Araabia maadel on eestlastelt rohkem õppida kui prantslastelt, ütles Postimehele Pariisis elav tuneeslasest filmilavastaja ja intellektuaal Nacer Khémir, kes kultuuripealinna programmi kuuluva Jutuvestmissarja raames Tallinna külastas.
Nacer Khémir: araabia kevadet innustab soov elada väärikalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis te arvate, kas Tuneesias ja Egiptuses hoogsalt alanud araabia kevad on pärast kiiret edu nüüd seiskunud?
Mitu asja on muutunud. Esiteks see, et hirmu ei tunne enam rahvas, vaid võim. Teiseks on vaja teha palju tööd, et saaks alata üleminek demokraatiale. Osa inimesi arvab, et demokraatia peab igas riigis samasugune olema, kuid iga ühiskond peab leiutama oma demokraatia, mis põhineb tema kultuuril. Nii et ootan väga uudishimulikult, kuidas see uus demokraatia Tuneesias või Egiptuses või ükskõik millises revolutsiooni teinud riigis välja hakkab nägema.
Kui võtta Tuneesia näide, siis on ju näha, et kuigi jaanuaris võimult kukutatud diktaator Ben Ali on lahkunud, pole rahvas endiselt rahul. Kui kaua üleminek demokraatiale aega võib võtta?
Kui vaadata pealiskaudselt, võite tõepoolest arvata, et muutunud on väga vähe. Räägin teile ühest asjast, mida teie kui eestlased kindlasti mõistate. Olete oma euromüntidele pannud Eesti kontuurkaardi. Te tegite seda selleks, et öelda mida? Seda, et Eesti on teie kodu.
See näitab rahva peas aset leidnud suurt revolutsiooni. Ja tuneesia rahval on nüüd pärast oma revolutsiooni tunne, et Tuneesia on nende kodu ja Tuneesia kaart nende kodumaa. Nüüd nad tunnevad üha enam, et vastutavad oma kodu eest. Nii et nad vaidlevad kõige üle. See on midagi väga uut.
Enne revolutsiooni tundsid tuneeslased, et on vargad omaenda kodus. Neil polnud oma kodus mingeid õigusi.
Kui kaua läheb aega, et demokraatia luua, kodu korda teha ja aed rajada? See täiesti apoliitiline noorsugu, kes revolutsiooni korraldas – nende peamine eesmärk on elada väärikat elu. Seega, probleemi põhituum on elada vabalt ja täielikus väärikuses. Ja see on samuti uus kontseptsioon – see, et nad vajavad elamiseks väärikust.
Miks siis nii paljud Tuneesia noored Euroopasse põgenevad?
See on tingitud praegusest korralagedusest. On teatud tüüpi ebaõiglus, et Vahemeri on jagatud kaheks. Põhjas on tagatud kõik õigused ja lõunas mitte ühtegi.
Arvan, et paljud, kes Tuneesiast on lahkunud ja Euroopasse läinud, kahetsevad seda. Miks? Sest nad ei ole sealt avastanud paradiisi, mida olid lootnud leida. Nad on eest leidnud rohkem viletsust kui oma kodumaal. Isegi kliima on hullem!
Idee ära minna tekkis pärast õhkkonna muutumist. Vabadus teha seda, mida hing ihkas – kui tahan minna välismaale, siis lähengi –, tulenes revolutsioonist. Kuid vastupidiselt sellele, mida inimesed arvavad, ei ole tegemist sotsioloogilise fenomeniga. See on tegelikult keelatud unistuse fenomen.
Osal inimestest, kes Tuneesiast pagesid, oli töö olemas, kuid nad tahtsid minna kuhugi mujale, sest nad olid sellest unistanud. Revolutsioon on selleks ukse lahti teinud. Need inimesed unistavad Euroopast, mitte materiaalsest paradiisist, isegi kui nad alguses arvavad, et materiaalselt on elu Euroopas parem. Sest kui nad kohale jõuavad, saavad nad aru, et Tuneesias oli elu materiaalses mõttes parem.
Mis neist edasi saab? On nad lõksus või naasevad kodumaale?
Mul pole aimugi. Sest neid vaadatakse suure rühmana, lambakarjana. Tegelikult on nad üksikisikud, kellel on oma unistused. Igaüks neist üritab oma unistuse täide viia. Kõik sõltub talle Euroopas osaks saavatest tingimustest. Neid peab vaatlema indiviidide, mitte grupina, nagu teevad poliitikud.
Vahemeri eksisteerib sellepärast, et on olemas põhi ja lõuna, mis üksteist vastastikku mõjutavad. Keeld minna ühelt rannikult teisele on nagu kujutletav Hiina müür. Ühtsuse puudumine Vahemere piirkonnas on tuleviku jaoks lühinägelik.
Ja pealegi, kui palju immigrante ikkagi Euroopasse on tulnud? 10 000? Väike Tuneesia, kus elab vaid kümme miljonit elanikku, on vastu võtnud enam kui 150 000 põgenikku Liibüast ja me pole sellepärast karjuma hakanud. Oleme rajanud haiglaid, laagreid ning rahvas on pagulastele oma kodud avanud, ehkki neil pole nende võõrustamiseks endalgi raha.
Väga rikas Euroopa aga, kes kuulutab valjult, et on suur inimväärikuse austaja ja inimõiguste toetaja, näeb Vahemere ääres toimuvat demokraatlikku revolutsiooni ning läheb täiesti hulluks mõne tuhande põgeniku pärast.
Olete Prantsusmaal elanud 25 aastat. Kuidas hindate Prantsuse valitsuse käitumist araabia maades, arvestades, et peaminister François Fillon puhkas veel mullu detsembris Hosni Mubaraki kulul Egiptuses ja Nicolas Sarkozy oli mõne aasta eest valmis Muammar Gaddafiga suhteid soojendama?
Liibüas on nad teinud seda, mis nad tegid, kartusest, et Euroopa jääb vastasel juhul ilma Liibüa naftast. Egiptuses ja Tuneesias ei pidanud võim nii kaua vastu mitte sellepärast, et rahval puudus julgus, vaid seetõttu, et neid toetasid Euroopa ja läänemaade valitsused.
Kõik teavad, kuidas Prantsusmaa reageeris meeleavalduste mahasurumisele Tuneesias. Nad pakkusid Ben Ali politseile abi ja paremaid vahendeid protestide peatamiseks.
Nii et peate Prantsuse valitsuse tegevust silmakirjalikuks?
Euroopa on alati olnud silmakirjalik – see on ajaloo seadus. See on tugevama seadus. Vaadake näiteks Süüriat: nad (lääneriigid – toim) ei ole seal toimuva suhtes midagi ette võtnud. Süürial pole naftat.
Miks pole revolutsioon levinud Tuneesiast ja Egiptusest mujale Põhja-Aafrikasse, Alžeeriasse ja Marokosse?
Sealsetel ühiskondadel ei ole samasugust ajalugu. Tuneesias mängib keskklass väga tähtsat rolli. Ei ole juhus, et revolutsioon algas Tuneesiast. Kui räägime Vahemere piirkonnast, tuleb meeles pidada, et tegemist on väga keerulise seguga.
Kuivõrd on araabia maadel õppida 20 aasta tagusest Ida-ja Kesk-Euroopa, sealhulgas Eesti kogemusest diktatuuri kukutamisel ja õigusriigi rajamisel?
Muidugi, need on ju väga sarnased. Meie, araablased, tunneme end elanike arvult väikeste riikidega palju lähedasemana kui suurte maadega. Eesti rahvalt on kindlasti palju rohkem õppida kui prantslastelt.