«Kui teid on pantvangistanud islamifanaatikud, pole mõtet üritada neid ära osta striptiisiga,» kõlab esimene tarkussõna Prantsuse kaitseväe õppusel, mille eesmärgiks on näidata ajakirjanikele, kuidas jääda kriisikoldes ellu ja mitte sõjaväelastele jalgu, kirjutab Evelyn Kaldoja.
Saksa teleajakirjanik uurib, kas võiks kasu olla, kui pantvangistatu annab märku, et on moslem. Tema nimelt on sündinud Afganistani verises piiriprovintsis Kandaharis ning kuulub rahvuselt selle riigi võimuetnose ehk puštude sekka.
Püreneedesse Mont-Louis’ tsitadellis asuvasse väljaõppekeskusse kogunenud 20 Euroopa ajakirjaniku ees seisev Prantsuse sõjaväe instruktor naist selleks ei julgusta. Lääneliku elustiili omaks võtnud islamiusuline tunduvat fanaatikutele pigem reeturi kui omana.
Küll aga soovitab ta oma usutunnistust mitte varjata kristlastel – raamaturahvaid moslemid austavad ning samas ei eelda nad juutidelt ja ristiusulistelt samasuguste moraalinormide täitmist nagu oma religiooni inimestelt.
«Sööge, kui võimalik, jooge, kui võimalik, magage, kui võimalik,» jätkub õpetus. Tavaliselt kestab pantvangipõli pikalt – kõigepealt on röövimine, seejärel sellest teada andmine, siis läbirääkimised ja lõpuks pantvangi üleandmine või vabastamine. Kõik mõlemapoolse ettevaatlikkusega. Aega tuleb arvestada nädalates, kui mitte kuudes või aastates.
Rõõmus noot asja juures on see, et ajakirjanikke röövitakse tavaliselt nende eest lunaraha saamiseks. Ehk siis pantvangistajate huvides on ohvri ellujäämine.
«Kui teie riik või väljaanne teie eest lunaraha maksab, siis avalikult ei tunnista nad seda kunagi,» lisab instruktor. Selliseid asju varjatakse, et inimröövleid mitte innustada.
Mõned riigid – näiteks Iisrael – aga ei pea pantvangistajatega põhimõtteliselt läbirääkimisi. Mis tähendab, et tuleb oodata, kuni nende eriüksuslased teid üles leiavad ja vabastama tulevad. Vabastamisoperatsiooni käigus tuleb olla vagusi ja võimalusel maha varju heita – ega päästjad kohe alguses tea, kes on kurikaelad ja kes ohvrid.
Ühe erandiga. «Kui teid on vangistanud tšetšeenid ja vabastama tulevad Vene riigi jõud,» märgib instruktor. Nagu näitavad Moskva teatri ja Beslani pantvangidraamad, ei hooli venelased päästetavate eludest, pigem tulistavad-pommitavad-gaasitavad kõik valimatult surnuks. Ehk siis meie idanaabrite poolt päästetaval tasuks isegi rohkem karta vabastajaid.
Pärast klassitundi viivad sõjaväelased juhendatavad lattu. Meile antakse kätte kaks kiivrit, ronimisrihmad, kombinesoon, fliis, koreteksist tunked ja jopp, katelok, nuga, sokid ning sõdurisaapad. Lisaks suur seljakott kõige kandmiseks.
Seejärel lastakse ajakirjanikud tagasi kasarmutubadesse käsuga naasta kombinesoonis, ronimisrakmete ja kiivriga.
«Tarzaan-tarzaan,» on ainus sõna, mida ma välja tulles instruktorite prantsuskeelsest vadinast eristada suudan. Meid jagatakse rühmadeks ja viiakse turnimisobjektide juurde.
Minu rühmale saab kõigepealt osaks umbes kümne meetri kõrgusel asuv ronimisrada, mis kujutab endast raudposti, mille külgedel ligi meetriste nagadega lühikesed pulgad – nagu üks väga ebamugav redel.
Sealt edasi tuleb kõndida raudpostil köiest kinni hoides, siis teha väike käänak ja ronida teisele raudpostile, kus tuleb liikuda end mööda posti edasi lükates, ning lõpuks nööri pidi alla lasta. Julgestusega.
