Läti eurosaadik: Zatlers viis poliitika ajas tagasi

Evelyn Kaldoja
, Strasbourg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Krišjānis Kariņš
Krišjānis Kariņš Foto: karins.lv

Valdis Zatlers ajas Koosmeele Keskuse kaasamist nõudes segi venekeelsed poliitikud, kes peaksid loomulikult kuuluma valitsusse, ning Koosmeele Keskuse, kes võitleb Läti riigi põhialuste vastu, leidis eurosaadik Krišjānis Kariņš intervjuus Postimehele.

Kas seekordsete valimiste tulemus ja pärast seda toimunu suutis teid üllatada?

Valimistulemused polnud üllatavad. Valijaskonna seas on kasvanud tunnetus, et nad tahavad muutusi, ning need valimised kahtlemata tõid muutusi. Nii isikute mõttes – rohkem kui pooled saadikud on uued – kui ka parteide osas – vanadest äripõhistest erakondadest on parlamendis alles ainult üks. Kuigi, samas ma arvan, et Koosmeele Keskus on ka ärihuvidega seotud, keegi lihtsalt ei räägi sellest, ehk muutub see nüüd rohkem nähtavaks.

Pärast valimisi toimunu üllatas mind küll. Normaalse loogika järgi on parteide programmid teada juba enne valimisi. Kolmel nüüd lõpuks valitsuse moodustanud parteil olid väga sarnased programmid majanduse ja korruptsioonivastaste võitluse osas ning nad pidanuks koalitsiooni moodustatud saama väga ruttu.

Aga nüüd tekkis Valdis Zatlersi Reformierakonnal (ZRP-l) – paistab, et endisel presidendil endal – totaalselt teine programm kui see, millest nad enne valimisi rääkisid.

Zatlers ütles, et ta on ärihuvide poliitikasse sekkumise vastu, kuid nüüd tundus, et tegelikult tahtis ta võimule tuua venekeelset parteid. Ta pidanuks seda varem tunnistama ja mitte rääkima korruptsioonivastasest võitlusest. Siiani on Koosmeele Keskus hääletanud vastu kõigile meie õigusriiki tugevdama pidanud seadustele.

See oli üsna irooniline pööre. Oletan, et peaminister Valdis Dombrovskisel oli väga keeruline neid kõnelusi juhtida. Ta on tunnistanud, et need olid tema karjääri raskeimad läbirääkimised. See kõlab tõenäoliselt, sest ZRP ei pidanud enne valimisi antud lubadusi. See partei on täiesti uus. Tundmatud inimesed, tundmatud vaated – nad alles nüüd klaarivad oma vaateid. Kuus saadikut on juba lahkunud, võib-olla on lahkujaid veel. Kahjuks polnud sellel erakonnal aega saada erakonnaks.

Te ütlete, et Zatlersil oli tõenäoliselt lubatust sootuks erinev programm. Milles see siis seisnes?

Tundub, et tal oli üks plaan: tuua Koosmeele Keskus valitsusse. Kõigi tema väljapoole näha olevate tegude järgi otsustades tundub see olevat olnud tema kava. Kas see oli tema isiklik või mingi väiksema grupi idee, pole selge. Kuid kindlasti ei tundu see olevat ZRP nimekirjas valituks osutunud saadikute plaan. Mistap moodustati lõpuks selline valitsus, mis oli nende valimiste loogiline tulemus.

Võtame või Taani, kellel olid meiega samal nädalal valimised. Kõik teavad, et Helle Thorning-Schmidt võitis valimised. Aga ta ei võitnud, ta jäi teiseks. Lars Løkke Rasmussen võitis valimised, ta sai isegi kohti juurde, Thorning-Schmidt samas kaotas kohti. Aga Thorning-Schmidti vasakpoolsel koalitsioonil oli enamus, mistap nad moodustasid valitsuse.

Meie jaoks pidanuks kehtima sama. Koosmeele Keskus sai küll enim hääli, kuid nagu Rasmussenigi puhul, pole neil kedagi koalitsiooni võtta. Kuid tundub, et Zatlers nägi end isiklikult osana Koosmeele Keskuse koalitsioonist.

