Euroopast kodumaa vaesuse ja vägivalla eest varjupaika otsivat inimest tervitab jõukuse ja turvalisuse poolest tuntud maailmajao uksel tihti hoopis keretäis Kreeka politseinikult või krõbekülm kinnipidamiskeskus Kanaaridel.
EL püüab varjupaigaotsijaid kaitsta oma piiririikide eest
5. detsember 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seaduste järgi on igal inimesel õigus ELilt varjupaika paluda. Asüülitaotleja omalt poolt peab 2004. aastast kehtiva Dublini määruse järgi palve esitama esimesele tema teele jäävale ELi riigile. Ning see maa peaks tagama inimväärika kohtlemise ajal, kui taotlust läbi vaadatakse.
Kui sisserändaja liigub edasi järgmisse riiki ja alles seal asüülitaotluse esitab, peab see ta tagasi esimesse saatma ja too omakorda mainitud inimesed vastu võtma.
Kui uskuda inimõigusraporteid, elab kodumaal maise põrgu läbi teinud iraaklane või somaallane aga ELi lõunaserval tihti läbi katsumusi, mis panevad ka kriisikoldest lahkumist kahetsema. Silmatorkava näitena tuuakse välja Kreekat.
ÜRO on isegi palunud teistelt ELi riikidelt, et need peataksid Kreeka kaudu tulnud varjupaigataotlejate sinna tagasi saatmise. Inimõiguste organisatsiooni Human Rights Watch (HRW) teatel puksivad kreeklased isegi oma territoriaalvette jõudnud põgenikepaate tagasi ja kohalejõudnutel lihtsalt ei lase asüülitaotlust esitada.
HRW nõudis möödunud nädalal, et Kreeka peataks kohe Evrose piirkonnas kasutatava süsteemi, kus politseinikud korjavad immigrandid karjana kokku ja läkitavad jõuga salaja tagasi üle piiri. Suunates näiteks Iraagi kurdid oma Türgi ametivendade karmi kohtlemise kätte.
HRW raport toob tüüpnäitena 34-aastase Iraagist pärineva mehe, kel õnnestus Kreekale varjupaigataotlus esitada alles kümnendal korral. «Ühel korral ületasin jõe ja jõudsin üle piiri Kreekasse Komotinisse,» kirjeldas too. «Nad panid meid kõiki viieks päevaks vanglasse ja siis viisid jõele ja lükkasid tagasi.»
«Meid oli 60 inimest. Nad panid meid keset ööd kümneste rühmadena mootorpaatidele,» jutustas mees. «Sadas kõvasti ja Kreeka politsei hakkas meid peksma, et me kiiremini liiguksime. Üks mees üritas keelduda paati astumast, nad peksid teda ja viskasid jõkke.»
HRW kriitikat on saanud ka näiteks Hispaania, mille Kanaari saared on tuhandete põhja-aafriklaste sihiks.
Näiteks ilmus mullu raport, mis kirjeldas, kuidas Tenerife pagulaskeskuse 35 alaealisele mõeldud osas elas 89 noort. Külmades ja lagunevates ruumides pesitsevate noorte jaoks polnud piisavalt kättesaadavad ka arstiabi ja haridus.
Euroopa riigid, kellel on olnud ebaõnn jääda maailma hädisema osa põgenemisteele, aga lihtsalt vanguvad immigrandivoo all. Ühe traagilise näitena tuuakse väike Malta. 400 000 elanikuga saareriik peab toime tulema tuhandete Aafrika põgenikega. Sestap tegi Euroopa Komisjon sel nädalal ettepaneku muuta kolme varjupaigasüsteemi puudutavat õigusakti.
Neist üks on eelmainitud Dublini määrus – komisjoni hinnangul tuleks teatud juhtudel jätta varjupaigataotlejad saabumisriiki tagasi saatmata.
Komisjoni Eesti esinduse juhi Toivo Klaari sõnul peaks see määrus välistama n-ö šoppamise ehk sisserändajaid kohustatakse esimeses riigis varjupaika taotlema selleks, et nad ei tungleks nende maade uste taga, kes kergemini asüüli annavad. Teiseks tahaks komisjon panna tööle Eurodaci sõrmejälgede andmebaasi, mis peaks välistama, et immigrant esitab varjupaigataotluse mitmes riigis, ja aitama leida tema saabumispunkti.
«Kolmas on ettepanek muuta vastuvõtutingimuste direktiivi. Mis tingimustes hoitakse varjupaigataotlejaid ja mis õigused neil on,» lisas Klaar. «Et hindamine toimuks mõistlikus ajaraamis ja et ajal, kui asüülitaotlust hinnatakse, oleks ka inimväärsed tingimused.»