Instruktor ronib kui ahv üles ja näitab lendleva kergusega ette. Järele teha pole nii lihtne. Paar kolleegi võtavad asja ettevaatlikult ette ja jõuavad isegi lõpule. Bundeswehri lehes töötav sakslanna lööb poolel postil kartma. Mina ka.
Teisele sama kõrgele tornile saan küll ilusti ronitud ja isegi nööril rippudes Tarzanina alla laskutud, kuid samal ajal ebamaist hädakisa tehes.
Neljandal katsumusobjektil suudab afgaani päritolu sakslanna vigastada vasaku käe peopesa nii sügavalt, et peab suunduma tsitadelli arstipunkti sidumisele ja käima seal ka järgnevatel päevadel.
Järgmisel hommikul pakime kõikvõimaliku varustuse seljakotti ning saame kiirkursuse kompassidest ja kaartidest. Instruktor näitab meile kaardil väikest mäetippu ja laseb kompassid paika rihtida. Asume teele. Mingi hetk seisab mägi ees, rühime sealt vapralt midagi mõtlemata üles.
Nõlv on järsk ja seljakotid rasked. Tippu jõudes on kõigil silmad pahupidi peas ja mõte pikemat matka sisaldavast päevast tundub võimatu. Meid seni kommentaarideta saatnud instruktor selgitab muiates, et saanuksime pisut lihtsamalt, kui vaadanuks kaardilt, et üles viib ka normaalne tee.
Laskumisel kutsub juhendaja meid talle järgnema ja matkarajale truuks jääma. Isegi kui see tundub sisaldavat väikest ringi. Enamik nõustub protestideta, aga leidub ka kolm McGyverit, kes otsustavad omal käel «otsetee» ette võtta. Alla jõudes saame oodata mõnda aega, enne kui linnulennult lühema tee valinud kamp pärale jõuab.
Kardetud pikka matka ei järgne. Selle asemel näidatakse hoopis seda, milliste objektide taha tule alla sattudes varjuda ei tasu. Instruktorid tulistavad erinevatest relvadest ning järjest võimsamatele relvadele annavad järele nii autouksed, tsementplokid kui lõpuks isegi soomuki aknad.
Õppetund: parim, mille taha varjuda, on liivakott. Autouksed filmidest nähtud moel kuuli ei pea. Üldse tasub tule all seisvast masinast võimalikult ruttu välja saada – liikuva objekti tabamine on keerukam kui seisva. Kui peab just sõiduki taha peituma, oleks targem varjuda mootori või rataste taha.
Pärast kuulikahjustuste demonstreerimist antakse ajakirjanikele šanss erinevatest relvadest tulistada. Kuigi rõhutatakse, et meie elukutse juures on kasulikum püsse mitte puutuda – Genfi konventsioon kehtib vaid relvastamata inimestele.
«Hispaania ilmselt arvab, et Prantsusmaa on neile sõja kuulutanud,» kommenteerib Tšehhi kolleeg minu kõrge kaarega üle sihtmärkide Püreneede poole tärisevaid automaadivalanguid. Sealt tagant nimelt algab Kataloonia. Järgmisena tule avav Prantsuse ajakirjanik esindab mulle vastupidist koolkonda – tema kuulid künnavad maad pikalt enne märklauda.
Õhtuse esmaabiloengu lõpetuseks palutakse meil klassi jääda. Korraga kõlavad lasud. Vastavalt pantvangiloengus õpetatule heidame end kiirelt põrandale. Me ei näe, kes meile mustad mütsid üle pea tõmbavad ja käed selja tagant kinni seovad. Edasi talutatakse meid pimendatult mööda tsitadelli käike ja sunnitakse lõpuks heitma pikali mingi kütmata ruumi kivipõrandale.
Kostab mingi talumatu masinamüra. Kas keegi veel samas ruumis on, pole võimalik aru saada. Võetakse sokid ja pealisriided. Tiritakse juustest ja valatakse külma vett kõrva. Igavikuliselt pikana tunduv aeg lamamist külmal põrandal. Hakkan mõtlema, kas mind on äkki üksi kuhugi unustatud.
Ootamatult sunnitakse mind mõõdukate vopsudega taas tõusma ja pimeduses edasi liikuma. Lõpuks seotakse käed lahti ja tiritakse kiirelt mütsid peast. Pime ruum. Kõlavad prantsuskeelsed käsklused, pärast mida suletakse ruumi uks väljastpoolt.