Kas Zatlersi armastust Koosmeele Keskuse vastu oli kuidagi enne valimisi näha?

Inimesed, kes tema käitumist pikemat aega teraselt jälginud olid, said aru, et ta võib midagi sellist tahta. Kuid kahtlemata ei olnud seda võimalik näha ZRP valimiskampaaniast ega osanud aimata ka inimesed tema parteist.

Kui stabiilne uus valitsus paistab?

Mitte vähem stabiilne kui ükski teine meie riigi valitsus viimase 20 aasta jooksul. Ega ka mitte rohkem stabiilne.

Ja teie parteisüsteem pole jätkuvalt paika loksunud?

Zatlersi uus erakond tegelikult tekitab probleemi. Me kutsusime teda oma parteisse, et ta tooks sinna uusi inimesi, sest ta ütles, et ta jagab samu väärtusi. Miks moodustada kaks paremtsentristlikku parteid korruptsioonivastasel platvormil?

Ma usun, et aja jooksul oleks parim variant, kui meie ja tema partei liituksid. Valijate seas on suur nõudlus stabiilse ja ennustatava käitumisega paremtsentristliku partei järele. Meil on baas olemas ja on raske mõista, kuidas oleks selles nišis ruumi kahele erakonnale.

Aga jah, meie parteisüsteem on jätkuvalt arenemas, on tõuse ja mõõnu. Koosmeele Keskus teatas enne valimisi, et nad ei näe end vene erakonnana, vaid vasakparteina – kes on vastu eurointegratsioonile, euro kasutuselevõtule ja riigieelarve konsolideerimisele ning tahaks laenata raha sotsiaalteenuste kulutamiseks, mitte raha teenimiseks.

Koosmeele jaoks lihtsalt polnud paremtsentristlikus valitsuses ruumi. Eriti olukorras, kus on olemas 56 stabiilse häälega enamus.

Mõnes mõttes on see uus poliitika. Varem oli parlament parteide vahel lõhestunud seetõttu, et neil olid erinevad ärihuvid. Zatlersi parteil ei tundu olevat mitte ärihuve, vaid isiklikud huvid. Mis võib mõnikord igapäevasel tasemel olla raskemgi, kuid see on siiski uus poliitika.

Ma loodan, et need isikud, kellest lõpuks saavad poliitikud, liituvad aja jooksul paremtsentristliku telje ümber ning Ühtsus muutub selle tulemusel suuremaks ja tugevamaks.

Mõnede politoloogide hinnangul läheks Lätil vaja sotsiaaldemokraatlikku parteid.

Meil on kaks sotsiaaldemokraatlikku parteid, nad lihtsalt ei saa üldse hääli. Loomulikult ei erine meie valijaskond Eesti, Leedu või teiste omast, kus on inimesi, kes on paremtsentristliku kalduvusega, on inimesi, kes on vasaktsentristliku kalduvusega, ning on ka mõningaid, kes on vasak- ja paremäärmuslased.

Läti poliitilist süsteemi on 20 aastat tõkestanud lõhe lätlaste ja venelaste vahel, mitte majandusliku vasak- ja parempoolsuse lõhe.

Venekeelne Koosmeele Keskus on öelnud, et nad on vasakpoolne partei. Läti valijate jaoks on nad hirmutavad, sest nad ei ütle mitte ainult seda, et nad kaitsevad vasakpoolseid ideid, vaid ka seda, et nad kaitsevad lähedasemat liitu Moskvaga ja nõrgemat liitu Brüsseliga.

Neil on palju poliitikuid, kes mitte ainult ei räägi meie keelt, vaid selle põhjal, mida ma olen kuulnud, on seal palju poliitikuid, kes arvavad, et Läti ei tohiks olla Venemaast iseseisev, vaid peaks olema Venemaa osa.

