Liibüa relvarühmitused rikuvad karistamatult inimõigusi, ähvardades riiki destabiliseerida ja raskendades ülesehitustöid, selgus eile inimõigusorganisatsiooni Amnesty International raportist.
Liibüa võimud ei suuda ohjeldada endisi mässulisi
17. veebruar 2012, 08:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Sajad relvastatud mässulised, keda Liibüas peetakse endise režiimi kukutamise pärast kangelasteks, on suurel määral kontrolli alt väljas,» tõdeti värskes raportis, mis ilmus aasta pärast diktaator Muammar Gaddafi võimult kukutanud rahvaülestõusu algust.
Selle kohaselt on rühmituste võitlejad piinanud kinnipeetuid, ahistanud sisserändajaid ja nende kättemaksuaktsioonid on sundinud terveid kogukondi ümber asuma.
Võitlejad seadusest ei hooli
Amnesty esindajad külastasid sel ja möödunud kuul kümmet Liibüa kesk- ja lääneosas asuvat kinnipidamisasutust, mida haldavad relvagrupeeringud. Uurimisreisidel kohtusid delegaadid kinnipidamisasutuste juhatajatega, haiglatöötajate, arstide, juristide, vangide, endiste vangidega, kinnipidamisasutustes tapetud või vägivalla ohvriks langenud inimeste sugulastega ja ka võimuesindajatega.
Liibüa uue valitsuse kontrolli all olevates vanglates viibib 2400 kinnipeetut, mässulised hoiavad enda käes aga veel tuhandeid ülelugemata inimesi, tõdes Amnesty. Enamik kinnipidamisasutusi asub pealinna Tripoli ümbruses ja ülestõusu ajal mässuliste tugipunktiks olnud ja veriseid lahinguid näinud Misratah’s.
Tripolis asuvas kinnipidamisasutuses leidsid Amnesty vaatlejad tõsiselt vigastatud inimesi, keda ülekuulajad üritasid varjata. Sealsete vangide sõnul on neid piinatud või ahistatud. Mitmed neist väitsid end olevat üles tunnistanud kuritööd, mida nad tegelikult ei olnud sooritanud, vaid selleks, et piinamisele lõpp teha.
Inimõiguslaste sõnul on alates möödunud aasta detsembrist mässuliste käes surnud vähemalt 12 vangi, ka pole Liibüa võimud Amnesty sõnul uurinud piisavalt põhjalikult väiteid piinamise kohta.
«Aasta aega tagasi riskeerisid liibüalased õiguse nõudmiseks oma eluga,» seisis Amnesty vanemnõuniku Donatella Rovera tehtud avalduses. «Praegu seavad nende lootused ohtu väljaspool seadust tegutsevad relvastatud mässulised, kes trambivad inimõigused karistamatult jalge alla.»
«Ainus võimalus aastakümneid Gaddafi autoritaarse režiimiga juurdunud tavasid murda on kindlustada olukord, kus keegi poleks seadusest üle ja selliste juhtumite suhtes algatataks uurimised,» lisas Rovera.
Liibüa ametivõimud eile raportit ei kommenteerinud. Päev varem sõnas Tripoli sõjalise nõukogu esindaja CNNile, et Liibüa tsiviilliidrid peavad oma võimu kehtestamiseks rohkem vaeva nägema, et rikkumisi toime panevad relvarühmituste liikmed vastutusele võtta.
«Kui Liibüa riiki ehitatakse üles, peab need kurjategijad kohtu ette tooma. Pole oluline, kas nad olid revolutsioonilised võitlejad või mitte. Vastased juhul küsib kogu maailm: «Mis Liibüas siis muutus?» Samasugune süstemaatiline vägivald ja piinamine jätkub ja see on uue Liibüa jaoks ohtlik,» sõnas nõukogu esindaja Anes Alsharif.
Valitsusel puudub kontroll
Ainus võimalus on see, et valitsus võtab kontrolli üle, lisas ta ja ütles: «Neil inimestel ei tohi lasta vangide võtmist ja hoidmist jätkata.»
Nii ÜRO inimõigusametnikud kui ka Amnesty International on kutsunud Liibüa valitsust üles ajutisi vanglaid oma kontrolli alla võtma, et edaspidi vältida sealseid õõvastavaid tegusid.
