Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Katalaanide kired lõõmavad järjest teravamalt

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Rahvas Kataloonia lippudega. | FOTO: ALBERT GEA/REUTERS/Scanpix

Joan Llorach viib mu oma lemmikpaika Barcelonas – Plaça del Reile ehk Kuninga väljakule. See väike hoonetega peaaegu igast küljest piiratud plats asub täitsa südalinnas ja võib isegi mitu korda Kataloonia keskuses käinud inimesele märkamatuks jääda.

Llorachile on see koht palju enamat kui vaid intiimne väljak tema kodulinnas. Talle on see sümboolne koht, kus sajandeid tagasi sai alguse Kataloonia ja Aragoonia vabatahtlik liikumine Kastiilia krooni alla ehk praeguse Hispaania sünd.

Märksa jahedamalt suhtub ta 1989. aastal Santa Maria del Mari basiilika kõrvale püstitatud kaarekujulisse monumenti 1714. aasta Barcelona kaitsjatele. Tema jagab üldiselt maailma ajalookirjutuses levinud seisukohta, et toona leidis aset Hispaania pärilussõja lahing Bourbonide ja Habsburgide toetajate vahel.

See erineb pildist, mida esitavad Barcelona piiramisest aastatel 1713–1714 iseseisvusmeelsed – neile oli see kohaliku iidse vabadusvõitluse osa. See on põhjus, miks Albert Sánchez Piñoli samadest lahingutest rääkiv 2012. aasta romaan «Victus» on osutunud Kataloonias suureks menukiks.

Ja ilmselt ka põhjus, miks Hispaania saatkond takistas 2014. aastal romaani hollandikeelse versiooni esitlemist Utrechtis. Esitluse takistamise põhjuseks toodi asjaolu, et raamat moonutab ajalugu. Et tegu on ilukirjandusega, paistis rohkem õigust jäävat teose Hollandi kirjastajale, kes liigitas juhtunu katseks astuda sõnavabaduse vastu.

Raamatu on kirjutanud ka Llorach. See kannab pealkirja «Iseseisvuse arved ja lood». Tema kaasautor on Eesti esimestel ELi aastail europarlamendi presidendi kohta pidanud Josep Borrell. Erinevalt katalaani eesnime ja kahe kastiilia perekonnanimega Sánchez Piñolist on nii Llorachi kui ka Borrelli eesnimi ja mõlemad perekonnanimed katalaanipärased.

Katalaan olemist rõhutab ka Llorach ise. Tema sugupuus jooksevad vaid katalaani nimed. Kui mõni kuu tagasi väitles ta Türgi riigitelevisiooni TRT kanalil iseseisvuslasega, kes rääkis 18. eluaastani hispaania keelt, siis tema perekonnas pole räägitud kunagi muud kui katalaani keelt.

Llorach – nagu ka Borrell – on veendunud Kataloonia iseseisvuse vastane. Kui käia mööda järjekordsest iseseisvuslippe esteladasid müüvast putkast, kus saadaval ka särk kirjaga «Kataloonia pole Hispaania», võib jääda mulje, et nad on veidrad erijuhtumid.

Statistika näitab muud. Viimatise Kataloonia enda võimude tellitud Centre d’Estudis d’Opinio uuringu järgi toetab Hispaaniast eraldumist 41,1 protsenti Kataloonia elanikest. 49,4 protsenti on aga selle vastu. Ehk mõlemal poolel seisab arvestatav osa rahvastikust.

Raül Romeva, keda Kataloonia võimud nimetavad oma välisministriks, ütleb intervjuus Postimehele, et pole sugugi kogu oma poliitilise karjääri olnud iseseisvuslane. «Aastal 2010 oli hetk, kui suur hulk föderaliste hakkas toetama iseseisvust. Mina olen üks neist,» räägib ta.

«Kui vaatate arvamusküsitlusi, siis näete, et enne 2010. aastat oli iseseisvuse poolt 15–30 protsenti inimestest, mitte rohkem,» kirjeldab Romeva. «Pärast 2010. aastat jõuti 50 protsendini.»

Tänu frankistliku diktatuuri kuju võtnud kastiilia rahvuslusele ja terrorismi kuju võtnud baski rahvuslusele ei kõla sõna «rahvuslus» paljudele hispaanlastele sugugi hästi. Ka Romeva ärritub ilmselgelt, kui temalt rahvusluse osa kohta uurida. «Null. Null. Null,» ütleb ta iseseisvusliikumise ja katalaani etnose seoste kohta.

