1991. aastal Nõukogude okupatsiooni ja KGB eest USAsse pagenud ning sealt poliitilist varjupaika palunud Piret Tuisk sai alles 2008. aastal USA kodakondsus- ja immigratsiooniametilt vastuse, milles keelduti talle varjupaika andmast.
USA keeldus okupatsiooni ajal Eestist pagenud naisele varjupaika andmast. 17 aastat hiljem
26. mai 2011, 17:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd ähvardab seni ajutise tööloa alusel USAs elanud ja töötanud naist ja võibolla ka tema tütart riigist väljasaatmine, kirjutas wbaltv.com.
Kui Tuisk koos mehe ja lapsega 1991. aastal Marylandi USAs jõudis, esitas ta kohe ka varjupaigataotluse, milles väitis, et Nõukogude Liidu vastastes poliitilistes meeleavaldustes osalemine tõi nende perele kaela KGB poolse ahistamise. «Eestis elasime me hirmus. See ei olnud just suurepärane koht elamiseks, tahtsin paremat tulevikku.»
Tuiskude pere tütar käis Baltimore’is koolis ja lõpetas seal Stevensoni ülikooli, Piret Tuisk ostis linnas maja, maksis makse ja asus tegutsema litsenseeritud massaažiterapistina.
Igal aastal palus ta kodakondsus- ja immigratsiooniametilt tööluba ja sai selle, oodates ikka oma poliitilise varjupaiga küsimuse taotlusele vastust. Tuiskude abielu lahutati ning tema mees abiellus vahepeal Ameerika kodanikuga.
Alles 2008. aasta jaanuaris vestles kodakondsus- ja immigratsiooniameti töötaja Tuiskude perega. Samal kuul teatas amet, et ei rahulda poliitilise varjupaiga taotlust.
Ameti vastuses rõhutati, et kuigi pere oli minevikus Eestis tagakiusamise ohver, ei ole põhjust arvata, et Eestisse naastes neid tagakiusamine ees ootaks. Teisisõnu, kuna Eesti on nüüd kommunistlikust okupatsioonist vabanenud, on perel turvaline kodumaale naasta.
Piret Tuisu pere ei soovi aga naasta. Baltimore on minu kodu. «Mul ei ole mujal maailmas rohkem kodusid.»
Kodakondsus- ja immigratsiooniameti otsus üllatas ebameeldivalt ka Piret Tuisu sõpru.
Migratsioonijurist Cynthia Grooms-Katzi sõnul pole ta näinud ühtki varjupaigataotluse juhtumit, millega oleks 17 aastat venitatud. Ta rõhutas, et Tuisul pole kriminaalset minevikku, ta on aktiivne kiriku liige ning on üldse muutunud rohkem ameeriklaseks kui eestlaseks. Tema hinnangul ei peaks sellist inimest, kes on oma riigile kindlasti väärtuseks, kindlasti maalt välja saatma.
Tuisu kohta tehtud otsus üllatas ka Johns Hopkinsi ülikooli rahvusvahelise õiguse professorit Ruth Wedgwoodi. «Üllatab, kuidas ametil jätkus jultumatust anda negatiivne vastus 17-aastase viivitusega.»
Kodakondsus- ja immigratsiooniameti sõnul võib Tuisu maalt välja saata, kuna ta on jäänud riiki kauemaks kui lubatud.
«Oleks ta saanud positiivse vastuse 10 või 12 aasta eest, võiks ta alaliselt USAsse jääda, sest seadus ei kohusta põgenikku kodumaale naasma, kui seal riigikord muutub. Ehk siis, kui valitsusasutus oleks kiiremini tegutsenud, olnuks tal võimalus siia elama jääda,» kirjeldas Wedgwood.
Tuisu sõnul on ta pandud kannatama vahepealse aja jooksul riiki tulnud illegaalsete immigrantide tõttu.
1991. aastal esitatud varjupaigataotluses väljendas perekond soovi Nõukogude okupantide lahkumise korral Eestisse tagasi tulla. Piret Tuisu sõnul ei kujutanud ta kahekümne aasta eest ette, et Eestisse naasmine võiks üldse kunagi võimaluseks kerkida.
Tuisk ja tema nüüdseks 23-aastane tütar, kelle tulevik Baltimore’is on muutunud ebakindlaks, peavad immigratsioonikohtuniku ette astuma suvel.