Meie poliitiline debatt pole veel jõudnud veel punkti, kus kõik poliitikud oleksid seisukohal, et Läti peaks olema iseseisev riik, mis põhineb läti keelel ja kultuuril. Me võitleme ikka veel 20 aastat vana võitlust. Kaks kolmandikku rahvast otsustas kaua aega tagasi ära, kuid üks kolmandik on jätkuvalt rahulolematu.

Ja see takistab normaalse sotsiaaldemokraatliku partei teket – sotsiaaldemokraatiat on Lätis pikka aega seotud vene- ja Kremli-meelsusega, mitte majanduspoliitikaga. Ja seetõttu pole ka paremtsenter nii parempoolne kui ta võiks olla. Meil on ka Ühtsuses sotsiaaldemokraatia elemente. Me oleme tegelikult suur tsentrierakond, kalduvustega paremale. Me pole nii konservatiivsed kui mina tahaks ega ka nii vasakpoolsed kui mõned sotsialistid tahaksid.

Viimastel valimistel kerkis teie poliitilisse debatti taas Nõukogude okupatsiooni eitamise teema. Teil on poliitikuid, kes eitavad teie ajalugu. Kas okupatsioonieitamine ei tuleks ehk samamoodi ära keelata nagu näiteks Saksamaal on keelatud holokaustieitamine?

Okupatsiooniminevik on sõja hind. Sõja ajal kaotasime me kolmandiku oma rahvastikust – palju rohkem kui Eesti või Leedu. Ja see kolmandik asendati venekeelsete nõukogude immigrantidega. Kui meie riik taasiseseisvus, valitses lai konsensus, et me võitleme sõjalise deokupeerimise eest, aga mitte tsiviildeokupeerimise eest. Ehk need inimesed võivad jääda, kui nad integreeruvad ühiskonda.

Paljud neist integreeruvad. Suure venekeelsete elanikkonnaga Riia läti koolid on ülekoormatud, sest venelased tahavad saata oma lapsi läti koolidesse, sest nad ei taha, et riigikeele mitteoskamine nende lapsed invaliidistaks.

Aga poliitikas on aktiviste, kes pole ühiskonnas toimuvaga kursis ja tõstatavad surnud küsimusi. Minu arvates pole neil Läti poliitikas kohta. Loomulikult jätkub nende ilmselge rahastamine Moskvast. Putini pan-slaavi ultranatsionalism mõjutab mõningaid venekeelseid poliitikuid, kellel on unistus pan-slaavi ma-ei-tea-millest.

Minu arvates on asi lihtne. Kui sa tahad elada Venemaal, siis sa kolid Venemaale. Kui ma tunneks, et ma tahan tugevdada oma vanaemapoolseid eesti juuri Ainažist ehk Heinastest – siis ma teeks seda.

Probleem on selles, et on poliitikuid, kes ei aktsepteeri meie riigi suveräänsuse põhialuseid. See on kurb mälestus sõjast, millega me jätkuvalt tegeleme. Meie riik vajab aega, aja jooksul need asjad rahunevad. Me vajame ka seda, et Venemaa ei sekkuks, kuid seda me Putini ja Venemaa autoritaarsuse tõttu ei saa.

Positiivne vaade on mul tekkinud vestlustest venekeelsetest peredest pärinevate noortega. Nemad tunduvad olevat üsna Euroopa-meelsed, rahul Lätis elamisega – nad räägivad kodus vene keelt, aga valdavad ka läti keelt. Ja nende lapsed saavad olema ühiskonda täielikult integreeritud ja assimileeritud.

Sõna «assimileerimine» kardetakse asjatult. Assimileerimist on rahvusriigina toimimiseks vaja. Prantsusmaa ei kõhkle assimileerimast – vaadake Alsace’i – see on germaani kultuur, neid assimileeritakse varjamatult, kuid elsaslaste ja prantslaste õnneks laseb Saksamaa neil olla. Meie vajame sama Lätis. Selle suure hulga inimeste integreerimine muudab ka meie oma inimesi, kuid muutused on vältimatud ja neid on alati olnud.

