Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tšetšeenia metsavennad tegid kagebešnikutele peavalu

13
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Hasan Ismailova. | FOTO: Jaanus Piirsalu

Tšetšeenias räägitakse siiani uskumatuid lugusid viimasest obargist Hassuha Magamadovist, kelle miilitsad said kätte ja tapsid alles siis, kui ta oli end nõukogude võimu eest 37 aastat varjanud.

Selleks ajaks oli Magamadov juba 71-, mõnedel andmetel ka 69-aastane. Huvitava kokkusattumusena langes Eesti viimaseks metsavennaks peetav August Sabbe KGB käe läbi enam-vähem samal ajal: 1978. aastal 69-aastasena.

«Rahva seas oli Hassuha täielik legend, aga peaaegu keegi ei tundnud teda nägupidi,» rääkis Postimehele kirjanik ja obargide uurija Usman Jussupov. «KGB-lased muidugi teadsid. Aga kuna lehtedes tema tagaotsimispilte ei avaldatud, siis võis ta Groznõis suhteliselt avalikult liikuda. Teda peeti rahvuskangelaseks.»

«Obarg» tähendab tšetšeenidel sama, mis meil «metsavend». Vene keeles on «obargid» tuntud ka kui «abrekid».

Tšetšeenias on levinud lugu, kuidas pärast veerandsada aastat metsas ja mägedes elamist otsustas Hassuha tervist parandada ning lasi end valenime all mitmeks kuuks Groznõis haiglasse kirjutada ning keegi ei tundud teda ära. Lahkudes jätnud ta veel kirja: «Aitäh suurepärase meditsiinilise teeninduse eest. Hassuha.»

KGB kohalik juhtkond oli seda kuuldes täiesti arust ära olnud ning saatnud mägedesse uued viie- kuni kuueliikmelised rühmad Hassuhat jälitama, kuid tulemuseta.

Kui Eestis pärinevad esimesed teated metsavendadest 19 sajandist, mil nii nimetati peamiselt riigivõimu (näiteks pika sõjaväeteenistuse eest) või mõisa eest pakku läinud talupoegi, siis tšetšeenide seas on obargid tegutsenud juba sajandeid. See nähtus on pärit islamiusu ja Vene impeeriumi eelsest ajast, kui tšetšeenid elasid täielikult oma tavaseaduste, adatʼide järgi.

«Obarg» kandis algselt selgelt negatiivset tähendust: nii nimetati neid, keda tšetšeenide hõimude ühiskond oli raskete kuritegude eest ise enda seast välja heitnud. Tšetšeenidel on siiani säilinud palju selleteemalisi vanasõnu, nagu näiteks: obargil pole oma auuli (koduküla).

Kuid pärast seda, kui Vene impeerium vallutas Põhja-Kaukaasia (Kaukaasia sõda toimus Tšetšeenias 1818.–1859. aastani), leidus kohe tšetšeene, kes selle vastu üles tõusid. Nemad andsidki 19. sajandi keskpaigaks sõnale «obarg» uue, juba positiivse tähenduse. «Obargideks» hakati nimetama neid, kes läksid vabatahtlikult pakku, et võidelda alguses Tsaari-Venemaa, hiljem juba nõukogude võimu ebaõigluse vastu.

1930. aastatel, kui Tšetšeenias hakati nõukogude võimu vastu laialdasemalt protestima, oli juba välja kujunenud laialdane obargide traditsioon selle positiivses tähenduses. Nõukogude võimu ülekohtu pärast mägedesse põgenenud obarge oli juba sadu ning nad hakkasid koonduma salkadesse. «Eriti sai see hoogu seoses julmalt läbi viidud kollektiviseerimisega,» ütles Said Hadašev, kes on samuti Tšetšeenias pikalt kohalikku metsavendluse teemat uurinud.

Suurem obargide laine tekkis tšetšeenide küüditamise ajal, mille NKVD viis läbi erakordse julmusega 1944. aasta veebruaris-märtsis. Stalini ja Beria arvates tegid tšetšeenid koostööd sakslastega ning kättemaksuks lasid nad kogu tšetšeeni rahva ja nende lähedase sugulasrahva ingušid Kesk-Aasiasse küüditada. Püssimeeste valve all pandi rongi peale ligi pool miljonit tšetšeeni ja ingušši, kuid oletatavalt põgenesid sajad mehed ja naised ka mägedesse, kus neist said obargid.

