Mais möödub kaks aastat Euroopa Liidu Praha tippkohtumisest, kus anti avalöök Idapartnerlusele – algatusele, mille raames EL üritab parandada suhteid oma kuue idanaabriga: Valgevene, Ukraina, Moldova, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaaniga. Kuidas Idapartnerlus edeneb, käis Armeenias uurimas Hendrik Vosman.
Vajadus oma uue «lähivälismaaga» midagi ette võtta tekkis viis aastat varem, kui Eesti ja teised raudse eesriide taga olnud riigid ELi astusid. Ligi kaks korda suuremaks paisunud ühendus pidi pärast pikka eiramist leidma vastuse küsimusele, kuidas me tegeleme oma uute naabritega idas. Võttes arvesse, et Moskva peab piirkonda oma mänguväljaks.
Idapartnerlus kui osa Euroopa Liidu laiemast naabruspoliitikast on üks katse leida vastus sellele ja paljudele teistele küsimusele. Mida on meil pakkuda näiteks Ukrainale, kelle liitumissoov pole lähimas perspektiivis mõeldav? Viisavabadust, vabakaubanduslepet?
Mis rolli peaks Euroopa mängima hapras Lõuna-Kaukaasias, kus aasta varem oli Gruusias puhkenud sõda ja kus mõnisada kilomeetrit lõuna pool võib Mägi-Karabahhis konflikt iga hetk eskaleeruda? Mis oleks see stiimul, mis ajendaks Aleksandr Lukašenkat opositsiooni tagakiusamise asemel nende õigusi austama?
Kaks aastat hiljem paistab, et ühene vastus on olemas vaid Valgevene küsimusele – sellist präänikut ei ole olemas, tuleb lasta piitsal vihiseda. Märku sellest, et idapartnerlus ei ole oma algaastatel silmanähtavat edu toonud, annavad ka Brüsselist tulevad signaalid, et kogu naabruspoliitika on kavas ümber seadistada.
Uued põhimõtted on «rohkem rohkema eest» ja «vähem vähema eest». Teisisõnu – EL esitab nüüd oma (ida)partneritele kõrgemaid nõudmisi ja kui need täidetakse, saavad need premeeritud heldemalt kui seni.
Kui aga tingimusi ei täideta, järgnevad vastavad tagasilöögid. Idapartnerluse kaasalgataja, Poola välisministri Radoslaw Sikorski sõnul ei saa EL oma partneritele lubada seda üht suurt präänikut nimega «liitumine», millega meelitati Eestit ja teisi uusi liikmesriike esitatud kriteeriume täitma. Küll aga on ELil palju väikseid präänikuid, millega valitsusi idas reformiteele julgustada.
Põhjus, miks EL on sellele mõistlikule lähenemisele suutnud jõuda alles nüüd, peitub tõenäoliselt ühenduse kogu välispoliitika kõige lõhestavamas küsimuses ehk Venemaas. Idapartnerlus kui puhvertsoon ELi ja Venemaa vahel on selle probleemiga mõistagi otseselt seotud: Vene-sõbralikud ELi maad ei taha astuda Moskva kandadele, viimane aga takistab resoluutsemat lähenemist.
Moskva kandadele ei taha astuda ka enamik ELiga suhteid soojendavaid idapartnereid. Geopoliitika paneb päitsed pähe, peab muretsema, et mõlemad «isandad» rahul oleksid.
Põnevaim näide niimoodi köiel kõndima sunnitud idapartnerist on Armeenia, mis on ühelt poolt võtnud oma välispoliitika eesmärgiks eurointegratsiooni, kuid samas tunnistab, et sõltub Venemaast kui oma peamisest investorist ja ainsast julgeolekugarantiist.
