Briti analüütik: venelased tahaksid NATOt kaasjuhtida

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
James Sherr
James Sherr Foto: Riia julgeolekukonverents

Venelasi ärritavad lõppkokkuvõttes just need kenad lääne inimesed, kes usuvad dialoogi, ütlevad neile ilusaid sõnu ja tekitavad Moskvas tunde, et lääs on valmis aktsepteerima asju, mida ta tegelikult pole valmis aktsepteerima, ütleb Chatham House’i analüütik James Sherr. Riia julgeolekukonverentsil Postimehega rääkinud Briti mõttekoja teaduri hinnangul annaks otsekohene suhtlus paremaid tulemusi.


Kui vaadata kaugemale Obama administratsiooni taaskäivituspoliitikast ning naeratustest, mida nägi mullu Lissabonis NATO tippkohtumisel nii Vene presidendi Dmitri Medvedevi kui teiste nägudel, siis mis tegelikult idarindel toimub?

Vene-NATO suhetes pole 20 aasta jooksul põhiosas midagi muutunud. Pealiskaudsel tasemel on igasuguseid asju muutunud – formaalsed koostööstruktuurid on väga peened ning deklaratsioonide ridade vahel seisab väga huvitavaid asju, aga põhiküsimus pole muutunud.

Kui NSVL laiali saadeti, arvasid venelased paljuski, et lääs oli NSVLi tekitatud, enne läänt ei olnud ning erinevus ida ja lääne vahel peaks kaduma. Nad ei mõistnud, miks NATO alles jäi. Ja katsetest selgitada, et isegi külma sõja ajal oli NATO eksistentsiks muid põhjuseid – näiteks ameeriklaste isolatsiooni naasmise takistamine, Saksamaa [Liitvabariigi] integreerimine –, pole venelased siiani huvitunud. Nende jaoks NATO oli, on ja jääb alati Vene-vastaseks instrumendiks.

1991. aastast on mujal Euroopas julgeolekuhuvid muutunud. Ma naasin just Belgradist – Serbia muudab oma julgeolekuhuve ja Ühendkuningriik muudab oma Serbia-käsitlust ehk olude mõjul me defineerime üksteist ümber.

Venelased ütlesid algusest peale, et peame muutma julgeolekusüsteemi. Samuti ütlesid nad selgelt, et jätavad endale õiguse säilitada oma huvid isegi siis, kui need erinevad meie omadest. Et nad säilitavad õiguse oma mõjusfäärile ja meie peame seda tunnustama.

Nende jaoks vajaminev miinimum juhul, kui NATO alles jääb, on see, et allianss kohtleb Venemaad võrdsena. NATO vastus oli, et me oleme võrdsed, meil on väga erilised koostöömehhanismid ning NATO-Vene suhete aluslepe ütleb selgelt, et meil pole vetoõigust teie asjades, teil pole vetoõigust meie asjades.

See tähendab meie jaoks võrdsust. Aga venelased ütlesid «ei». Nende jaoks tähendab võrdsus, et neil on õigus tulla ja NATOt kaasjuhtida. See nõudmine ilmub ja taasilmub erinevates sõnastustes. Seni, kuni venelased leiavad, et neil on õigus kaasjuhtida institutsiooni, mille liikmekriteeriume nad täita ei suuda, mille väärtuste süsteemi nad suuresti tagasi lükkasid, ei võta ükski NATO liige seda ettepanekut vastu.

Hoolimata kõigist erimeelsustest, mis liikmetel venelaste kohtlemise osas on, pole ühtki NATO riiki, kes ütleks, et peaksime tunnistama Vene erilist mõjusfääri Ukraina, Moldova, Valgevene ja teiste üle. Ega ka ühtki liitlast, kes ütleks, et me peaksime laskma Venemaal NATOt kaasjuhtida. Või lubada Venemaale kaasjuhtimist NATO õhukaitsesüsteemis – Vene sõrme meie päästikule.

Põhimõtteliselt pole asjad muutunud. Kahetsusväärsel kombel on inimestel läänes illusioon, et kui meil on uus foorum, uus struktuur, uus tippkohtumine ja terve rida muid asju, kus me edeneme, siis probleemid kaovad. See ei ole kadunud.


Aga mida läheks siis sellise suhte muutmiseks vaja?

Minu arvates läheks vaja seda, et Venemaal tuleks võimule grupp inimesi, kellel on teistsugune arusaam sellest, millised on Venemaa huvid. Esiteks peaksid nad oma naabruskonnas lõpetama huvide segamise domineerimissooviga. Teiseks lõpetama enese kujutamise kui alternatiivse väärtus- ja majandussüsteemi ja muu sellisena.
Peaksid hakkama mõistma, et asjades, mida me nimetame ELi standarditeks, mis oleksid äärmiselt kasulikud neile ja nende majandusele. 

Ma ei ütle, et me peaksime neile jutlust pidama. Ma ei ütle, et see juhtub, et see on lihtne ega isegi seda, et see peaks juhtuma. Ma ütlen, et kuni seda ei juhtu, kuni Venemaa defineerib end läbi asjade, mis teda Euroopast eristavad, jääb ta võtmeaspektides Euroopast eemale. See ei tähenda, et meil peaksid olema halvad suhted, aga see tähendab, et peavad olema distantsid ja autonoomia ja eraldatuse alad.

Teiega konverentsil samas paneelis esinenud sakslane Horst Teltschik väitis, et Venemaa paraneb. Mida teie sellest arvate?

