Abiprojektid aitavad avada Afganistani siseelu

«Miks jumal meid karistab?» on kohalike sage refrään Afganistani mägises keskosas asuvas Dāykondī provintsis, kui jutuks tuleb see, mida meie siin kirjeldame üleilmse soojenemise ilmingutena. Dāykondī provints, vaene ja ülejäänud maailmast ära lõigatud, on süütu kannataja musternäide.

Kohalike jaoks on põhjapoolkera reostajad koos Hiina ja Indiaga sama kaugel kui jumal. Mõju samas on käegakatsutav: vesi, kogu elu alus, muutub aastast aastasse üha suuremaks luksuseks. Traditsiooniliste kultuuride – tavaliselt mandlipuude ja aprikooside – kasvatajad ütlevad, et taevast tuleb sademeid üha vähem. See ei tähenda ainuüksi kastevee nappust, vaid allikate kuivamist ja jõgede kängumist.

Isegi provintsipealinnas Nīlīs oma 20 000 inimesega, kes elavad paarikilomeetrise asfalteerimata külatanuma ümber, on see probleem. Esiteks, Nīlīsse ja teistesse protolinnalistesse keskustesse koguneb üha rohkem inimesi maakohtadest, kelle kliimatingimused on sealt välja surunud. Teiseks langeb Nīlī enda põhjaveetase iga puurkaevuga, mis nii juurde tekib. Lõpuks hakkab maailmast eraldatud Dāykondīski järjest kiiremini pöörlema sama anti-Sampo, mis surub traditsoonilisi ühiskondi läbi õhtumaiste muutuste pudelikaela.