Esimese liiduvabariigina pärast kolme Baltimaad Nõukogude Liidust lahku löönud Armeenia jaoks on geopoliitika kõige A ja O. Merepiiri pole, enamik kaubandusest käib läbi Gruusia, teisena on avatud piir Iraaniga. Ülejäänud kahe naaberriigiga – Türgi ja Aserbaidžaaniga – on piirid suletud, viimasega ollakse siiani sõjas.
Armeenia hiljutine katse Türgiga «jalgpallidiplomaatia» abil (riigid kuulusid Eestiga samasse 2010. aasta jalgpalli MMi valikgruppi) pingeid lõdvendada tulemusi ei toonud. Türgi Armeeniaga ei räägi ning Jerevan peab seda otseselt Ankara süüks.
2009. aasta oktoobris kirjutasid riigid raskete kõneluste järel alla protokollidele diplomaatiliste suhete rajamise kohta. Armeenia lubas, et kui Türgi need esmalt ratifitseerib, teevad seda ka nemad. Ratifitseerimise eeltingimusena tahtis aga Türgi lisada protokollidele viidet Aserbaidžaanile, mida läbirääkimiste ajal Jerevani väitel üldse ei arutatud. Sest ajast alates on protsess seiskunud.
Iraaniga on suhted viimastel aastatel paranenud. Armeenia hindab seda, et Teheran ei valinud Mägi-Karabahhi konfliktis poolt ning oli ainus maantee mujale maailma, kui Türgi ja Aserbaidžaan blokaadi kehtestasid ning Gruusial omad probleemid olid. Lisaks Venemaalt läbi Gruusia voolavale gaasile on valminud ka gaasijuhe Iraaniga. Kümned tuhanded iraanlased käivad Armeenias oma uut aastat nawruz’i tähistamas, kuna saavad seal nautida lõbusid, mis kodumaal on keelatud.
Armeenia suhted Gruusiaga on head, kuid kõrged tollimaksud raskendavad Armeenia kaupade väljaviimist. «Pole just kõige kokkuhoidlikum viis kaubavahetuseks,» nendib Euroopa välisteenistuse ametnik Brüsselis. Armeenia on küll WTO liige ning kõne all on ELiga vabakaubandusleppe sõlmimine, kuid selleni jõudmiseks on Armeenial käia veel pikk tee. Enne kõneluste algust peavad nad täitma ELi järjekordsed nõudmised.
Vastutasuks lubab Brüssel Armeeniat aidata oskusteabe ja rahaga. Veebruaris nõustus EL laenama Armeeniale sada miljonit eurot, sellest 35 miljonit tagastamatu laenuna. Küll aga peavad ELi eksperdid enne valitsusega kokku leppima, mida oleks teha vaja. Kui nõuded on täidetud, eraldatakse raha.
Et ajakirjanikud näeksid oma silmaga, millele koostööraha kulub, sõidutatakse meid Jeghegnadzori linna, külastama ELi rahaga püstitatud tervisekeskust. Keset räämas paneeluberikke on püstitatud ühekorruseline majakarp, mille kõrval laiub tühi, umbes 10 x 20-meetrine vabaõhubassein.
Keskuse direktori jutust selgub, et hoone ehitus läks maksma 98 miljonit drami ehk umbes 200 000 eurot, mis tundub valminud rajatist vaadates mõistlik hind. Pisut selgusetuks jääb aga, kellele täpselt bassein mõeldud on ja miks EL selle ehitamist toetas.
Üheks akuutsemaks probleemiks ELiga suhete arendamisel peavad Armeenia ametnikud seda, et viisarežiim on siiani liiga karm. Kui Schengeni viisa maksab 60 eurot, ei ole ka inimkontaktid Euroopas väga hõlpsad tekkima. Kas või Lääne-Euroopas elavate sugulaste pulma jõudmine kujuneb kalliks. Nüüd on ELil kavas viisatasu alandada 35 eurole ja leevendada viisa saamiseks esitatud nõudeid teatud gruppidele, nagu õppejõud, üliõpilased, veokijuhid, ettevõtjad.
