Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

KOHALIK VAADE: türklased ja sakslased päevapoliitika keerises

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Meeleavaldajad nõuavad möödunud pühapäeval Berliinis ajakirjanik Deniz Yüceli vabastamist. | FOTO: Stefan Boness/Ipon/imago/IPON

Räägin teile esmalt oma kahest sõbrast kaks lugu. Sophie on sündinud ja üles kasvanud Saksamaal, kuid viimased neli aastat oma elust veetnud Türgis. Furkan on sündinud ja üles kasvanud Türgis ja elab senini Türgis.

Pärast nelja aastat Türgis tahtis Sophie tänavu augustis sealt lahkuda. Ta läks lennujaama ja ootas pikas sabas, et tema passi tempel löödaks. «Lennujaam on paksult rahvast täis. Täpselt nagu sõidaksid kõik inimesed siit ära. Olen nii õnnelik, et ma saan siit lõpuks minema,» kirjutas ta mulle saadetud sõnumis.

Sophie jõudis passikontrolli ja ulatas oma dokumendi politseile. Ametnik vaatas seda ja ütles, et peab temast pildi tegema. Šokeeritud Sophie nõustus, aga küsis, miks seda vaja on. «Sa võid olla spioon,» vastas ametnik.

Samal ajal istub endiselt trellide taga Saksa ajakirjanik Deniz Yücel. Samuti on vangistatud Saksa inimõiguslane Peter Steudtner ja veel viis aktivisti. Kaks nädalat tagasi vahistati Antalya lennujaamas veel kaks Saksa kodanikku.

Majanduslikus plaanis on Saksamaa Türgi ekspordipartner number üks ja umbkaudu 46 protsenti Türgi ekspordist on suunatud Saksa turule. Türgis on ennast arvele võtnud 6000 Saksa firmat ning Türgi keskpanga 2015. aasta andmete põhjal on nende ettevõtete otseinvesteeringute koguväärtus hinnanguliselt 7,7 miljardit eurot.

Türgis puhkamas käijate arvult on sakslased venelaste järel teisel kohal, kunagi olid nad esimesed. Saksamaal elab ühtlasi palju topeltkodakondsusega türklasi: 1960. aastatel riiki tööle läinud ja nende järeltulijad.

Furkan sai augustis isaks ja postitab nüüd Facebooki tütre pilte. Ta töötab Saksa energiaettevõtte heaks Türgis ja saab tööga hästi hakkama. Kuid Furkani sõnul kehtib Türgi energiaturul Einsteini Browni liikumine: Türgi konkurendid annavad valitsusametnikele altkäemaksu ja nii saavad nad alati paremad lepingud.

Samas usub ta, et Euroopa on Türgi vastu. Enda sõnul näeb Furkan laiemat pilti: ELi eesmärk on tema sõnul Türgit lõhestada. Talle meeldib tänapäevase Türgi Vabariigi rajaja Mustafa Kemal Atatürk ja ta hääletab Türgi suurima opositsioonierakonna, Vabariikliku Rahvapartei (CHP) poolt, mille Atatürk asutas.

Tütre sünd muutis paljut. Nad otsustasid koos abikaasaga panna tütrele nimeks Mia, sest Türgi tähtede kasutamine ei tundunud tema tulevikku silmas pidades hea mõte. Nad tahavad, et ta kasvaks üles Euroopas. Meie vestluse ajal eelistab ta rääkida jalgpallist ja palub mul mitte nii palju poliitiliste teemade kohta uurida.

Sophie jõudis Saksamaale ja ütleb mulle, et teda häirib, kuidas Saksa meedia ja poliitikud Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani kohta pidevalt sõna võtavad. Samas lisab ta kohe, et nüüd saab ta kanda, mida tahab.

Türgis ei olnud see viimasel ajal võimalik, sest ta ei tundnud end enam seejuures mugavalt. Türgis ei saanudki ta tegelikult aru, kui halb sealne olukord oli, nüüd, pärast lahkumist, on see aga palju selgem. Sophie ootab põnevusega Saksamaal algavaid valimisi. Oma hääle kavatseb ta anda vasakparteile Die Linke.

Lood lugudeks, ent Türgi-Saksa suhetest rääkides algas minu jaoks riikidevaheline poliitiline vägikaikavedu juba enne Türgi põhiseaduse referendumit tänavu aprillis. Nimelt otsustas Erdoğan oma valitsuskabineti ministritega, et hakkavad rahvahääletuse kampaaniaüritusteks Saksamaal kasutama Türgi saatkondade ruume. Turvakaalutlustel ja keerulisi parkimistingimusi ettekäändeks tuues keelas Saksamaa sellised kogunemised ära.

