Kümmekond kilomeetrit Thbilisist kõrge mäe otsas seisva Jvari kloostri ümber jalutades lõi Venemaa üks säravamaid poeete Mihhail Lermontov oma kuulsaid ridu, kuidas kaks võimsat jõge – Mtkvari ja Aragvi – ühte voolavad.
Sõda lükkas Gruusia unelma tulevikku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kloostri kirik oli mäetippu ehitatud 6. sajandil tähistamaks risti asukohta, mille paljasjalgne naine Nino – üks olulisematest Gruusia pühakutest – püstitas künkale 4. sajandil.
«Euroopa algas siin,» teatavad kevadel Gruusia majandusministeeriumi tellimusel trükitud värvilised turismivoldikud.
Nüüd kõnnivad kiriku juurde laotud teed pidi kinžalli ja padrunitega ehitud peigmehed ning üleni valges pruudid. Selle pisikese iidvana kiriku taga kasvav puu on värvilistest riidetükkidest kirev – iga lehviv riideriba tähistab unelmat, mis peaks selle puu külge sidumise rituaali tulemusel kindlasti täituma. Mida soovib Gruusia täna?
Kui heita pilk Lermontovi radadelt alla, jääb teisel pool jõekallast asuva riigi vana pealinna Mtskheta keskel silma hiiglaslik Svetitskhoveli katedraal. Kõige suurejoonelisem muistne ehitis kogu Gruusias. Ehitatud 11. sajandil. «Paremaid aegu pole Gruusia riigil olnud ei enne ega pärast seda,» kordavad oma päheõpitud tekste selle jalamile turismigruppe toovad giidid.
Kellele sõda vaja oli?
Kui aastakese eest võinuks peamiste turismimagnetite vahel ekseldes ise valida, millises keeles oma grupile seletavat giidi kuulata, siis nüüd enam mitte. Igavledes ajavad katedraaliesise müüri taga teineteisega juttu suveniirimüüjad. Karvamütside ja ristikeste soovijaid ei paista kuskilt. Ka parkimisplatsil autojuhtidelt tagurdamisjuhiste eest kasseeriva Gogi päevateenistus pole kiita. «Sõiduauto on 50 tetri (kohalik peenraha, umbes (3,5 krooni – toim), turistibuss – 1 lari,» esitab ta hinnakirja. Sel päeval on teda rõõmustamas vaid üks ajakirjanikebuss.
Parkla taga poe keldris asuvas kohvikus valab varases pensionieas Tamara plastpudelist punast koduveini hinnaga 2 lari (14 krooni – toim) klaasi eest. «Te olete mul täna ainsad külastajad,» ütleb ta selge kurbusetooniga hääles. Köögis sahiseb panni peal sibul ning lõikelaual raksub maitseroheline.
«Jumal tänatud, et ma pole selle kohviku omanik! Varem ei saanud ma siia tulles aru, mis riigis ma viibin, sest igas lauas istusid erinevaid keeli rääkivad inimesed. Üks bussitäis tuli teise järel. Sel nädalal on meil vaid korra üks laudkond söömas käinud – kolm meest ja üks naine. Nad istusid selles lauas, teisel pool saali,» lisab ta juba peaaegu nuttes.
Tamara pole ilmselgelt rõõmus, et hakkab varsti kõiki kohvikukülastajaid nimepidi tundma. Kuid ta teab süüdlast – selleks oli augustis lahvatanud sõda Venemaaga. Välisturistid ei julge paari päevaga ebastabiilsuse sildi saanud regioonis puhates riskida. «Kellel seda sõda vaja oli? Meil on ju vaja maksta korteri eest, ja mul on veel kaks poega – nendel ka pole tööd,» ohkab naisterahvas.
Tamara valatud veinil on tummine maitse ja tume värv, nagu kuivanud verel. Need sõjahaavad on jätnud Gruusia majanduslikule olukorrale lähiaastateks valusa pitseri. Kuid grusiinid on sündinud optimistid.
«Meil on küll kehvad teed, kuid me kavatseme selle probleemi lahendada paari-kolme aastaga,» teatab kohaliku turismiameti juhi kohusetäitja Beka Jaqeli.
Kadunud sõpruse monument
Mtskhetast välja sõites on autojuhil valida, kas suunduda märkide kohaselt Suhhumi (ehk mere poole – toim) või sõjateed mööda põhja Kazbeki suunal Venemaale. Valik on sümboolne, sest vasakpoolne teeots ei vii Abhaasiasse ning parempoolne ei vii Vladikavkazi, nagu kaartidel märgitud.
Sõjatee algul asuva Natakhtari küla vahel tuleb sõjatee praegune eesmärk ilusti esile. Ühel hetkel takerdub buss mõnesajapealisse lambakarja, mida pika kepiga karjane järjekindlalt, kuid siiski liigselt kiirustamata sõidukist ümber suunab.
Üle-eelmisel nädalal lõppes Gruusias suvi ning loomad tuleb kõrgetest mägipiirkondadest madalamale talvituma tuua. Rändavate loomade ees tuleb pidevalt kiirust vähendada. Lambad, mustad hiidsarvedega sokud, pakikandjatest eeslid ja lehmad on vallutanud ajaloolise sõjatee, mis oli 19. sajandil ehitatud Gruusia julgeoleku tagamiseks.
Siiski kerkis tee äärde ka rohkelt kindluskirikuid ja vahitorne – põhjast ei tulnud vaid kaup ja kaitsjad, vaid tihtipeale ka rüüstajatest lähinaabrid. Ananuri kindluses võib tänini silmitseda ründajatele kuuma õli ja tõrva pähekallamiseks mõeldud avasid ning auke sõjavangide hoidmiseks.
Loetud hulk kilomeetreid ja lugematu hulk minuteid läheb selleks, et jõuda mäestiku ületuskohani – Jvari üleminekuni, mis asub 2395 meetri kõrgusel merepinnast ning on vaid maist novembrini läbitav. Ületuskohta tähistavat risti ja kivi võib samuti katsuda, et mõeldud soov kindlasti täituks.
Kusagil mägede vahel oru serval loogeldes tekib silmapiirile ühtäkki veider betoonist kaar kuristiku serval. See on 1983. aastal püstitatud monument Gruusia ja Venemaa sõpruse auks. Pudenev betoon ning lehmafekaalidest kaetud mosaiigiesine kirjeldavad selle sõpruse seisu ilmekalt ka 25 aastat hiljem. Mosaiik ise jutustab ühel pool Gruusia muinasjutukangelastest ning teisel tääkpüssidega revolutsionääridest ning automaadiga lõbusast vuntsidega vene sõdurist.
Kümneid kilomeetreid edasi jääb teel sõprade juurde ette roheline tõkkepuu gruusiakeelse mõistatuse ning ingliskeelse tõlkega: Border locked. Ridamisi enne seda seisvad mahajäetud putkad tuletavad oma kulunud kirjadega meelde kunagist elavat piirikaubandust.
Sinna kõrvale ehitavad grusiinid uut kirikut ja kloostrit selle ümber. Väidetavalt saab ka ehitusjärgus pühakoja jalamil samuti soovida midagi, mis kindlasti täitub.