«Kuna kogu rahvas oli küüditatud, siis ei jäänud nad ka rahva mällu. Me teame neist vaid juhuslikult ja peamiselt säilinud NKVD õiendite järgi,» rääkis Usman Jussupov. «Me ei tea, kuidas nad üldse ellu jäid, sest neid aidata võinud kohalikke ju polnud. Selge, et ilma kallaletungideta võimuorganitele poleks nad hakkama saanud. Kaudsetel andmetel võib väita, et elamiseks kasutasid nad iidseid sõjatorne ligipääsmatutes kohtades. Ilmselt elasid nad gruppides, sest nii oli kergem.»

Osa obarge pandi vangi või tapeti NKVD poolt, osa meelitati mägedest alla lubadusega, et neil lastakse oma küüditatud perekondadega ühineda. Selleks toodi Kesk-Aasiast kohale tšetšeenide usutegelasi, keda NKVD saatis obargidega läbi rääkima. Peamiselt autoriteetide lubaduste peale tulidki peaaegu kõik obargid lõpuks mägedest alla, nende seas ka juba enne küüditamist nõukogude võimu vastu võidelnud, nn ideelised obargid.

«Nendest on teada, et pärast kohtumist Kasahstanist kohale toodud usutegelase ja ühe nende poolt väga austatud taadiga tulid nad nende isiklike lubaduste ja garantiide peale koos relvadega välja. Sõitsid ise oma hobustel Groznõisse, kus neil lasti istuda rongi peale. Ning pärast seda pole keegi neid näinud,» rääkis Jussupov.

«Lühidalt: nõukogude võim tegi seda, mida oli alati teinud,» lisas Hadašev.

«Ühesõnaga, neile valetati?» küsisin üle.

«Oleks see nii, et ainult nõukogude võim [valetab],» vastas Jussupov hapult.

Mõned obargid said ka amnestia ning nende seas oli ajaloouurijate sõnul ka selliseid, kes kasutasid ära segadust, mis kaasnes tšetšeenide kodumaale tagasi lubamisega pärast Stalini surma 1957. aastal. Nad sulandusid lihtsalt uuesti tavalisse ellu, nagu poleks vahepeal paos olnudki. Just küüditatute naasmine suretas obargide traditsiooni lõplikult välja. 1950ndate keskpaigaks oli Tšetšeenias meie mõistes metsavendlus sama hästi kui välja surnud. Ka Eestis oli metsavendade aktiivne tegevus selleks ajaks lõppenud.

Kuid nagu Eestis jäid ka Tšetšeenias üksikud mehed siiski metsa. Erinevalt teistest ei uskunud Hassuha Magomedov NKVD-laste lubadusi ega tahtnud nõukogude võimuga midagi tegemist teha ka pärast oma rahva koju naasmist.

Kuid vastupidi näiteks peitu pugenud August Sabbele korraldas Hassuha Tšetšeenias tõelise jahi nõukogude salateenistuste NKVD ja KGB töötajatele. «Tollal oli Groznõis KGB hoone ees tahvel hukkunute piltide ja nimedega ning peaaegu kõik nad olid hukkunud Hassuha käe läbi. See oli omamoodi Hassuha autahvel,» ütles Jussupov, kelle andmetel tappis Magomedov vähemalt 30 julgeolekutöötajat.

NKVD ja KGB loomulikult ei hoidnud Hassuha kinninabimiseks jõudu tagasi. «Tema tabamiseks korraldati spetsiaalseid ekspeditsioone,» kirjutasid ühe parima venekeelse obargidest rääkiva raamatu «Abrekid» autorid Haso Hangašvili ja David Pankeli.

«Kõrgel mägedes ja metsades nuuskisid tema jälgi viie-kuueliikmelised salgad. Tema juurde saadeti provokaatoreid, korraldati varitsusi, perekonnapäid, kellega ta suhtles, sunniti reeturlusele, kuid sellel üksikul hundil õnnestus alati pääseda ning keerata ümber sõrme kogu maailmas oma salakavaluse ja sõnamurdlikkuse poolest tuntud kagebešnikuid,» seisab teoses.

Hassuhast on teada, et mida edasi, seda vähem ta kohalikega suhtles, samuti kartis ta üha rohkem reetmist. «Hassuhal oli noor naine, kes abiellus temaga 19-aastaselt. Vaat see naine rääkis väidetavalt KGB-lastele, et polnud võimeline temaga mägedes koos elama, sest ta sõi toorest liha ning nädala jooksul tegi tule üles vaid ühe korra, sest kartis, et suitsu võidakse märgata,» rääkis Said Hadašev.

Kui Eesti viimase metsavenna tappis tema juurde saadetud KGB agent, siis Hassuha tapeti surnuaial, kuhu ta oli haige mehena surema läinud.

Kõigepealt kirjutas ta oma vennale, kellega ta veel viimasena suhtles, et too tuleks teda nende perekonna surnuaiale matma. Mingil moel sai Hassuha aga aru, et teda ootab  surnuaial varitsus, ning viimast jõudu kokku võttes läks ta ühe teise küla kalmistule, kus  hakkas endale ise hauda kaevama. Sealsed külaelanikud tundsid ta aga ära.