Rahvuslaste osakaalu Kataloonias hindab Romeva 10–15 protsendile ja ennast kohe kindlasti mitte nende hulka. Põhjendades oma liikumist iseseisvuslaste ridadesse, meenutab ta, kuidas keskvalitsus ei lasknud Kataloonial muuta oma statuuti. Keskvalitsusepoolseks ahistamiseks nimetab Romeva ka seda, et Madrid ei lase neil ümber asustada rohkem pagulasi ja maksta kinni vaeste inimeste küttearveid.

«Läbikukkunud riik,» teatab Romeva Hispaania kohta. Minu märkuse peale, et «läbikukkunud riik» on väga konkreetne termin, mida saab kasutada näiteks Somaalia kohta, ärritub ta veelgi. Ning raiub ärritunult edasi. Mis siis, et Hispaania seisab varem läbi kukkunud riikide indeksiks nimetatud edetabelis, mida nüüd nimetatakse habraste riikide indeksiks, igati viisakal Euroopa riigi kohal. Parema skooriga kui näiteks Eesti või Itaalia.

Iseseisvusliikumise mootor on siiski inimesed, kes paistavad kuuluvat Romeva mainitud 10–15 siiraste rahvuslaste protsenti. Näiteks praeguse Kataloonia presidendi Carles Puidgemonti esimese suure võitluse vilja on näinud iga eestlane, kes käinud Ryanairi otseliiniga Tallinnast Hispaanias. Piletil seisab linnanimi «Girona».

Katalaanipärase nimekuju kasutamise eest hakkas Puidgemont võitlema aastal 1991 ajakirjanikuna. Nüüd ütlevad isegi paljud hispaaniakeelsed inimesed pigem Girona kui kastiiliapäraselt Gerona, kuigi viimane nimekuju oli levinud veel 2000ndate keskel.

Llorach arvab, et iseseisvusliikumise sai tõsise hoo, kui Puidgemonti ja Kataloonia asepresidendi Oriol Junquerase tüüpi veendunud rahvuslased said korraga aru, et kultuuriline argument üksi suuri masse ei veena. «Mistap lõid nad toetuse võitmiseks majandusliku lubaduse,» räägib ta.

Iseseisvusvastane võrdleb eraldumise eest võitlejate lubadusi jutuga, mida Nigel Farage ajas Brexiti nimel. Ta meenutab, kuidas Briti euroskeptik hurjutas britte, miks nood peaksid kinni maksma Budapesti metrooehituse, kui Londoni omagi vajab remonti.

«Nüüd teavad kõik siin samamoodi, kuidas iseseisev Kataloonia võidaks 16 miljardit aastas, mis antakse praegu Hispaaniale, aga siis jääks see siia – see on kokku summa, mis läheb tervishoiule, haridusele ja sotsiaalteenustele ning sellega saaks kohe nende taset kahekordistada,» räägib Llorach.

«See arv on totaalne fabrikatsioon,» ütleb ta. «Junqueras käib aastaid raekodades rahvaga kohtumas ja tema võtmesõnum on see, et kui me poleks Hispaanias, poleks meid majanduskriisiga kaasnenud kärped tabanud, sest see raha oleks meil olnud.»

Praegune iseseisvusmeelsete koalitsioon Kataloonias sai võimule 2015. aasta sügisel. Sellesse kuuluvad parteid kogusid 47 protsendi valijate toetuse, mis andis neile kohalikus valimissüsteemis 72 kohta piirkondliku parlamendi 135st.

Kataloonia iseseisvuspüüdeid välismaal selgitava organisatsiooni Diplocat juht Albert Royo ütleb Postimehele, et referendum tuleb korraldada, sest seda need parteid oma kampaanias põhilise asjana lubasid. «Kataloonia valitsuse ja parlamendi enamus ei saa lihtsalt tagasi astuda ja öelda, et ei mingit iseseisvust, kuigi selle poolt oli enamus, ega isegi mitte referendumit,» leidis ta.

