«Kutt, nüüd hakkame hoopis sind peksma!»

Eile õhtul Riia vanalinnas juhtunust rääkinud meeleavaldajad Eduard (vasakult), Igor ja Arseni ei kõhelnud fotograafi ees poseerimast. Foto: Raigo Pajula

Seimihoone esimeste ründajate seas vahistatud 22-aastased Eduard ja Arseni rääkisid Postimehele detailselt oma teisipäevaõhtustest seiklustest.

Eduard: «Kokku oli meid seimihoone juures umbes paarsada inimest. Olime valjuhäälselt valitsuse kohta arvamust avaldanud inimestest vist ühed lärmakamad ja ilmselt niimoodi politseinikele silma jäimegi.»

Arseni: «Tundus, et politsei lasi alguses inimestel vabalt seimihoonet kividega loopida. Ilmselt selleks, et erigrupil oleks pärast, mille eest inimesi kinni pidada. Ühel hetkel hakati inimesi valikuliselt kinni võtma.»

Eduard: «Meid aeti kümmekonna inimesega ülejäänud massist eraldi. Ühel hetkel sain aru, et minu järel jooksvad kümmekond politseinikku tahavadki ainult mind kätte saada. Kui mul jopest kinni saadi, ütles politseinik täiesti ausalt: kõik, kutt, nüüd hakkame hoopis meie sind peksma.»

Arseni: «Ma olen suhkruhaige ja mul on alati kaasas insuliini süstimiseks vajalik süstal. Kui mul see taskust leiti, hüüti kohe, et narkomaan, ja hakati peksma. Ma veel hüüdsin, et kontrollige andmebaasist järele, kui ei usu, et diabeetik olen. Lõpuks tuli üks kogenum ohvitser ja käskis mulle enne jaoskonda sõidutamist igaks juhuks šokolaadi kaasa panna.»

Eduard: «Minu kinnipidamist näidati ka televisioonis. Minu Ukrainas elav vanaisa tundis mind sinise jope järgi ära. Kui jaoskonda jõudsime, ootasid politseinikud meid bussi ja jaoskonna ukse vahele moodustatud kahes reas. Pidime sealt kiiresti käeraudus läbi jooksma, nii et kõik samal ajal meid kumminuiadega tagusid.»

Arseni: «Minu ees jooksnud poisil kukkus taskust nuga välja. Seda taheti kohe mulle kaela määrida.»

Eduard: «Kui mind teisele korrusele ülekuulamisele viidi, jooksis mind saatnud

kriminaalpolitseinik minuga meelega nii, et mu pea valju hoobiga vastu koridori nurka käis. Ütles, et oi, vabandust. Ülekuulaja tahtis rääkida läti keeles, kuid ma ei oska seda. Kukkus siis mind sõimama, et kui ma keelt ei oska, mis ma sinna miitingule üldse ronisin.»

Arseni: «Samas polnud kõik politseinikud pahatahtlikud. Üks ütles, et poisid, teeme oma tööd, kuid tegelikult tegite õigesti ja oleme sisimas teie poolt.»

Eduard: «Kui meiega olid kõik protseduurid – vestlused, pildistamine ja muu – ära  tehtud, pandi meid kümnekesi neljale inimesele ettenähtud kongi. Ruumi lihtsalt polnud.»

Arseni: «Kokku olime politseis kolm tundi. Vabaks lastes jättis politsei meie mobiiltelefonid enda kätte hoiule. Öeldi, et nendega tegeleb eriteenistus ja nemad otsustavad, kas saame telefonid tagasi.»

Eduard: «Meie sõber ja vana klassivend Igor pääses sedakorda ilma kinnipidamiseta. Oleme kõik kolmekesi praegu töötud, mina olin taksojuht, Igor turvamees ja Arseni autoelektrik. Tõenäoliselt algatatakse meie suhtes kriminaalasi, kuid mis sellest. Nii see asi ei lõpe. Eile me näitasime valitsusele, mida rahvas tegelikult suudab.»