani. Peaaegu igas perekonnas on keegi, kes seal tööd teeb.

Dāykondī reaalsus on, et riigi keskvalitsus on nõrk, kauge, puruvaene ja hazaradest pehmelt öeldes mitte üleliia huvitatud. Helmandi provintsist Kabulini planeeritav elektriliin läheb trassile jäävast Dāykondīst ringiga mööda, et mitte lasta hazaradel valitsusele «nuga kõrile panna». Nii jääb jumala tahte selgitamine ja leevendamine rahvusvaheliste abiorganisatsioonide ülesandeks.

Kuigi provints avanes viimastele alles aastal 2012, mil saadi kontrolli alla kohalikud «relvastatud opositsioonilsed grupid», nagu kõlab kohalik eufemism, on Oxfam (vaesuse vastu võitlemisele pühendunud heategevusorganisatsioon – toim) ja ÜRO allüksused eesotsas keskkonnakaitseagentuuriga (UNEP) lükanud käima muljetavaldava arvu projekte. Keskenduvad need kohalike isoleeritud kogukondade jätkusuutlikkusele.

Projektid on ühtaegu proosalised ja kohalikes oludes revolutsioonilised. Suur osa tegeleb veemajandusega tulvavee kogumisest tammide ja reservuaaride abil uute säästlike niisutustehnoloogiateni. Olulisel kohal on sordiaretus, mis peamiselt puudutab provintsi peamist ekspordiartiklit, mandleid. Üks meeldejäävamaid ja kogu arenguabi haprust illustreerivaid kogemusi oli piimandusettevõte Lazīri orus, mida niigi isoleeritud pealinnast Nīlīst lahutas 30 kilomeetrit kaelamurdvat mägiteed.

Viis kohalikku noort naist seisid alles tahkuvate vahelagedega hoone ees ja selgitasid, kuidas nad on saanud Oxfamilt muu hulgas teoreetilise ettevalmistuse masinapargi kasutamiseks, millega hakatakse tootma pehmet juustu ja jogurtit.

Skeptilisevõitu küsimused ettevõtmise tehnilise jätkusuutlikkuse (kuidas tagatakse tehnoloogiline tugi?), turustamise (kohalikud teevad oma juustu ise, Kabul on lootusetult kaugel, Iraani odav toodang igas poes saada) ja muu seonduva kohta tundusid noorte, haritud ja entusiastlike naiste palge ees veidi ebaõiglastena. Tõe kriteerium on praktika ja tuleb loota, et Oxfam teab, mida teeb. Kohalikud ajakirjanikud kiidavad abiprojekte, kuid nendivad, et suur osa neist ei jää ellu ilma riigi edasise toeta.

Dāykondī abiprojektid aitavad avada kohalikku elu seestpoolt. Hazarade kultuur on külalislahke ja tolerantne. Keskvõimu kontrollitud aladel Dāykondīs ja Bāmyānis pole välismaalastele reaalset ohtu. Kohalike uudishimu on viisakas, väga sagedased on kutsed teejoomisele – mille vastuvõtmine, seletati meile, oleks viisakusetuse tipp, sest põhjustaks kutsujale nii vaeva kui ka kulutusi. Päris- ja viisakuskutsete eristamine ongi kohaliku kultuuri tundmise kõrgpilotaaž.

Abiorganisatsioonide kogemus on positiivne: nende tööd hinnatakse erinevalt näiteks naabruses asuvast Helmandist, kus puštude aladel rahvusvahelise rahaga ehitatud rajatised pahatihti hävitatakse. Teiseks, Dāykondī elanike õpihimu on legendaarne alates uhkusega mainitavast statistikast, mille kohaselt ülikoolisaajate protsent on riigi kõrgeim, lõpetades põllumajandustootjate reaalse huviga uuendusi iseseisvalt üle võtta.

Näiteks mandlisaak on paremat sorti kasutades võimalik kasvatada mõne aastaga kolmekordseks. Kõike ei pea ette näitama Oxfam või ÜRO, näiteks päikeseenergiat on elektrivaba provints tervitanud hurraaentusiasmiga.

Abiprojektid toovad seda tehnoloogiat sisse, näiteks piimanduskooperatiivi kõik masinad hakkavad töötama päikeseenergiaga, samuti kasutatakse päikeseenergiat puurkaevudes. Kuid Dāykondīs pole majapidamist, kus poleks üles seatud vähemalt üks paneel, millelt jooksevad juhtmed akusse, millest omakorda võtab voolu muundur, mis annab välja 220 volti ja millelt saavad toidet seadmed mobiilidest külmkappideni.

Kolmandaks on hazara alad Afganistanis unikaalsed oma liberaalse suhtumise poolest naistesse. See on ilmne juba tänavapildis, kus on tavalised mootorrataste tagaistmetel sõitvad naised. Naistel võib olla vara, nad võivad tegeleda ettevõtluse ja enamiku teiste elualadega. Murtud on sundabielu institutsioon, hazara traditsioon lubab armastajapaaril mägedesse ära joosta, pärast mida pannakse vanemad fakti ette.

Igal mündil on Afganistanis siiski enam kui kaks poolt. Nīlīst kaugele mägedesse loodud «naistekeskuse» – midagi okastraadiga ümbritsetud kivise paradiisiaia sarnast – avamisele saabunud riigi teist asepresidenti tervitas 10–12-aastaste tüdrukute koor omatehtud lauluga. «Kallis teine asepresident koos saatjatega, meie maa naised on kaua olnud allasurutud, kuid oma praeguse suhtelise vabadusega oleme saavutanud palju. Me hindame seda vabadust ja loodame seda väärida,» laulsid nad.