Royo hinnangul on õigustatud ka see, et valitsus, kelle poolt hääletas alla poole valijaist, liigub selgelt iseseisvuse poole. Ta märgib, et end selgelt iseseisvuse vastu positsioneerinud parteid said toona 39 protsenti häältest ning 12–13 protsenti valijaist toetas jõude, kes ei võtnud selles küsimuses selget seisukohta.

Kuigi varem Euroopa Komisjonis töötanud Royo on sisuliselt kogu oma karjääri pühendanud Kataloonia iseseisvuse eest võitlemisele, ütleb ta, et kui referendumilt peaks tulema «ei», siis ühe põlvkonna jooksul seda rohkem korraldada ei tuleks. Võitlus oleks selleks korraks läbi: Kataloonia parlament peaks minema laiali ja kuulutama välja uued valimised ning ka Diplocati kontorisse peaksid tulema uued inimesed.

Mitte sugugi kõik pole valmis võitlust kohe jätma. Nii Puidgemont kui ka Romeva pärinevad tsentrierakondadest, kes liitusid ühise Kataloonia iseseisvust lubava loosungi alla enne valimisi. Praeguse koalitsiooni püsimise kaalukeel ja kõige etteaimamatum osa on kümne saadikukohaga piirkonna parlamendis esindatud vasakradikaalne CUP. See partei on alati toetanud Kataloonia iseseisvust, aga lisaks tahavad nad ka lahkuda EList ja NATOst ning teha lõpu kapitalismile.

CUPi kampaaniaplakat selleks referendumiks teatab: «Pühkigem minema kapitalism, patriarhaat, korruptsioon ja monarhia. Otsustagem ise oma tuleviku üle, otsustagem mitte järgida ebaõiglasi seadusi, et ehitada vaba, sõltumatu ja sotsialistlik vabariik.»

Veel kõnekam on selle visuaalne pool. Nimelt toimetab keegi harjaga proua seal üle kaardi, kus peale Kataloonia on veel katalaanikeelse elanikkonnaga Valencia ja Baleaarid. Ei läinud kaua, kui ajalootundlikumad inimesed leidsid üles oktoobrirevolutsiooniaegse plakati, kus täpselt samamoodi monarhide ja kapitalistide kallal luuaga toimetab Lenin. CUPi plakatil on öeldud «Pühime nad minema!», bolševike omal aga «Seltsimees Lenin puhastab».

Ning CUP on lubanud, et kui oktoobris referendumit ja iseseisvust ei saa, tulevad nad tänavale. Nende tiiva all on ka radikaalne noorteliikumine Arran, kes jõudis tänavu suvel uudistesse sellega, et ründas turismiinfrastruktuuri Barcelonas ja Baleaaridel. Nende esindajad on põletanud Hispaania lippe ning olid ilmselt ka need, kes pistsid esmaspäeval kataloonia päeva tähistades tule otsa ELi tähelipule.

Teravusi on näha teisigi. Näiteks möödunud nädalal puhkes skandaal praeguses Kataloonia parlamendis 21 kohaga esindatud Ciudadanose piirkondliku liidri Inés Arrimadase ümber. Nimelt avaldas üks iseseisvuslasest naine, kes oli mingi aja jälginud Arrimadase sotsiaalmeediakontosid, Twitteris lootust, et eraldumisvastane naispoliitik langeb grupivägistamise ohvriks.

Esmaspäeval rünnati Barcelonas ülekande ajal kataloonia päeva sündmusi kajastanud üleriigilise telekanali naisajakirjanikku.

«See on esimene kord ajaloos, kui Hispaania elustandardid on Euroopa keskmisel tasemel,» on Llorach oma rahva peale nördinud.

«Iga kord, kui Hispaania hakkab stabiilseks muutuma, rikuvad katalaanid selle ära. Me tegime seda 1930ndail ja nüüd, kurat, me teeme seda jälle. Praegu juhtunu korra juba juhtus – 1934. aasta oktoobris. Kataloonia kuulutas välja iseseisvuse. Hispaania valitsus – toona vabariiklik – saatis väed ja asi läbi,» meenutab ta verise kodusõja eelmängu.

«Mulle tundub, et kui praegu korraldada aus referendum Kataloonia iseseisvuse küsimuses, siis Kataloonias võidaks «ei», aga ülejäänud Hispaanias «jah», sest neil on meist kõrini,» arvab Llorach.

Tagasi üles