Venemaa peab tõsiselt analüüsima NATO otsust suurendada oma rolli jääkattest vabanevas Arktikas, ütles reedel Venemaa alaline esindaja alliansi juures Dmitri Rogozin.
Rogozinile teeb muret NATO huvi Arktika vastu
30. jaanuar 2009, 20:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See, mis juhtus viimastel päevadel Islandil, räägib sellest, et NATO ei ole endiselt loobunud kontseptsioonist, mis näeb ette väljumist tema geograafilisest vastutusalast,» kuulutas ta reedel Vene riiklikule telekanalile Vesti 24.
«Meile peab see kahtlemata pakkuma väga suurt huvi, kuna see on meie kõige tõsisemate, ma ütleksin, et kõrgeimate riiklike huvide tsoon,» kinnitas diplomaat, kelle väitel üritab NATO maailma erinevais regioonides muutuda sisuliselt Lääne tähtsaimaks mõjuinstrumendiks.
«See on uus aspekt meie koostöös, ja me peame loomulikult selle läbi analüüsima,» leidis Rogozin. «Arktika ja kõik, mis asub Arktika mandrilaval, kujutab endast määratut süsivesinike, gaasi, nafta varu,» osutas ta.
«Kliima muutub, tekivad uued võimalused, avaneb see, mis oli raskesti juurdepääsetav, see, mida kattis varem ajaloo ja looduse lumi. 20. sajandil algab võitlus ressursside pärast ning Venemaa ei tohi selles võitluses mingil juhul kaotajaks jääda,» ütles saadik.
Rogozini hinnangul on Vene diplomaatia uueks prioriteediks muutumas riigi huvide kaitse Arktikas ning ta avaldas arvamust, et Venemaa tegevus regioonis peaks olema pidev, mitte episoodiline. «NATO on hakanud tajuma, kust tuul puhub. See puhub põhjast,» märkis ta.
NATO esindajad ja alliansi riikide juristid arutasid eile Islandil jääkatte sulamisega Artikas kaasneda võivaid julgeolekuriske.
Venemaa dramaatilised ülesastumised, näitamaks oma huve Arktikas - kaasa arvatud kasvanud sõjaline tegevus, mitmed julged avaldused territoriaalpretensioonide kohta ning laialdaselt kajastatud riigilipu heiskamine poolusel merepõhja on olnud peamiseks mureallikaks võimalike riikidevaheliste konfliktide vallandumisest Arktikas.
NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer kinnitas eilsel konverentsil, et «ehkki kliimamuutuste ja jääkatte sulamise pikaajalised mõjud ei ole veel selged, on väga selge, et Kaug-Põhi nõuab saabuvatel aastatel alliansi veelgi suuremat tähelepanu».
«Keskkonnamuutustele reageerides on mitmed Arktika riigid tugevdamas oma võimekust ning sõjaline aktiivsus Kaug-Põhjas on pidevalt kasvanud,» märkis Scheffer.
Ent sellest hoolimata, et neli NATOsse kuuluvat Arktika ranniku riiki on korduvalt kutsunud leidma rahumeelset, teadusel põhinevat lahendust polaarterritooriume ja ressursse puudutavatele vaidlustele, on Ameerika Ühendriikidel, Kanadal, Taanil ja Norral olnud ka mitmeid omavahelisi tülisid ning on tõenäoline, et kõik nad esitavad eelseisvatel aastatel üksteisega vastuolus olevad nõuded merealustele territooriumidele.
Kanadal on pooleli kohtuvaidlused Taaniga Hansi saare ja osa Lincolni mere pärast, Kanada ja USA on tülis 11 000 ruutkilomeetri suuruse naftarikka Beaufort'i mere osa pärast ning Kanada arvamuse pärast, et Loodeväil on Kanada siseveetee.
Scheffer tõdes konverentsil, et Arktikat võib ees oodata märkimisväärselt kasvav laevaliiklus, kuna Loodeväilast võib saada oluliselt lühem ning seetõttu odavam laevatee kui need, mis nõuavad Panama või Suessi kanali läbimist.
Laevaliikluse, energiakandjate ammutamise, päästeopertsioonide hulga ja sõjalise aktiivsuse kasvu tõttu toonitas Scheffer vajadust, et neli NATOsse kuuluvat Arktika riiki ja Venemaa peaksid vältima regiooni muutumist erimeelsute allikaks ja vastasseisukohaks.