Dāykondī, nagu öeldud, on Afganistani provintsidest üks isoleeritumaid. Talvel saab sinna kuus kuud vaid õhu kaudu Afganistani armee ja ÜRO kopteritega. Tavakodanikele teenust ei pakuta. Sellegipoolest on Dāykondī osa Afganistanist. Hazarad on end alles hiljuti murdnud poliitiliste otsustajate ringi. Kodusõjaaegse liidri, nüüdse märtri Abdul Ali Mazari viskas Taliban reeturlikult helikopterist välja.

Praeguseks on nii puštust presidendi Ashraf Ghani kui ka temaga võimu jagava mittepuštust peaministri Abdullah Abdullah ehk nn CEO (tegevjuhi – toim) teised asetäitjad mõlemad hazarad. Hiljuti rakendus šiiia tsiviilkoodeks, mis toimib Afganistani islamivabariigis esimest korda paralleelselt sunni enamuse šariaadiseadusega. Nagu teised provintsid võitleb ka Dāykondī subsiidiumide eest. Need aga lähevad peamiselt vähemstabiilsetele aladele printsiibil «ema hoolitseb kõigepealt nutva lapse eest».

Dāykondī kuberner, ainus naine oma rollis, kulutas oma audientsist suure osa ajakirjanike veenmiseks, et Kabul ja rahvusvahelised doonorid peaksid tema provintsi jaoks rohkem raha leidma. Kohalikud ajakirjanikud samas osutavad, et tegemist on suuresti krokodillipisaratega: kuberneri pere on järsku rikkaks saanud ja provintsijuhid on tabatud katsetelt võtta matti teedeehitus- ja muude infrastruktuuriprojektide jagamiselt. Kuberner läheb selle jutu peale silmanähtavalt endast välja ja raiub, et ajakirjanikud peavad piirduma faktidega ja mitte kohut mõistma.

Raadio Dāykondī peatoimetaja, kelle mäe otsas asuvat «bürood» – erinevalt kuberneri omast – luksuslikkuses süüdistada ei saa, ütleb, et loeb igal õhtul töölt lahkudes hingepalve. Ajakirjanikke on palju ähvardatud ja rünnatud.

Eesti lugejat huvitab kindlasti Afganistanis reisimise ohutus. Välisministeerium soovitab mõtet täielikult vältida. 15 aasta jooksul Afganistani pool tosinat korda külastanuna tundub mulle keeld liiga kategoorilisena. Risk Afganistanis valitsuse kontrolli all olevatel aladel hukkuda ei ole palju suurem kui võimalus surma saada näiteks Tallinna-Haapsalu maanteel. Kabulis toimub aeg-ajalt suuri enesetapuplahvatusi, kuid välismaalastest ohvreid tavaliselt pole. Osaliselt küll seetõttu, et abiorganisatsioonidegi töötajad enam linnas vabalt ringi ei käi.

Peamiselt kardetakse röövimist, millest kuritegelikud ekssõjaväelased on teinud tööstusharu. Lääne saatkondadel ja ÜRO-l on spetsiaalsed läbirääkimismeeskonnad, riigiti on välja kujunenud hinnakirjad: prantslase lunaraha on kaks miljonit dollarit (1,7 miljonit eurot), iirlasel pool miljonit (üle 400 000 euro). Hiljuti tuli välja, et somaallaste eest ei saa midagi. Peamine sihtrühm on siiski kohalikud ärimehed, kelle laste eest küsitakse 50 000 dollarit (üle 40 000 euro). Samas pole päise päeva ajal Kabulist välismaalasi röövitud ja linnas võib elementaarselt valvel olles vabalt ringi liikuda.

Tuleb tunnistada, et kogu juulis Afganistanis viibitud aja jooksul ei näinud ma nn vabas õhus ühtki välismaalast. Dāykondī ja Bāmyāni on väga suures osas turvalised. Kabulist Bāmyāni saab liinilennuga, kusjuures maanteeühendus pealinnaga on osaliselt Talibani kontrolli all. 13 tundi nõudev 330-kilomeetrine vaevaline autoretk Nīlīst Bāmyāni pealinna on väga pitoreskne elamus.

Afganistani abistama kohustunud Eesti peaks endalt küsima, kas sellest riigist kui pidalitõbisest eemalehoidmine ei kiirenda just seda, mida üritame ära hoida. Turism hoiab avatuna olulist osa iga vaese riigi verevarustusest.

Selles, et selleks korraks eesriie Afganistani jaoks langeb, on siiski vähe kahtlust. 100 000 sõduriga oli võimalik kontrollida suuremat osa riigist. Praeguse 10 000 sõduriga on puštude alad kaotatud ja suur osa ülejäänust kasvava surve all.

«Asjad paremaks ei lähe,» võttis riigi väljavaated Kabuli lennuväljal kokku pika habemega halatis puštu, kes kunagi nõustas USA erivägesid ja elab nüüd Ühendriikides Floridas. Seirates kohvrite merd meie ümber, lisas ta õde: «Kes saab, lendab ära.»

-Artikli autori sõidu- ja majutuskulud Afganistanis tasus MTÜ Mondo.

Tagasi üles