«Kohalik komsomoliaktivist teatas sellest miilitsasse ja KGB lendas muidugi kohe kohale,» rääkis Jussupov Hassuha viimastest hetkedest. «Hassuha üritas põgeneda kuristiku kaudu, kust tulistas veel tükk aega vastu, keegi ei julgenud talle lähedale minna. Lõpuks muidugi lasti vana mees maha, kuid saatus tahtis, et veel enne sai Hassuha kuulist surma just see aktivist, kes oli miilitsasse teatanud.»

LISALUGU

Mägede pojad elasid talvekoobastes

Kõige kuulsam nõukogude võimu vastu võidelnud tšetšeeni metsavendade salga ülem oli Hassan Israilov, kelle juhtimisel kestis Tšetšeenia mägirajoonides peaaegu kogu Teise maailmasõja aja ülestõus.

Tegelikult tähendas ülestõus neli aastat kestnud (1941–1944) pidevaid rünnakuid nõukogude võimuasutustele ja selle tegelastele, mis lõppesid Israilovi tapmisega 1944. aasta detsembris. Tähelepanuväärne on see, et Israilovi salk jätkas aktiivset võitlust nõukogude võimu vastu ka pärast tšetšeeni rahva küüditamist Kesk-Aasiasse 1944. aasta veebruaris-märtsis.

Teadaolevalt innustasid Israilovi võitlust soomlased oma vapra vastupanuga Talvesõjas. «Vaprad soomlased tõestavad praegu, et suur orjapidamise impeerium on jõuetu väikese, kuid vabadust armastava rahva vastu. Kaukaasias saate te teise Soome ning meie eeskuju järgivad teised rõhutud rahvad,» kirjutas Israilov 1940. aasta jaanuaris enne obargiks minekut Tšetšeenia tollasele parteijuhile vastuseks ettepanekule astuda kommunistlikku partei liikmeks.

Israilovit peetakse siiani Tšetšeenias üheks nõukogude võimu vastase võitluse sümboliks. Postimehel õnnestus Groznõis kohtuda tema lapselapse Satsita Israilovaga.

«Kui oli küüditamine, põgenes mu isa üheksa-aastaselt külast oma isa juurde mägedesse, kus ta jäigi vanaisa salka elama,» rääkis Israilova. «Mu isa oli oma isa juures, kui too sama aasta lõpus palvetamise ajal reeturite käe käbi tapeti.»

18-aastasena, pärast Stalini surma, andis Satsita isa koos teiste obargidega alla ning tal lubati minna elama Tšetšeenia naabrusse Gruusiasse Pankissi orgu, kus elanud tšetšeene ja kistisid suure küüditamise ajal ei puututud.

«Mu isa rääkis emale, et mägedes elades olidki grusiinid ja kistid need, kes peamiselt neid aitasid. Nad küttisid palju. Kõige olulisemad asjad olid neile tikud ja sool. Nad isegi rajasid oma kartulipõlde. Elasid koobastes, kus ka talvitusid. Mingeid maa-aluseid punkreid polnud neil vaja ehitada,» jutustas Israilova.

Satsita isa lasti selja tagant maha 1965. aastal 31-aastasena. «Isa teadis kogu aeg, et ta tapetakse noorena oma isa pärast. Meie kodus käisid pidevalt KGB-lased, aga isa ei tahtnud KGBga mingit koostööd teha,» rääkis Israilova. «Pärast tapmist olid ka pidevalt läbiotsimised, isegi kõik isa fotod võeti meilt ära. Saime pärast sugulaste käest mõned fotod.»

Satsita pidi lapsepõlves hoolega varjama, et on ühe kõige tuntuma mässaja lapselaps. «Sugulased näiteks võtsid vabatahtlikult oma naiste perekonnanimed, et poleks probleeme. Nad ei rääkinud ka kunagi Hassanist,» meenutas Satsita. «Meie isa jättis ainsana perekonnanime alles. Pärast tema surma rääkis ema meile pidevalt: ärge rääkige oma isast. Koolis ma muidugi ei rääkinud, et ma olen Hassani lapselaps. Alguses ma ei teadnudki temast eriti midagi, teadvustama hakkasin seda siis, kui suuremaks kasvasin.»

«Seda mäletan, kuidas ajalooõpetaja ütles mulle, et ma olen reeturi lapselaps. Aga ta rääkis meile nagunii, et kõik tšetšeenid on bandiidid ja meid tulnuks küüditamise asemel maha lasta,» lisas Satsita.

Tagasi üles