Kriisi alguses jälgisin Türgi-Saksa suhete arengut väga pingsalt. Teatud aja pärast aga lõpetasin, sest mõlema poole poliitikute avaldused – eriti just Türgi meedia vahendusel – hakkasid keskenduma pigem vandenõuteooriatele. Näiteks väited, et sakslased saadavad peagi Türgisse meeskonna, kelle ülesanne on Erdoğan mõrvata. Või et Türgis baseeruvad Saksa valitsusvälised organisatsioonid toetavad Ankara poolt terroristlikuks rühmituseks kuulutatud Kurdistani Töölisparteid (PKK).

Lisaks kirjutas mainekas Saksa väljaanne Der Spiegel: nendeni on jõudnud teateid, mille järgi luuravad Türgi julgeolekuteenistused Saksamaal elavate Türgi kodanike järel ning neil on väidetavalt plaan tappa teatud Saksamaal elavad PKK juhtfiguurid.

Laiemas plaanis võib Türgi-Saksa suhted jagada kaheks suuremaks teemaks: julgeolek ja majandus. Neile on lisandunud veel kolmas tasand – sisepoliitika.

Julgeolekuküsimuse võib omakorda jagada kaheks: esiteks Türgi-ELi rändelepe ja teiseks Türgi Incirliki ja Konya õhuväebaasis paiknevad saksa sõdurid. Nimelt allkirjastasid Türgi ja Euroopa Liit 2015. aastal kokkuleppe, mille järgi võib Türgist ELi liikmesriiki saabunud põgenikke sinna tagasi saata.

Sel ajal tundus lepe mõlemale poolele poliitiliselt kasulik. Sakslastele seetõttu, et see kahandas tunduvalt riiki tabanud rändevoogu ja vähendas survet Saksa parteidele, kuna üldsus hakkas migrantidest negatiivselt arvama.

Türgi kasu seisnes selles, et see andis Ankarale trumpkaardi, mille abil ELi, eriti aga Saksamaad ähvardada ja lõa otsas hoida – iga kord, kui Türgi mõnest ELi liitumisrääkimiste nõudest üle astus. Jah, Türgi peab senini läbirääkimisi Euroopa Liidu liikmesriigiks saamise pärast. Kuigi pärast Saksamaa üldvalimisi see tõenäoliselt muutub.

Teiseks Incirliki ja Konya õhuväebaasides asuvad saksa sõdurid, kelle külastamiseks ei antud Türgi saksa parlamendisaadikutele luba. Viis päeva tagasi muutis Ankara meelt. Seda otsust tuleb vaadata laiemas kontekstis. Nimelt kinnitas Venemaa, et Türgi oli ära tasunud neilt tellitud S-300 rakettide ettemaksu. S-300 tüüpi raketid ei kohaldu aga NATO õhutõrje süsteemiga. Niisiis lähevad pingeliseks ka Türgi ja NATO suhted.

Sama tähtis kui julgeolek, on majandus. Hoolimata agressiivsemaks läinud poliitilisest retoorikast, tundub, et Türgi ja Saksamaa kaubandussuhetega on kõik endiselt korras. Möödunud aastaga võrreldes on majanduse arvud isegi paranenud.

Murdepunkt saabus juunis, kui väljaandes Die Zeit avaldatud raporti põhjal selgus, et Türgi võimud süüdistavad 68 Saksa ettevõtet terroristlike sidemete omamises. Uudisteagentuuriga Reuters rääkinud Türgi julgeolekuametniku hinnangul küündib selliste ettevõtete arv pigem 680ni. Erdoğan ja Türgi peaminister Binali Yıldırım reageerisid kiiresti, lükates väited kindlalt ümber. Peaminister kutsus seepeale ka Saksa ettevõtete tegevjuhid kokku ja teatas, et peab neid rohkem Türgi kui Saksa ettevõteteks.

Kuigi majandusküsimustes astus Erdoğani Õigluse ja Arengu Partei (AKP) sammu tagasi, on teatud Saksa parlamendiliikmed teinud ettepaneku algatada arutelu Türgi staatuse üle ELiga sõlmitud tolliliidus ja külmutada Erdoğani ja tema perekonna varad ELis.

Erdoğan ja AKP näevad Saksamaa avalikku ründamist kui võimalust koguda sisepoliitilist kapitali ning demonstreerida oma tugevat ja jõulist juhtimisstiili. Põhiseadusliku referendumi tulemusel kehtib Türgis üheparteivõim ja ühe mehe režiim, millel on täielik kontroll nii täidesaatva, seadusandliku kui ka kohtuvõimu üle. Senini kestab ka möödunud aasta juulis ebaõnnestunud riigipöördekatse järel kehtestatud eriolukord ja nii juhitakse riiki vastavast seadusest lähtuvalt.