Kellelegi on antud väike tuli. Avastan end ainult prantslastest koosnevas seltskonnas väikses koopas.
Mina prantsuse keelt ei oska, aga just selles käib kogu vestlus. Püüan paaniliselt inglise keeles selgitust nõuda. «It’s Eric here (Ma olen Eric – toim),» kõlab hääl pimedusest, prantslasest kolleeg selgitab põgusalt, et peame nüüd ise tee välja leidma.
Koopa nurgast leiame avause, kust liigume kuue-seitsmepealise rühmaga edasi. Avausest järgmises ruumis on ligi paari meetri kõrgune müür, kust aitame end üle. Seejärel roomame läbi pikast torust ja jõuame ruumi, mis justkui ei vii kuhugi. Proovime liikuda torude peal, kuid sealt ei saa samuti kuhugi.
Lõpuks leiame teise toru. Selle lõpus on tunnel, mille põrand on kaetud üksteise otsa kuhjatud traatvõredega. Tolle lõpus oleme jälle tupikus. Aga siis kostavad hääled väljast, selgub, et leidub avaus, kust saame tagasi maa peale ronida.
Mõni kolleeg on jätnud ürituse pooleli kohe alguses, sest sattus juba silmade ja käte kinnisidumisest paanikasse. Ja et ELi meediale korraldati pehmem variant, mis kestis vaid poolteist tundi. Prantsuse enda ajakirjanikud peavad samadel kursustel tavaliselt läbima seitsmetunnise pantvangidraama, mis sisaldab ka ülekuulamist, ja selle käigus polevat paanikahood sugugi haruldased.
Järgmisel päeval viiakse meid lumiselt Mont-Louis’lt Vahemere äärde Collieure’i. Linnas, mille tänavatel õitsevad praegugi potililled, läbime merepäästeõppuse. Pärast seda sõidutatakse meid veoauto kastis taas välja – mahajäetud kindlusega mäetipule.
Seal peame moodustama kolmesed grupid. Saame kätte vihmakindlad palakad, viis juppi nööri ja kolm lahtist langevarju. Ülesandeks on leida endale mäeküljel ööbimiskoht ja ehitada sinna telk ja ase.
Mina ja kaks sakslannat otsustame enda arvates suhteliselt tuulevaikse ja väga maalilise merevaatega koha kasuks, kus püsti ebamäärane puitmoodustis, mis näikse ööbimispaiga tugistruktuuriks sobivat.
Telki püstitama asudes selgub, et tuulevaiksus on võrdlemisi suhteline. Nii kaob kui võluväel osa nööre ja palakaid, mida sõjaväelased meile ehituse käigus juurde on andnud.
Kella üheksa paiku õhtul kogutakse meid mäe pealt kokku kolme mahajäetud uste-akendeta kivimaja juurde. Lahkume oma kipaka telgi juurest murelikult, arutledes selle üle, kas see on alles ka siis, kui me naaseme.
Meile teatatakse, et keegi pole seda laagrit korralikult läbinud, kui pole täitnud üritusega kaasnevat põhiriitust – söönud ära toore sardiini. Inimeste näoilmeid ei iseloomusta just entusiasm, pigem lootus, et tegu on mingi naljaga.
Aga üritust juhtiv sõjaväelane toob välja kasti poolkülmunud sardiine, võtab sealt ühe ja asub rahuloleval ilmel järama. Juurde kõlab soovitus alustada peast, sest see on ebameeldivaim ja hiljem maitseb filee ülihästi.
Mõni teeb sushi-nalju. Mina meenutan mõttes Saaremaa vanaema omasoolatud kilude kohatist äärmuslikku värskusastet ja leian, et vahet pole – toores sardiin peaks maitsema üsna samamoodi nagu toores kilu. «Ega teil soola pole?» pärin lootusrikkalt.
«Ei vist, aga meil on sidrunit!» kõlab vastu. Seda aga saavat alles pärast esimest kala, siis lausa võivat sardiine tulel küpsetada. Aga esimene peab alla minema toorelt ja lisanditeta.
Mõtlen, et viimane söömakord oli kell 11.30. Haukan toorest sardiini peast ja pean tõdema, et see maitseb tõesti häirivalt magusalt ja plögaselt. Aga fileel pole tõesti nagu vigagi.