Armeenia ametnikud räägivad siiski uhkusega, kui kaugele nad 20 aastaga jõudnud on. Armeenia diplomaat Brüsselis: «1991. aastal pidime välja mõtlema, kuidas ehitada üles oma riik kohas, kus seda polnud sajandeid olnud. Riik oli kusagil kaugel, see oli miski, mis oli seotud teise usu ja keelega. Esimese asjana tuli otsustada, et see on meie riik, mida me ise peame üles ehitama.»
Kui tingimused olid üheksakümnendate alguses rasked kõigis endistes liiduvabariikides, siis Armeenia jaoks olid need eriti karmid – kolm aastat varem tabas riiki katastroofiline maavärin, kohe algas sõda Aserbaidžaaniga Mägi-Karabahhi pärast.
«Suhe Euroopaga algas üheksakümnendatel abi saamisega. Nüüdseks on abisaajast saanud Euroopa partner. Idapartnerluses on maagiline sõna «partnerlus» – see tähendab, et me pole enam õpipoisid. Et meil on sõnaõigus. Me ei suhtle küll kui võrdne võrdsega, kuid võrdsemalt kui seni,» räägib diplomaat.
Seda, et EL konkureerib Armeenias ja teistes idapartnerlusmaades Venemaaga, ei varja keegi. Kohalikud saavad sellest samuti aru. Küsimusele, mis on peamine erinevus ELi ja Venemaa pakutava vahel, vastab ühe Armeenia uudisteagentuuri ajakirjanik konkreetselt: «EL lubab rohkem demokraatiat ja muud sellist, kuid Venemaa annab gaasi ja energiat – öelge ise, kumb meid talvel soojas hoiab.»
Selles, et Venemaa on Armeenia ainus julgeolekugarantii, ei kahtle samuti keegi. Mingit teist varianti lihtsalt pole. Sel kuul ratifitseeris Armeenia parlament lepingu Moskvaga, mis näeb ette Vene vägede jäämise Türgi piiri lähedal Gjumri linnas asuvasse baasi 2044. aastani.
«Venemaa on väga tähtis partner ja hea sõber. Raske on teda eirata. Venemaaga vaenutseda pole hea mõte, sest kes seda probleemi endale tahaks,» ütleb diplomaat.
Brüsselis tegutseva organisatsiooni Armeenia Sõbrad Euroopas (EFA) peasekretäri Michael Kambecki sõnul on Armeenia väike riik, mis on pikka aega teenimatult püsinud nafta- ja gaasirikka Aserbaidžaani ning uljalt läände pürgiva Gruusia varjus. «Kui Miša ütleb, et me läheme nüüd läände, on tal näos sada mikrofoni, ehkki tegelikult midagi ei muutu,» ütleb ta Saakašvili kohta.
«Armeenial ei ole valikut Venemaale selg pöörata,» jätkab Kambeck. «See oleks poliitiline enesetapp. Samas ei saa hakata ka Venemaa satelliidiks, sest siis pole enam valikuruumi poliitika jaoks.»
Kaukaasia uuringute instituudi eksperdi Nina Iskandaryani sõnul võiks Venemaa vabalt mängida Armeenia sisepoliitikas suuremat rolli, kuid tal pole seda vaja. «Sest Moskva teab niigi, et Jerevanil ei ole võimalik Vene mõjusfäärist väljuda. Armeenia ei saa «Gruusiat teha»,» lausub ta.
Poliitika on Armeenias väga isikukeskne – parteidel pole üksikasjalikke programme, kuidas näiteks võidelda majanduskriisi, töötuse või väljarändega. Erakonnad tekivad kindla liidri ümber – kui juhtisik on paigas, liituvad ka teised.
ELi Armeenia delegatsiooni ametniku sõnul on riigis poliitiline ja majanduslik võim omavahel tugevalt seotud. Võimul on vabariiklik partei, kes suhtuvat tõsiselt majandusvabaduse suurendamisse ja ärikliima parandamisse, samas kuulub erakonna ridades parlamenti oligarhe, kes kontrollivad ainuisikuliselt paljude toodete, näiteks suhkru importi riiki.
