Vabaturumajanduse klassiku ja Nobeli preemia võitnud majandusteadlase Milton Friedmani pojapoeg Patri Friedman veab projekti, mille eesmärgiks on olemasolevatest riikidest eemal, avamerel tehissaartele asunduste rajamine, et neis erinevaid ja uudseid poliitilisi ning sotsiaalseid ühiskonnamudeleid katsetada.
Eestis oma projekti tutvustamas käinud The Seasteading Institute’i tegevjuht Patri Friedman esines Tallinna Misese Klubi korraldatud kõnekoosolekul «Mere asustamine ja vabadus» Tallinna Inglise Kolledži loenguruumis teisipäeva, 17. mai õhtul.
Mere asustamise idee eesmärgiks on rajada kommuunid, milles oleks võimalik eksperimenteerida uute sotsiaalkorra võimalustega, mis vastaksid 21. sajandi vajadustele.
Kuna maismaa on erinevate riikide territooriumitena hõivatud, siis soovitaksegi rajada need kommuunid merele, et oleks võimalik katsetada ka tänasele alternatiivseid valitsusvorme väljaspool ühegi riigi seadusandluse kehtivusala.
Kuigi erinevad teooriad võivad meile öelda, kuidas oleks parem oma elu seada, on järgmine etapp paratamatult teooriate rakendamine praktikas, näitamaks laiemale ringile, mismoodi see reaalsuses teostuda võiks.
Selle järgmise sammu tegemiseks rändabki Patri Friedman mööda maailma ringi, et informeerida inimesi proovimata võimalustest ning leida projektile toetajaid.
Ta asutas koos mõttekaaslastega The Seasteading Institute’i 2008. aasta kevadel, poole miljoni dollariga toetas ettevõtmist kohe PayPali kaasasutaja Peter Thiel. Instituudi eesmärk ongi asutada avamerel tegutsevaid majanduslikult sõltumatuid oma jõududega täielikult hakkama saavaid asundusi.
Kui firmades saab katsetada uusi tehnoloogiaid ja muud taolist, siis riikide puhul uusi valitsemisviise ei saa. Välja pakutud moel tekiks nii võimalus neid praktikas järele proovida, rääkis varem Google’is tarkvarainsenerina töötanud Friedman.
Kui seni on kõik lihtsalt süsteemi kallal virisenud, siis Friedman otsustas, et teeb midagi reaalselt ära. «Olen libertariaan, kelle meelest on suurem osa libertariaane vabaduse suurendamise meetodite osas valel teel. Usun, et selliste vabasaarte ja ujuvlinnade ehitamine viib kiires tempos ühiskondade valitsemise alase innovatsiooni ja mitmekesisuse kasvule.»
Tema hinnangul on libertaanlikus liikumises liiga palju akadeemilist elementi ja vaidlusi ning teoretiseerimist, samas aga liiga vähe ettevõtlikku elementi ja praktilise tegevusega eeskuju näitamist.
Paljud libertaanlased tegelevad tema hinnangul valitsuste tegevuse sisutu kritiseerimisega ja selle üle hädaldamisega, selmet valitsustega konkureerima asuda.
Friedman vaatleb valitsusi ja riike kui teenuseid, kus inimesed maksavad makse ja saavad selle eest teenuseid, ta ei tegele valitsuste üldfilosoofilise moraalsuse üle arutlemisega. Samuti võib tema hinnangul vaadelda valitsusi ja riike kui tehnoloogiaid, mis siis seaduste baasil toimivad.
Kuigi me heidame pidevalt oma elust kõrvale kehvaks osutunud tehnoloogilisi lahendusi ja proovime õnne uutega, siis miskipärast ei juhtu seda valitsemissüsteemidega.
Enimlevinud esindusdemokraatia on tema arvates kehv valitsemistehnoloogia ning see ei arene, kuna on üsna monopoolses seisundis. Samuti on Friedmani näitel kehvas seisus ettevõtlusvaldkond, kus domineerivad suured firmad ning kuhu sisenemiseks on uuele ettevõtjale seatud väga kõrged barjäärid.
Uusi valitsemisvorme aga katsetada ei saa, kuna olemasolevad riigid on kogu maismaa omavahel ära jaganud, mistõttu Friedman otsustaski koos oma mõttekaaslastega vaadata hoopis avamere suunas.
Ujuvsaarte eesmärk ongi mitte asuda praktiseerima mingit kindlat anarhistlikku või libertanistlikku ühiskonnamudelit, vaid katsetada pisikestes kommuunides ja sootsiumites erinevaid radikaalselt uuenduslikke ühiskonnakorraldusi.
Ja kuna need kogukonnad, tehissaared koosneksid konstruktsioonilises mõttes moodulitest, siis oleks tegu omavahel konkureerivate valitsusvormidega, kus inimesed saaksid otsustada, millisesse ühiskonda kuuluda, kodust lahkumata. Aga lahkudes koos koduga ning liitudes naaberasundusega, mille valitsus teeb inimesele meelepärasemaid otsuseid.
Friedman nimetas seda süsteemi jalgadega hääletamise eeskujul majadega hääletamiseks. Sõja välja kuulutanud valitsus võib end niiviisi järgmisel hommikul leida inimestest tühjaksjooksnuna.
Mereasunduste projektil on igatahes jumet – selle taga on tänaseks pikaajalised investorid ja mitu inimest töötab selle nimel igapäevaselt, läbi on mõeldud igasuguseid asundustega seotud teemasid, alates inseneeria valdkonnast kuni seadusandluse ja ettevõtluse küsimusteni.
Kui alul loodeti esimese ujuvsaare prototüüpi San Francisco lahes esitleda juba 2010. aastal, siis praeguse plaani järgi on esimese asunduse esitluse tähtajaks seatud 2014. aasta.