«Seal piinatakse, hukatakse ilma kohtuotsuseta, vägistatakse nii mehi kui ka naisi,» ütles eelmise kuu lõpul ÜRO inimõigusvolinik Navi Pillay uudisteagentuuri AP vahendusel.
Elanike surve all oleval Liibüa üleminekuvalitsusel seisab ees aga raske ülesanne – võtta relvad ära sadadelt Gaddafi režiimi kukutanud endistelt mässajatelt, kellest paljud jätkavad endiselt isetegevust.
Riigis puudub aga korraline rahvusarmee ja politseijõud ning just relvarühmitused turvavad tänavaid ja kaitsevad isegi selliseid asutusi nagu lennujaamad. Kuid just kerg- ja raskerelvastuse omamine ja üksteisega rivaalitsemine on muutnud nad Liibüale endale suurimaks julgeolekuohuks, ka esineb rühmituste vahel veriseid ja ohvreid nõudvaid kokkupõrkeid.
Tuhanded relvagrupeeringute liikmed tähistasid nädala alguses aga Gaddafi-vastase ületõusu aastapäeva, kogunedes pealinna Tripolisse suurejooneliseks paraadiks, kus demonstreeriti muu hulgas ka kuulipildujaid ja raketiheitjaid ning tulistati relvadest õhku. Kokku jättis selline väljanäitus mulje varjatud ähvardusest kõigi vastu, kes kavatseksid aastapäeva vältel rünnakuid korraldada.
Üleminekunõukogu aga teatas, et jagab revolutsiooni aastapäeva tähistamiseks kõigile Liibüa perekondadele raha. Iga perekond saab 1200 euro suuruse summa ja üksikisik saab 120 eurot. Režiimi siiani puuduvat kohtusüsteemi ja riiklikke julgeolekujõude aga sellega ei kompenseeri.
Väljavõtteid
AMNESTY INTERNATIONALI RAPORTIST
Valitsusel ei paista olevat rühmituste ohjeldamiseks piisavalt poliitilist tahet ega võimu, paljud grupeeringud on laialimineku või keskvõimule allumise vastu. Võimud pole suutnud tunnistada rühmituste vägivallatsemise ulatust, täheldades vaid üksikjuhtumite toimumist, hoolimata sellest, et tõendid laialt levinud kuritarvitamistest riigi mitmes osas aina kasvavad. See koos kurjategijate karistamatusega saadab relvajõukudele vale sõnumi ja julgustab edasist vägivalda.
23-aastane sõdur A1 vangistati Tripolis 2011. aastal septembri algul ja suunati otse Misratah’sse. Seal sunniti ta «üles tunnistama» konflikti ajal toimunud vägistamist. Sõduri allkirjastatud tunnistus sisaldas mitu isikut, kellega koos A1 väidetavalt mitmel juhul naisi vägistas. Neid vahistatud polnud. Kui A1-ga eraviisiliselt kohtuti, oli ta hirmul, et neid kuulatakse pealt. Siiski sõnas ta, et tema «ülestunnistatud» kuritöid ei sooritanud ja teda peksti, et tunnistust saada.
Vangide sõnul hoiti neid väändunud asendis, peksti tundide kaupa piitsade, kaablite, plastvoolikute, metallkettide ja -lattide ning puukeppidega; neile anti juhtmetega ja taseri-sarnaste elektrišokirelvadega elektrišokke. Nende vigastuste jäljed langesid kokku nende antud tunnistustega. Arstlikud raportid kinnitasid piinamist surnud vangi puhul. Enamik vangistatud küsitletuid olid liibüalased, keda kahtlustati konflikti ajal Gaddafi poolel võitlemises.
43-aastase endise armeekindrali ja seitsme lapse isa Ezzeddine al-Ghooli vahistas 100 kilomeetrit Tripolist lõunas asuvas Gharyanis pesitsev rühmitus 14. jaanuaril 2012 ja ta suri järgmise 24 tunni jooksul. Lahkamine näitas üle kogu keha tömbi esemega tekitatud sügavaid haavu ja ulatuslikke verevalumeid, lisaks oli eemaldatud mitu sõrmeküünt. Mees suri saadud vigastustesse. Vähemalt üheksa samal ajal kinni võetud mehe sõnul piinati neid samuti.