Majandusminister Tigran Davityan ütleb aga, et monopole Armeenias pole. On hoopis «dominantse rolliga majandussektorid». Davityani sõnul seab väike turg oma piirid, nii ei jäävatki muud üle, kui käputäie ettevõtjate domineerimine majanduses.
Nii nagu Gruusias või Venemaal, on ka Armeenias opositsioon lõhenenud. On parlamendis esindatud opositsioonierakonnad ja on parlamendiväline ehk «radikaalne» opositsioon. Viimastel kuudel on aktiviseerunud ekspresident Levon Ter-Petrosjan, kelle liikumine Armeenia Rahvuskongress (ANC) on Jerevanis toonud tänavatele keskmiselt 10 000 meeleavaldajat.
Iga kahe-kolme nädala tagant toimuvad demonstratsioonid on kujunenud suurimaks protestiaktsiooniks valitsuse vastu pärast 2008. aasta märtsi, mil politsei laskis Jerevanis maha kümme demonstranti ning arreteeris kümneid aktiviste, kellest osa saatus on siiani teadmata.
Ter-Petrosjani sõnul sai president Serž Sargsjan võimule sohiga ning ta nõuab kohe uusi presidendi- ja parlamendivalimisi ning poliitvangide vabastamist. Oportunistlikult üritab ta armeenlaste rahulolematust kehva elujärjega siduda araabia kevade sündmustega. 1. märtsil ise mitmetuhandelist rahvasumma Jerevani kesklinnas liikumas nähes oli märgata president Serž Sargsjani plakati kõrval Ben Ali, Mubaraki ja Gaddafi näopilte.
Üldiselt eksperdid kahtlevad, et Armeenias mingi Egiptuse-sarnane revolutsioon juhtuda võiks. Kui araabia maades juhtisid diktaatorite vastaseid mässe noored, siis Jerevanis tänavatele tulnud on paljuski olematut pensioni saavad vanemaealised, töötud ja teised õnnetud. Samuti ei ela Armeenias noored samasuguses vangis – kui neile olukord ei meeldi, on võimalus lahkuda, minna Venemaale või Euroopasse. Nii nagu paljud on seda ka teinud.
Positiivse sammuna on politsei pärast kolme aasta taguseid rahutusi õppinud, kuidas meeleavaldajaid jõudu kasutamata ohjes hoida. Kohalike sõnul on see paljuski ELi ekspertide teene. Samas peatavad võimud meeleavalduste toimumispäevadel raudtee- ja bussiühenduse teistest linnadest Jerevaniga, et demonstrantide arvu piirata.
Sarnaselt Gruusiaga nautis Armeenia enne 2008. aasta ülemaailmset finantskrahhi ülikiiret majandusedu – alates sajandivahetusest kasvas majandus igal aastal vähemalt kümme protsenti. «Kraanad töötasid iga päev, kaasa arvatud laupäeval ja pühapäeval,» kirjeldab Kambeck tollal Jerevanis avanenud vaatepilti.
2008–2009 saabus krahh, ehitustööstus ja kinnisvarasektor kukkusid kokku. Kuni tolle ajani saatsid peamiselt Venemaal töötavad armeenlased kodumaale jäänud peredele raha, mis moodustas kokku peaaegu sama suure summa kui riigi eelarve, räägib Iskandaryan.
Samuti soetasid paljud välismaal elavad armeenlased endale Jerevanis kortereid, et nad saaks vajadusel koju tagasi tulla, kui kaukaaslasi vihkavad skinhead’id Moskvas ülemäära aktiivseks muutuvad või Liibanonis rahutuks läheb (armeenlased on Liibanoni suurim rahvusvähemus). Ent raha sai ühel hetkel otsa ja paljud korterid Jerevani Põhja puiesteel seisavad tühjana.
Majandus kukkus 2009. aastal 14 protsenti, 2010 jõuti 2,5-protsendise kasvuni, tänavu ennustatakse nelja-viieprotsendist kasvu. Töötus on praegu ametlikult alla kümne protsendi, aga kuna toimetulekutoetused on piskud, ei ole paljud end töötuna arvele võtnud. Tegelik töötus võib ulatuda 40 protsendini. Pisikeses riigis tegutseb 40 kõrgkooli, mis toodavad palju kõrgharidusega lihttöölisi. Näiteks teenivad taksojuhtidena elatist insenerid ja advokaadid.
«Armeenia on Esimese Maailma rahvastiku, kuid Kolmanda Maailma majandusega riik,» ütleb Iskandaryan. «Kõik tahavad saada rahvusvaheliste suhete eksperdiks. 70 protsenti noortest saab ülikoolihariduse, kuid diplomini jõudes avastatakse, et vaja on hoopis ettekandjaid.»
Täpselt kahe aasta eest Jerevanis sarnasel seminaril osalenud Igor Taro kirjutas tollal Postimehes, et lõplik hinnang Idapartnerluse edule või nurjumisele sõltub sellele püstitatud eesmärgist. Ajal, mil EL on sunnitud oma lähinaabruses toimuva tõttu kiiresti üle vaatama paljusid asju, ei ole nägemused Idapartnerluse ja Armeenia tulevikust kõige teravamalt päevakorral.
Ja ei peagi olema. Kuid loodetavasti pole kahe aasta pärast taas vaja kogu lähenemist ümber seadistada.
Autor osales 28. veebruarist 4. märtsini Euroopa Komisjoni rahastatud Idapartnerluse ja Armeenia teemalisel seminaril Brüsselis ja Jerevanis.
Armeenia Vabariik
• Pindala 29 743 km²
• Rahvaarv 2,9 miljonit
• Pealinn Jerevan (1 miljon, koos eeslinnadega 1,4 miljonit elanikku)
• Riigikeel armeenia keel
• Rahaühik dram (AMD), 1 euro = umbes 540 AMD
• Armeenlasi peetakse üheks esimestest, kes võtsid omaks ristiusu. Seda dateeritakse aastaga 301 pKr, mil Armeenia Apostlikust Kirikust sai riigikirik. Ka tänapäeval kuulub sellesse kirikusse 93 protsenti Armeenia kristlastest. Populaarsuselt järgmised on babtism ja presbüterlus.
Etnilised grupid:
• 97,9% armeenlased
• 1,3% jeziidid (Lähis-Ida usundi jezidismi järgijad, põhiosas kurdid)
• 0,5% venelased
• Kogu rahvastiku keskmine vanus on 30,4 aastat. Meeste keskmine eluiga on 68 ja naiste oma 76 eluaastat.
Suurimad armeenlaste kogukonnad välismaal praegu
• USA 1,1 miljonit
• Venemaa 572 000
• Gruusia 355 000
• Prantsusmaa 273 000
• Süüria 175 000
• Iraan 174 000
• Liibanon 168 000
• Mägi-Karabahh 152 000
• Iraak 100 000
• Usbekistan 55 000
• Ukraina 54 000
Majandus
• SKT (nominaal) 4,9 miljardit dollarit
• Eelarve tulu 786,1 miljonit dollarit
• Eelarve kulu 930,7 miljonit dollarit
• Välisvõlg 1,82 miljardit dollarit
* 2005. aasta andmed
• Tööealine elanikkond 1,2 miljonit inimest, töötuid on 31,6 protsenti (2004. aasta andmed).
• Hõivatuist 45 protsenti on põllumajanduses, 25 protsenti tööstuses ja 30 protsenti teeninduses (2002. aasta andmed).
• Vaesuses elab 43 protsenti inimestest.