Olen juba väsinud kirjutamast vangi saadetud ajakirjanikest ja parlamendiliikmetest. Probleem on suurem kui ainult Erdoğan. Riigiaparaat laguneb koost ja nende menetlustoimingutest saab vaid formaalsus. Ainsana püsivad veel valitsusvälised organisatsioonid ja nende taga seisvad kodanikuaktivistid.

Mida teeb opositsioon ehk kemalistidest (ilmalikud türklased, kes vastanduvad islamistlike vaadetega Erdoğani AKP parteile – toim) vana kaardivägi? Kui Erdoğan peaks millalgi lõplikult võimult taanduma – olgu see 2019., 2024. või 2029. aastal –, on just nemad ainus hea alternatiiv, mis on Türgis järele jäänud. Kui Erdoğanil õnnestub võimul püsida kuni 2029. aastani, kestab tema valitsusaeg sama kaua kui 600 aastat kestnud Ottomani impeeriumi viimasel valitsejal sultan Abdülhamit II-l ehk 33 aastat.

Türgi opositsioon mängib pigem demokraatiat. Vabariiklik Rahvapartei korraldab küll õigluse marsse ja suudab ka rahvast mobiliseerida, kuid ei paku Türgi probleemidele ühtegi sisulist lahendust. Nagu kirjutas mainekas kemalistist kirjanik Fatih Altaylı päevalehe HaberTürk kolumnis: «See, mida Erdoğan teeb välispoliitiliselt, on hea. Ütlen seda seepärast, et käisin just hiljuti Prantsusmaal. Nüüd nad vähemalt teavad, mis Türgi on. Enne ei teadnud nad Türgist midagi. Nad ütlevad, et kunagi oli teil hea demokraatia, aga enam mitte.»

Türgi probleem seisneb selles, et poliitilise spektri keskosa esindavad poliitikud hakkavad kaduma. Kui rahvuslikus ja religioosses plaanis mõõdukate vaadetega parteid enam pole, hakkavad ka inimesed hoidma ühte või teise äärmusesse.

Sealt võib leida esiteks neosalafistid nagu ISIS, kellele langeb ka peamine tähelepanu. Teiseks äärmusrahvuslased ehk sama tendents, mida näeme esile kerkimas ka paljudes Euroopa riikides. Seega: kuigi teatavas mõttes Türgi eemaldub Euroopast, on sealsel poliitmaastikul toimuv lainetus samas paljuski sarnane.

Nagu mainis ka Sophie, elaksid Türgis elavad inimesed justkui paralleeluniversumis, milleks annavad põhjust nii majanduslikud kui ka julgeolekukaalutlused. Eraldi jutt on Saksamaal elav türklased. Näiteks on Erdoğan kutsunud neid üles mitte hääletama kantsler Angela Merkeli partei CDU, sotsiaaldemokraatide või roheliste poolt, kuulutades need erakonnad Türgi vaenlasteks.

Huvitaval kombel jäävad niisiis türklaste jaoks kaalukausile liberaalid (FDP), vasakpartei Die Linke ja paremäärmuslik Alternatiiv Saksamaale (AfD).

Seega võib öelda, et Erdoğan püüab Saksa poliitikat väga pragmaatilistel kaalutlustel mõjutada. Saksamaal elavad türklased on aga sama pragmaatilised kui Erdoğan ise. Esiteks, Saksamaal elab ligikaudu kolm miljonit türklast, valimisõiguslikud on neist 1,4 miljonit.

Aprillikuisel põhiseadusreferendumil osales neist 46 protsenti, kellest 412 000 inimest andis oma hääle Erdoğani võimutäiuse suurendamise poolt, vastu oli 241 000. Enamik poolt hääletanuid oli pärit Nordrhein-Westfaleni liidumaalt, mida peetakse Hamburgi ja Berliini järel kõige liberaalsemaks piirkonnaks Saksamaal.

Martin Schultzi juhitud sotsiaaldemokraatide kampaanias väljapakutu tundub Merkeli kristlike demokraatide ettepanekutega võrreldes integratsiooni suhtes sõbralikum. Tegelikult on topeltkodakondsus erinevalt läbikukkunud arvukatest integratsioonipoliitikatest ainsus, millega kaasneb mõni reaalne hüve. Näiteks on tänu sellele jõudnud Saksa parlamenti 11 Türgi taustaga poliitikut.

Schultzi ja Merkeli valimisdebattides on just kantsler olnud see, kes on võtnud topeltkodakondsuse küsimuses karmima positsiooni. Varem on enamik Saksamaal elavaid türklasi hääletanud sotsiaaldemokraatliku partei poolt, andmefirma Data4U info järgi 2013. aastal lausa 64 protsenti.

Viimase ajani pole kindel aga see, kas Erdoğani toetajad võtavad ka eelseisvatel Saksamaa üldvalimistel presidendi nõu kuulda.

Tagasi üles