Sakslanna minu kõrval hakkab kohe sülitama. Kaks päeva tagasi protestideta kõigil postidel ja köitel turninud naisele on see katsumus liig.
Järgmisena saabub pisut positiivsem teade. Nimelt on instruktorid hinnanud ilmastikutingimused piisavalt karmiks, et mitte sundida leheneegreid endapüstitatud elementaartelkides magama. Saame nautida luksust, mida pakuvad selle akende ja usteta maja kiviseinad ja -põrand.
Isegi «majas» veedetud öö osutub päris krõbedaks. Enamik ei saa und, sest ka magamiskotis ja langevarju mähkununa on üsna külm. Varavalges lüüakse meid üles.
Mõnel on veel kotipõhjas laskeõppusest alles jäänud tuletegemisvarustus, selle peal siis keedetakse sealsamas majas kambakesi kanget kohvi, kompenseerimaks päevade jooksul järjest kasvanud unevõlga.
Järgmisena viiakse meid talvepuhkusel viinapuuistandusega mäenõlvale. Sõidame-kõnnime läbi raja, kus grupp peab tähelepanu pingutama, et leida üles võimalikud miinid, kobarpommi laengud ja lõksud.
«Me kutsume neid Jeesuse-kingadeks, sest nendega saab vee peal käia,» selgitab miiniinstruktor pikkade kastjate asjade kohta. Tegu on demineerijate varustusega, et ohtlikus piirkonnas lõhkekehi kahjutuks teha, ise sealjuures õhku lendamata.
Tõestamaks vahendi efektiivsust, on olemas ka rest tooreid mune. «Kes soovib proovida?» küsib instruktor. Tõstan nobedalt käe.
Jeesuse-kingad jalas, proovin munadele astumist. Täiest jõust. Kui ma jala restilt tõstan, selgub, et olen Prantsuse armee kuuest munast viis edukalt lömastanud. Instruktori näol vahelduvad ehmatus ja hämming. Ülejäänud seltskond vaevleb naerukrampides, minu süüdimatu itsitamine ja instruktori abitu ilme lisavad hoogu.
Tõenäoliselt läks tõlkes prantsuse keelest inglise keelde kaduma juhis, et munadele tuleb astuda ettevaatlikult. Nagu seda teeks demineerija kohas, kus võib leiduda lõhkekehi.
Järgmisena jagatakse meid kolmestesse rühmadesse, pannakse selga kuulivestid ja pähe kiivrid ning antakse kamba peale üks kaamera. Õpetuseks öeldakse: «Hoidke omavahel kokku ja kuulake juhiseid!»
Ühel hetkel algab jooks pihta. Sõjaväelaste järel, püsti, põlvili, nurga taha, köiest üles, alla sügavasse kaevu, nii et kõigepealt astud seal kusagil keskel mingil serval seisva sõjaväelase õlale ja siis peole, sealt edasi omal käel alla. Kogu aeg tuleb üksteiselt edasi anda kaamerat.
Paukpadrunite tule all jooks soomuki varjus, siis mingit teist pikka käiku pidi üles. Kõrgused, sügavused ja kivinurkade teravused on hirmutavad, kuid liikumise ja kohati ka edasitirimise tempo on nii kiire, et pelgamiseks aega ei jää.
Hiljem finišis meie jooksuvideot üle vaadates ütlevad instruktorid, et olime tublid. Ainult ühe vea tegime – ei hoidnud piisavalt omavahel kokku.
Samal ajal aga hakatakse prantsuse keeles intensiivselt rääkima. Selgub, et järgmise grupi rindejooksuga on midagi nihu läinud ja üritus katkestatakse, sest kohal pole enam ühtki meedikut – nad sõitsid üht inimest haiglasse viima.
Päeva pärastlõunaks selgub, et sakslanna esimesel päeval vigastatud vasaku käe võib lõplikult õppuse loomulike kadude hulka arvata.
Ta kukkus selle kaevu laskudes õlaliigesest välja peab nüüd vähemalt kaks-kolm nädalat lahases liikuma. Ülejäänud pääsesid valdavalt vaid rohkete siniste plekkidega kehal, ungarlane kaotas ka prillid, mille Püreneede tuul tal lihtsalt peast kaugustesse kandis.