Zatlers tegi Koosmeele Keskuse kaasamist nõudes meie riigile suure karuteene. Ta ajas rahva peas taas segi venekeelsed poliitikud, kes peaksid loomulikult kuuluma valitsusse, ning Koosmeele Keskuse, kes võitleb meie riigi põhialuste ja eksistentsi vastu. Üritades piiri kunstlikult ületada, viis ta meie parteisüsteemi arengu tagasi seitsme kuni kümne aasta tagusesse aega.

Mu oma parteis on venekeelseid poliitikuid. Näiteks Aleksejs Loskutovs ja Andrejs Judins – nad pole mingid tagaplaanitegelased, vaid tuntud tegijad. Nad räägivad kodus ilmselt vene keelt, kuid aktsepteerivad meie riigi põhiseaduslikke aluseid ja raison d'être’i.

Nii, nagu Eesti rahvusriik on eestlaste jaoks, on Läti rahvusriik lätlaste jaoks. Meie kodanikke on igal pool, aga meie riik on meie rahvale. Kõik on teretulnud, aga nad peavad aktsepteerima meie riigi kontseptsiooni, kui nad seda ei tee, siis peaksid nad minema mujale. Ma ei mõtle seda agressiivselt, vaid siiralt.

Zatlers ajas selle küsimuse avalikult segamini. On mõistetav, kui inimene ajab sellise asja sassi eraviisiliselt, aga on andestamatu, kui ta teeb seda avalikult. Ma ei mõista, kas ta on segaduses või ta tõesti kavatseb võidelda meie poliitika normaalse konsolideerimise ja läänestumise protsessi vastu.

Aga me liigume edasi. See on esimene Läti valitsus, millel on 56-hääleline enamus ilma ühegi ärihuve esindava hääleta.

Teine esmakordne sündmus teie ajaloos on see, et üks inimene saab peaministriks kolmandat korda järjest. Mis on Valdis Dombrovskise saladus: ei enne ega pärast valimisi ei tundunud keegi kahtlevat selles, et ta juhib ka uut valitsust?

Tema saladus on väga lihtne. Ta on täiesti aus inimene. Sa saad selle, mida sa näed. Ta on täiesti etteennustatav. Mina olen temaga koostööd teinud 2001. aastast, 2002. aasta valimiste nimel (toona valimised võitnud erakonna Uus Aeg rajamisel – toim). Tema poliitilised vaated on selged – paremtsentristlikud –, ta on väga rahulik, väga metodoloogiline.

Valimiste eel on ta populisti vastand. Osa Ühtsuse liikmeid tahtsid, et ta ütleks asju kenamini. Aga ta oli väga aus: ta ütles, et on raske, ka edasi on raske ja kui te mind valite, siis ma juhin teid, kuid otsused pole lihtsad. Ning huvitaval kombel meeldib see meie valijatele. Me ei taha ilustamist. Me ei vaja seda. Valitsuse stabiilsus tuleneb Dombrovskisest.

Küsimus on selles, kas ka teised poliitikud, eriti ZRPst, saavad sellest aru ja töötavad sama rahulikult ja metoodiliselt või tahavad liiga paljud neist lihtsalt ise tähelepanu keskpunkti pääseda ning raputavad süsteemi selleks, et nad ise saaksid edasi liikuda.

Kui oportunism valitseb, pole sellel valitsusel pikka pidu, aga kui pragmatism domineerib, võib see valitsus kesta kolm aastat, kuni järgmiste valimisteni.

Krišjānis Kariņš

  • 1964. aasta 3. detsembril USAs Delaware’i osariigis sündinud välislätlane, kellel on ka eesti juuri.
  • On lõpetanud Pennsylvania ülikooli doktorikraadiga lingvistikas.
  • Varsti pärast ülikooli lõpetamist kolis Lätti, kus asutas ettevõtte, mis tegeleb külmtoodete tootmise ja müügiga.
  • Osales 2001. aastal ühe tänase Läti peaministripartei Ühtsus eelkäija erakonna Uus Aeg asutamisel, pääses selle ridades seimi nii 2002. kui 2006. aastal, aastatel 2004-2006 oli Läti majandusminister.
  • Alates 2009. aastast on ta eurosaadik ja Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni juhatuse liige.
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles