Londoni mässajatel on ühiseid jooni demokraatiat pooldavate nn Araabia kevade meeleavaldajatega. Perspektiivitud ja süsteemi peale vihased noored kogunevad tänu sotsiaalvõrgustikele fenomenaalselt kiiresti.
Reuters: Londoni mäss viitab palju laialdasemale noorte rahutuste riskile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid samal ajal kui Lähis-Idas avaldatakse meelt positiivsete muutuste lootuses, on Suurbritannias leviv vägivallalaine pea nihilistlik, keskendudes rüüstamisele, vahendab Reuters.
Üle maailma võib finantskriisi tagajärjel olla tekkinud terve generatsioon noori, kelle võimalused jäävad oluliselt alla nende püüdlustele, võib-olla isegi nõnda karmilt, et nad kaotavad sootuks tulevikulootuse.
Arenenud maailmas tähendab kriis seda, et need noored seisavad pea eranditult silmitsi vähemate ja vähem tasustatud töökohtadega kõigil tasemetel. Samuti kärbitakse hüvesid ja haridustoetusi.
Arenevas maailmas on majanduslikud võimalused jätkuvalt tõusuteel, kuid ootused on tihtilugu kasvanud veelgi kiiremalt. Praegune olukord jätab mõlemal juhul noored järjest enam rahuldamata. Samuti peavad vananevates majandustes just noored rahastama riigi suurenevaid sotsiaalseid kulusid.
Need asjaolud viitavad, et poliitika ja protestid võivad tulevatel aastatel veelgi inetumaks kujuneda, kas siis poliitiliste meeleavalduste, äärmusluse või lihtsalt juhusliku kuritegevuse kaudu.
«Seda on väga kurb näha. Kuid lastel pole tööd, pole tulevikku ja kärped teevad asja hullemaks,» tõdes Hackneu elektrik Adrian Anthony Burns Reutersile. «Need lapsed on teisest generatsioonist ja nad lihtsalt ei hooli. Vaadake, see alles algas.»
Sarnane rahutus leidis aset ka Pariisis 2005. aastal vaeses äärelinnas. Samuti on vaeste noorte proteste esinenud Lõuna-Aafrikas ja Ladina-Ameerikas.
Kuid nüüdsest võivad kaks asjaolu protsesse eriliselt kiirendada: esiteks sotsiaalmeedia populaarsuse kasv, mis võimaldab kiiret korraldust ning teiseks majanduse muutused, mis süvendavad juba varasemaid raskusi.
Põhja-Aafrikas olid selle aasta alguses viimaseks piisaks enne meeleavaldusi ülikiirelt kasvavad toiduhinnad ja samuti viha võimude vastu seoses Tuneesia juurviljamüüjaga, kes end põlema süütas.
Suurbritannias võimendasid sotsiaalseid probleeme kokkuhoiumeetmed, sealhulgas mitte esmatähtsate avalike teenuste, nagu näiteks noorteklubide, sulgemine ja seejärel viha politsei vastu, kes üritas maha vaikida immigrandi tulistamist.
«Näib, et sotsiaalmeedia muudab võimu tasakaalu riigi ja indiviidi vahel, kas see avaldub siis režiimi vahetumisena Kairos või rüüstamisena Tottenhamis,» tõdes endine valitsusside peakorteri (GCHQ) signaalluureasutuse vanemametnik John Bassett.
Paljude riikide jaoks on rahutuste oht järjest suurem, kuna pidevalt tuleb rinda pista kärbetega. Kreekas, Hispaanias, Itaalias ja mujal on just noored olnud protestide aktiivseimad osalejad.
«Mis kõigi nende sündmuste all lamab, on sama rahulolematuse tunne noorte hulgas, kellel on energiat minna välja ja mässata – see pole vaid Suurbritannias. Kui võimud nende probleemidega ei tegele, on väga reaalne oht, et näeme veelgi enamat,» tõdes ta.
Osade ekspertide sõnul on parim lootus probleemiga tegeleda läbi perekonna ja kogukonna juhtide, kuid, et suuremaid kokkupõrkeid ära hoida, on vaja märksa suuremat panust.
Üks selge õppetund Araabia kevadest näitab ka, et jõuga seda tüüpi rahutusi maha ei suru.
«Valitsus peab kaasama noored sotsiaalmeedia ja kogukonna esindajate kaudu,» leidis sotsiaalpsühholoog Peter Buzzi. «See peab pakkuma sõnumi lootusest ja kaasamisest… Paljud tänapäeva probleemid on peegelduseks tõelise sotsiaalmajandusliku ja kultuurilise integratsiooni puudumisele, mis on viinud puuduse ja getostumiseni.»