Ma ei tahaks teda eraldi välja tuua, kuid tema ja suur osa teistest inimestest tema positsioonil on seda rääkinud 20 aastat. Me oleme jätkuvalt siin. Mitte midagi pole 20 aastat muutunud, pigem on paljudes asjades tehtud tagasikäiku.

See, mis ajab venelased vihale ja loob hetki, kus liigutakse tagurpidi, on suuresti kõigi nende väga kenade inimeste tõttu läänes, kes usuvad dialoogi, ütlevad väga keni sõnu ning tekitavad Venemaal illusioone, et me oleme valmis aktsepteerima asju, mida me tegelikult ei ole valmis aktsepteerima. Ja kui me neid asju ei aktsepteeri, tunnevad nemad, et me oleme nad reetnud.

Olnuks me kogu aeg väga arusaadavad ja konstruktiivsed, oleks suhe Venemaaga praegu palju parem. Poleks illusioone, et me nõustume Venemaaga kohtades, kus me seda ei tee. Meil oleks vaidlus vaid valdkondades, kus oleme eri seisukohtadel, selle asemel et vaidlus oleks kõikvõimalikes muudes asjades, kus me ei peaks üksteisega võitlema.

Kui oluline on Aleksandr Litvinenko juhtum Suurbritannia ja Venemaa suhete halvenemise juures?

See oli midagi šokeerivat, vastuvõetamatut, millele me pidime vastama. See on jätkuvalt probleemide allikas.

Me saame aru, et Vene põhiseadus ei luba nende kodanikke välismaale õigusemõistmiseks välja anda, aga Vene konstitutsioonis pole midagi, mis ütleks, et Andrei Lugovoid peaks kohtlema kui kangelast, et ta peab olema parlamendi liige ega saa istuda Vene vanglas. Või et venelased poleks saanud meie abiga läbi viia põhjalikku uurimist ning panna ta teistsugusesse õiguslikku ja poliitilisse positsiooni kui see, kus ta praegu on.

Jah, see on tõsine küsimus. Ei tohi unustada, ma loodan, et ka Euroopas pole unustatud, et Aleksandr Litvinenko oli Briti kodanik. Nad saatsid eriteenistuse meeskonna Ühendkuningriiki tapma Briti kodanikku.

Loomulikult on see tõsine küsimus. Ja loomulikult tuli astuda vastusamme. Kuid see ei tähenda, et me pöörame ringi ja laseme endalt jala alt. On teisi valdkondi, kus meie suhe Venemaaga on vajalik, kus meil on ühine huvi teha spetsiifilisi asju koos.

Teine asi on see, et isegi kui asi puudutab erimeelsusi, oleks vale see, kui keegi Eestis või kusagil mujal ütleks, et suur erimeelsus brittide ja venelaste vahel on Litvinenko, peale selle on kõik korras. Kõik ei ole korras.

On kaks asja, millega ei ole kõik korras ja mis on tõsisemad kui Litvinenko. Esiteks, Ühendkuningriigil nagu igal ELi ja NATO liikmel on väga suur erimeelsus Venemaaga ühise naabruse – Ukraina, Moldova, Valgevene, Lõuna-Kaukasuse jne – tuleviku osas. Nende juured pole mitte ainult erinevates huvides, vaid ka erinevates põhimõtetes.

Ja teiseks, on meil tõsiseid muresid ja aeg-ajalt tõsiseid kaebusi Vene ärikeskkonna seadusetuse pärast, mis on mõjutanus olulisi briti investeeringuid alates BPst. Ja need on ääretult tõsised küsimused, aga nende tõsisuse edastamiseks läheb vaja korraliku suhet Venemaaga.

Kuid meie – mitte Suurbritannia üksi, vaid ka NATO ja EL – peame selles küsimuses teatud asju tegema. Küsimata Venemaalt luba.

Vaadates teisi Euroopa suuri riike, jääb mulje, et näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa saavad Venemaaga paremini läbi kui teie.

Näilisus ja maine jätavad mulje, et meie ja venelaste vahel on teistest suuremaid erimeelsusi. Sakslased ütlevad eraviisiliselt samuti, et Venemaa positsioon lähivälismaa küsimuses on vastuvõetamatu. Ka sakslased mõistavad, kui halb on Vene ärikeskkond.

Erinevus standardse saksa lähenemise ja standardse briti lähenemise vahel on järgmine: Saksamaal arvatakse, et ükskõik kui tõsine probleem ka poleks, ei tohi teha midagi, millega kaasneks Venemaa isoleerimise või solvamise risk; meie ei näe asju nii. Meie vaatenurk on minu hinnangul palju pragmaatilisem ja igast üksikjuhtumist sõltuv.

Ehk siis: kui küsimus on tegutsemises, on meie vahel mõnikord erinevusi. Kui küsimus on analüüsis, neid erinevusi eriti pole.

Prantslaste puhul sõltub see sellest, kellega te räägite. Mõlemas mainitud riigis valitseb meist suuremal määral tava, et diplomaatide eesmärk on leida sõnu ja fraase, mis varjaksid ebameeldivaid asju ja tegelikke muresid. Meie diplomaatiatraditsioon on palju otsekohesem.

James Sherr

  • 2010 -  – Chatham House (Londonis baseeruv mõjukas mõttekoda, endise nimega Kuninglik Rahvusvaheliste suhete instituut), Vene ja Euraasia programmi vanemteadur
  • 2008-2010 – Chatham House, Vene ja Euraasia programmi juht
  • 1995-2008 – Ühendkuningriigi Kaitseakadeemia, teadur
  • 1986-2008 – Oxfordi Lincolni kolledži rahvusvaheliste suhete lektor
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles