Kui Eesti ülikoolireformi alusloosung on tasuta kõrgharidus, siis Tšehhi liigub vastupidises suunas – tahetakse kehtestada üldine õppemaks.
Tšehhis käib võitlus enama kui õppemaksu pärast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba kuus aastat on selge, et Tšehhi Vabariik vajab uut kõrgkooliseadust – ja juba kuus aastat käib diskussioon selle üle, milline see peaks välja nägema. Nüüd tuleks valitsusel lõpuks ometi reformi suhtes otsus vastu võtta.
Miks õigupoolest on vaja kõrgharidust pidevalt reformida? Vastus peitub senistes seadustes. Kui 1991. aastal poleks uut kõrgkooliseadust vastu võetud, siis ei oleks Tšehhi ülikoolidel autonoomiat ja akadeemilisi vabadusi. Kui parlament poleks 1998. aastal võtnud vastu järgmist seadust, siis poleks erakõrgkoole ega bakalaureuseõpet. Tšehhi kõrgkoolimaastik ei ühtiks Euroopa omaga.
Mõned traditsioonid on oma aja ära elanud
Kõrgharidus peab pidama sammu ühiskonna arengu ja aja nõuetega. Praeguse aja moto on aga konkurentsivõime.
Enam ei piisa sellest, et kõrgkoolid võtavad vastu kolm või neli korda rohkem üliõpilasi kui üheksakümnendate aastate alguses. Mõned neist peavad suutma jõuda maailma parimate sekka, teised uuesti keskenduma hariduse kvaliteedile, mis ei pea kohe tähendama kõrget teaduslikku kvaliteeti.
Peale selle on mõned traditsioonid ajale jalgu jäänud. Näiteks on selge, et akrediteerimiskomisjon ei suuda alati ja ikka uuesti tuhandeid õppekavu akrediteerida ning nende kvaliteeti kontrollida. Teiseks võiks olla ka kahe- või isegi üheaastaseid bakalaureuse õppekavu. Kolmandaks tundub globaliseerunud maailmas kohatu kasutada Austria-Ungari-aegseid akadeemilisi tiitleid nagu spetsiifilised tšehhi tiitlid JUDr, PhDr või RNDr. Lisaks, dotsentide ja professorite habilitatsioon on rahvusvaheliselt tunnustatud tiitli PhD tõttu ülearune.
Õppemaks koputab uksele
Teisedki aspektid on osutunud mitte eriti efektiivseks. Sellesse kategooriasse kuulub näiteks avalike kõrgkoolide rahastamine, kvaliteedile tähelepanu pööramata, eranditult üliõpilaste arvu järgi. Lisaks ilmneb üha selgemini, et õppurite omaosaluseta ei suuda riik enam kulusid katta.
See oli veel võimalik, kui ülikooli astus ühe aastakäigu iga viies, kuid mitte enam nüüd, kus õpib iga teine.
Seepärast on Tšehhi debatis pea kõik ühel meelel, et kõrgkoole peaks juhtima mänedžerid. Ja et parem oleks üksikute õppekavade asemel akrediteerida kõrgkoole tervikuna, mis omakorda suurendaks nende vastutust enda pakutava eest. Leitakse ka, et ülikoolide nõukogus võiks vähendada üliõpilaste osakaalu ühe kolmandikuni (praegu mõnel pool kuni pool liikmetest) ning tuua kõrgkoolide juhtimisse rohkem inimesi väljastpoolt. Vaidlus käib ka õppemaksude üle.
Selgeksrääkimist vajavad üliõpilaste kaasarääkimine, professorite staatus ja õppemaksud.
Hetkel näib, et akadeemiline kogukond kõiki plaanitud muudatusi taluda ei suuda. Seepärast on seaduseelnõust mõned punktid ka välja kukkunud.
Nii jäi vahepeal mulje, et võitlustest kurnatud minister Josef Dobeš oli kõrghariduse reformi puhul valmis liiga paljudeks järeleandmisteks.
Ta kutsus tagasi enda reformi kallal töötanud asetäitja ja pani tema asemele Praha Karli Ülikooli endise rektori Ivan Wilhelmi – ilmselt soovist võita enda poole Tšehhi kõrgkoolide rektoreid. Too pehmendas eelnõu niivõrd palju, et kõrgharidusreformi nõukogu esimees, Cambridge’i ülikooli professor Rudolf Haňka saatis ministeeriumile hoiatava märgukirja.
Minister on valmis
Nüüd näib minister Josef Dobeš olevat valmis reformi läbi suruda. Ta kinnitas ühemõtteliselt, et jääb kindlaks selle põhiteesidele – näiteks et professuur ja dotsentuur seotakse konkreetse (õppe)ülesande täitmisega ning kaob üldkehtiv ja eluaegne staatus.
Lõplikult selged pole ka rahastamisküsimused. Ministri jaoks on suund kindel. Riigitoetuse jaotamisel tuleks arvesse võtta ka kvaliteediindikaatoreid – muu hulgas seda, kui hästi lõpetajad tööelus kanda kinnitavad.
Ilmselt saaks kehtestada ka õppemaksu – see on ühe teise seaduseelnõuga juba määratletud. Õppemaks võiks olla 10 000 Tšehhi krooni poolaastas (ligi 400 eurot). Kõrgkool saaks raha kohe ning riik pakuks üliõpilasele hakkamasaamiseks sinna juurde õppelaenu.
Praegu ei ole veel päris selge, mis hetkest alates tuleks üliõpilastel intresse maksta. Kõne all on lahendus, et intressid hakkaksid jooksma kõrgkooli lõpetamise ja palgasaamise eeldatavast hetkest.
Kuid ka siin jätkub vastuväiteid, enamasti puudutavad need halduskulutusi ja rahalisi raskusi «edasilükatud õppemaksude» puhul.
Artikkel avaldati esmalt Tšehhi päevalehes Lidové Noviny.
Kavandatavad muudatused Tšehhi kõrgkoolisüsteemis
• Üliõpilastel tuleb tasuda õppemaksu, milleks nad võiksid saada laenu riigilt
• Akrediteerimiskomisjon ei peaks enam akrediteerima õppekavu, vaid tervet kõrgkooli
• Professor ja dotsent ei pea olema eluaegsed tiitlid, vaid seotud kindlate akadeemiliste ülesannetega
• Kõrgkooli strateegia üle ei peaks enam otsustama üksnes akadeemiline juhtkond, vaid ka partnerid väljastpoolt
• Ülikooli nõukogus peaks olema esindatud rohkem õppejõude kui üliõpilasi
• Kõrgkoole tuleks rahastada pikaajaliste strateegiate alusel
• Seadus toetab kõrgkoolide liitumist
Allikas: Lidové Noviny
Artikkel ilmus algselt paber-Postimehes Goethe Instituudi tellitud haridusteemalistel erikülgedel.