Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Reportaaž: Kuidas Stoltenberg Tapal käis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
NATO peasekretär Jens Stoltenberg vestlemas alliansi lahingugruppi kuuluva Suurbritannia sõduriga. | FOTO: Arno Mikkor/EU2017EE

Kolmapäeva lõuna, Tallinna lennujaam. Parklas on valmis Mercedes-Benzi buss, mille poole kõmbib kiire sammuga rühm ajakirjanikke, kaelas Euroopa Liidu Nõukogu eesistumist kajastavatele ajakirjanikele jagatud kollased pressikaardid.

Ajakirjanike eesmärk on sama: jõuda Tapale, kajastada NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi visiiti sõjaväelinnakusse ja tähtsa külalise kohtumist NATO lahingugrupi sõduritega.

Peamiselt välisajakirjanikest koosneva 22-liikmelise grupi tegevust juhib asjaliku näoga ringi askeldav riigikantselei Euroopa Liidu sekretariaadi pressiesindaja Greete Kempel. «Ootame veel kümme minutit, Müncheni lend jäi hiljaks. Siis hakkame liikuma,» teatab Kempel ajakirjanikele.

Paraku pressib ajakava sedavõrd karmilt peale, et Münchenist tulijaid ei jõuagi ära oodata ja tuleb teele asuda, et Stoltenbergi ja peaminister Jüri Ratase saabumiseks Tapal kohal olla.

Seltskond on kirev, kõige rohkem on esindatud Saksamaa väljaandeid, aga kohal on ka pressiagentuur AFP ja mitmed Skandinaavia ajakirjanikud. Ei puudu ka Hiina Xinhua uudisteagentuuri esindaja.

Tapale jõudes tervitavad meid linnaku väravas kaks Suurbritannia sõdurit, kes koostöös pääslas askeldavate Kaitseliidu valvuritega üritavad suurt rühma veel enne Stoltenbergi saabumist sisse aidata. Paraku tulutult.

Ühel hetkel tõuseb kära ja üks Briti sõduritest annab bussijuhile korralduse sõiduvahend teelt eest liigutada. «Kolonn tuleb!» hõikab sõdur. See tähendas, et jäime ilma saabumishetkedest. «Võime samahästi Tallinnasse tagasi minna,» ütleb pettunud välisajakirjanik. Kempel on diplomaatiline, rahustab ajakirjanikku ja ütleb, et võtab süü enda peale.

Kolonn tuhiseb mööda, pääslas gruppi juhatanud Briti sõdurid võtavad valveseisangu ja tervitavad saabuvat NATO peasekretäri.

Pärast dokumendikontrolli ja külastajatele mõeldud 1. jalaväebrigaadi kaartide jagamist astub bussi naissoost Briti kapten Ruth Cork, kes juhatab bussijuhi Tapa linnakus asuvate angaaride lähistele.

Bussist väljudes tervitavad meid Briti sõdurid, kes jagavad külalistele kummist NATO käepaelad, kus ilutseb kiri #WeAreAllies ja lahingugrupi liikmesriikide lipud.

Edasi juhatatakse ajakirjanikud sündmuspaika, milleks on katusealune Tapa linnaku angaaride vahel. Kohale on aetud kaks brittide veokit, mille kastist avaneb suurepärane ülevaade meie ees üles rivistatud mitmesajale NATO lahingugrupi sõdurile. Ümberringi on pargitud Briti tankid Challenger, jalaväe lahingumasinad Warrior, prantslaste tankid LeClerc ja lahingumasinad.

Vormikandjate ette astub Briti ohvitser, kes tutvustab tegevust Stoltenbergi ja Ratase saabumise korral. «Mängime läbi,» lausub ohvitser. «eFP...BATTLEGROUP!» (eFP – Enhanced Forward Presence – NATO liitlaste suurendatud kohalolek) karjub britt. Selle peale löövad üles rivistatud sõdurid kannad kokku ja võtavad valveseisangu. Ohvitser annab neile käskluse «Vabalt!», mille järel britid tunnevad end otseses mõttes vabalt ja hakkavad omavahel jutustama, varsti sumisevad ka prantslased.

Ainsana on vait Scoutspataljoni võitlejad, kes seisavad laitmatus rivis edasi, käed selja taga ja jalad veidi harkis – täpselt nagu ette nähtud. Ju siis on lihasmällu jäänud juba ajateenistuse esimesel nädalal õpetatu, et «Rivis ei säbele!», ja mälusoppides eredalt meeles pilkav hüüdnimi Rivipervert, kelleks püsimatuid ikka ja jälle kutsuti.

Lõpuks jõuab kohale Stoltenberg. Kõik toimib nagu harjutatult, sõdurid võtavad valveseisangu ja norralasest peasekretär alustab kõnega. Diplomaatiliselt kaalutletud sõnavõtus tänab Stoltenberg sõdureid nende teenistuse ja pühendumuse eest. Pärast sõnavõttu poseeritakse suure ühispildi tarbeks.

Liigume edasi järgmise katusealuse juurde, kus sõdurid tutvustavad peasekretärile oma varustust ja tehnikat ning vestlevad saabunud külalistega. Pikalt peatub Stoltenberg Briti üksiksõduri varustuse juures. Üks brittidest on selga ajanud snaiprite jaoks mõeldud maskeerimisülikonna, mis muudab ta väljanägemiselt äravahetamiseni sarnaseks Edgar Valteri loodud pokudega.

Vahepeal toimub nii muuseas ka Ratase ja Stoltenbergi pressikonverents, kus põhilisteks teemadeks olid tavapäraselt septembris algav Venemaa ja Valgevene ühisõppus Zapad, meie piirkonna julgeolek ja Põhja-Korea kriis.

Lõpuks on aeg intervjuude käes, mida osa ajakirjanikke on väga oodanud. Kuigi ette on nähtud intervjuud mõnede kindlate sõduritega, võtavad kohalolnud sulesepad juhuslikus järjekorras ette kõik läheduses olnud sõdurid. Prantsuse meedia piirab Prantsuse sõdureid ja ülejäänud ajakirjanikud suhtlevad pigem brittidega.

Postimehega räägib sõbralik Shrewsburyst pärit kapten Cork, kes ajakirjanikke terve pärastlõuna jooksul aidanud on. Juunis Eestisse saabunud Cork on lahingugrupi pioneer ja tema ülesandeks on nõustada lahingugruppi just maastiku osas ja edastada informatsiooni valitava marsruudi kohta.

Cork toob välja huvitava seiga sellest, kuidas üks samuti Eestis teeniv pioneer läbis kunagi baaskursuse just tema käe all. Nüüdseks on kapteni sõnul nende vahel tekkinud oluliselt sõbralikum ja vabam suhtlus.

Teises angaaris ootab mind Eestis paikneva lahingugrupi ülem kolonelleitnant Andrew Ridland, kelle alluvuses on 1200 sõdurit.

Talvel USA sõduritega rääkides kurtsid nad selle üle, kuidas alguses jäädi rasketehnikaga pidevalt Eesti soisel maastikul kinni. Uurisin ka Ridlandilt Eesti maastiku eripärade kohta. Kolonelleitnandi sõnul oldi esimese paari kuu jooksul pidevalt hõivatud erinevate õppustega ja tegu oli tõepoolest ajaga, mil tuli omandada mitmeid erinevaid oskusi tegutsemiseks suletud maastikul ja soistel aladel. Selle käigus on palju õppetunde saadud eestlastelt.

Briti Challenger 2 tanki peetakse maailma kõige raskemaks omataoliseks. 120 mm kahuriga varustatud masin kaalub olenevalt modifikatsioonist veidi üle 60 tonni.

Lahingugrupi ülemal jagus kiidusõnu ka Eesti ajateenijatele, kellega esimeste kuude jooksul väga intensiivselt koos töötati. Tema sõnul on eestlastelt õpitud nii mõndagi, eelkõige tegutsemist kinnisel maastikul, mis tuleb Ridlandi sõnul Eesti sõduritel väga loomulikult välja.

«Olen ise teeninud Põhja-Iirimaal, Bosnias, Afganistanis ja Iraagis, meil on siin segu erineva taustaga sõduritest. Mõne noorema puhul on tegu esimese välismissiooniga, mis nende jaoks on tõeline seiklus,» tutvustab Ridland brittidest lahingugrupi liikmete tausta. Mõned nooremad sõdurid alustasid baaskursusega alles kaks kuud enne Eestisse tulekut ja nendele on see suurepärane võimalus õppida intensiivselt ja kiiresti.

Novembrist vahetab Suurbritannia 5. pataljoni ehk The Riflesi rotatsiooni korras välja 1. pataljon ehk Royal Welsh, kellele Ridland soovitab naljaga vaid üht: «Pakkige kaasa kindad ja villane müts.» Tema sõnul on kaitsevägi ja 1. jalaväebrigaad talveks kokku pannud suurepärase plaani, mis annab välismaa sõduritele võimaluse õppida tegutsema talvistes tingimustes, see omakorda tagab lahingugrupi aastaringse võimekuse.

Tapale saabudes hilinemise pärast nördinud olnud ajakirjanik on vahepeal suutnud ära rääkida ühe tankimeeskonna, kes tema suureks rõõmuks Challengeri käivitavad ja sellega natuke sõidavad. Loodetavasti aitasid head kaadrid tal ka pettumusest üle saada.

Järgnevalt juhatabki kapten Cork meid tagasi bussi ning algab reis Tallinna. Tagasiteel õhkub Tapal käinud välisajakirjanikest rahulolu – saadi seda, mida taheti. Lisaks veenduti, et Baltimaad on endiselt hästi kaitstud.

Tagasi üles