Öelda naisele, et tal on meestega samad võimalused saada tipp-poliitikuks või äris läbi lüüa, on sama hea, kui teatada koduta töötule, et tal on kõigi teistega võrdne võimalus kandideerida Microsofti tegevjuhiks, leidis Koonderakonna saadikuna Soomet europarlamendis esindav Sirpa Pietikäinen intervjuus Postimehele.
Selle aasta alguses kiitis europarlament heaks teie raporti «Naiste osalemine poliitiliste otsuste tegemisel, kvaliteet ja võrdõiguslikkus». Milleks selliseid dokumente vaja läheb?
Esiteks nagu ütleb raporti pealkiri, on küsimus nii võrdsuses kui kvaliteedis.
Vastavalt meie kodaniku- ja inimõigustele on mehed ja naised võrdsed. See tähendab, et naistel peaksid olema võrdsed võimalused otsuste langetamiseks kohtades, kus meie saatuse üle otsustatakse.
Kvaliteediküsimus on see, et kõik indiviidid on erinevad ja kui me jätame otsustamise juurest kõrvale olulise osa meie rahvastikust, tähendab see, et jätame kõrvale olulise osa teadmistest. Sest erinevad vaatenurgad tähendavad ka erinevaid väärtuslikke teadmisi. On terve rida uuringuid, mis näitavad, et ühiskondades, kus on meeste ja naiste vahel suurim võrdsuse tase, on ka kõrgeimad elustandardid. Tõenäoliselt pole see seos juhuslik.
Teine põhjus on see, et numbreid vaadates pole olukord märkimisväärselt paranenud. Majanduskriisi tulemusel näeme pigem väikest tagasilööki. Ehk otsustamises osalevate naiste arv on selle tulemusel kahanenud. ELi maade vahel on üsna suuri erinevusi selle osas, palju on naisi nende parlamentides ja valitsustes, aga tendents on sama – mida kõrgemale tasandile minna, seda vähem naisi seal on.
Kolmas põhjus on see, et eksisteerib märkimisväärne valdkondlik segregatsioon. Ja see on täpselt sama halb kui naiste numbriline alakaal. See tähendab, et kui ka naisi on rohkem otsustamise juures, tegelevad nad tavaliselt kohustustega – sotsiaal-, haridus- ja keskkonnaministritena. Ühiskonna eest hoolitsemisega valdkondades, mida nimetatakse pehmeteks. Näiteks nagu küsimus, kuidas saada hakkama meie vananeva rahvastiku ja samas kõigile tervishoiuteenuste tagamisega.
Ehk siis valdkondades, mis on ebameeldivad…
… kuid olulised. Üks faktor on ka see, et neil napib ressursse, mida nad peavad jagama. Kohtades, kus tegeletakse ressursside jaotamisega, on tavaliselt üleesindatud mehed. Majandus-, kaubandus- ja rahandusministritena. Ja loomulikult kõrgematel kohtadel nagu näiteks peaministritena. Toimib see vana mudel, et issi teenib raha ja emme kulutab. Issi toob raha ja ütleb emmele, et ära kuluta nii palju.
Mõnikord nimetatakse seda vaikseks diskrimineerimiseks, sest see on nii üldine ja toimib kõikjal, et seda võetakse reaalsusena, milles pole midagi veidrat. Selle probleemi lahendamiseks tuleb see kõigepealt päevavalgele tuua ja seejärel otsustada, mida teha seniste mustrite muutmiseks.
Äärmusliberaal võiks öelda, et naistel on õigus valida, õigus kandideerida kõrgetele kohtadele, õigus alustada äri jne. Miks sellest sugupoolte võrdsust ei tule?
Provokatsiooni mõttes ütleksin, et kui sa oled töötu ja sul pole kodu ning sellise tõsise kriisi ajal ütleb keegi sulle, et sul on võrdne õigus iga teisega saada Microsofti tegevjuhiks, siis kui tõenäoline see oleks?
On rohkelt strukturaalseid takistusi, mis ei lase naistel võrdsed olla, isegi kui neil teoorias on samasugune õigus valida. Poliitikasse sisenemine on raskem seetõttu, et esiteks pole naised majanduslikult ise nii heal järjel. Teiseks ei eelistata neid kampaaniaressursside jagamisel. Kolmandaks võib poliitikas osalemise takistuseks saada pereelu.
See varieerub riigiti, sest meie valimissüsteemid on erinevad. Näiteks mõnel maal on kinnised valimisnimekirjad, kus partei määrab kandidaatide järjestuse. Süsteemides, kus on parteikampaaniad, on tendents, et meestele tehakse suuremat kampaaniat ja selle jaoks eraldatakse rohkem raha. Ja kes on need naised, kes pannakse nimekirja? Kuhu nad paigutatakse? Kes saab nähtavust?
Muide, üks meie raporti ettepanekuid on kasutada sellistes valimissüsteemides n-ö tõmblukusüsteemi, kus naised ja mehed paiknevad valimisnimekirjas vaheldumisi.
Mõningates riikides nagu näiteks Inglismaal, pole parteinimekirju, vaid on isikuvalimised. Aga ikkagi jäävad strukturaalsed küsimused. Süsteemides, kus kandidaat peab ise kampaaniat tegema, on meestel lihtsam raha saada. Ja mida vähem sul on raha, seda väiksem on su kampaania.
Lisaks eksisteerivad jätkuvalt klaaslaed – poliitikas eelistatakse jätkuvalt n-ö kenasid naisi, mehed on need, kes neil n-ö lubavad tulla. Mida vähem naine neid häirib, seda parem. Kui naine on karm – see on asi, mida ülistatakse meeste puhul, et milline karakter ja millised liidriomadused neil on –, siis naine on sellisel juhul hüsteeriline, bitch ja keerukas inimene, kellega on raske läbi rääkida.
Siis on veel küsimus meediaga. Siiani kohtleb ajakirjandus mehi ja naisi üsna tihti üsna erinevalt. Mehi hinnatakse nende sõnade ja tegude järgi, naisi aga hoopis nende pereelu, isiksuseomaduste, riietuse, vanuse, laste ja muu sellise järgi. Mehi koheldakse pigem nagu subjekte ja naisi nagu objekte.
Ajakirjanduses on ka küsimus selles, millest räägitakse. Kui jutt käib julgeolekust või majandusest – n-ö kõvadest aladest – sa võid olla üsna keskpärane mees, aga kui sa kordad n-ö kesktee arvamust, siis sind vaadatakse kui spetsialisti. Aga kui sa oled naine ja eriti kui su arvamus ei kattu keskmisega – sa näiteks ütled, et raha haridusse ja heaoluühiskonda on investeering tulevikku –, öeldakse, et sa oled rumal ja blond ega saa asjadest aru.
Ehk naistel on alati, sõltumata nende kompetentsi tasemest, raske tõusta meedias positsioonile, kus neid nähakse riiginaistena.
Kuidas on olukord teie kodumaal?
Me oleme seda ka Soomes näinud, kuidas naisi naeruvääristatakse, kui nad valitakse presidendiks või ministriks või parteiliidriks. Ning kulub aega selleni, kui nad jõuavad oma positsioonile ka meedias. Ja nii ka hiljem.
Nagu näiteks Tarja Halonen. Ta oli tõesti hea president ning nüüd räägitakse, et tema presidendiajas oli mõningaid – mõningaid! – häid külgi, aga ta ikka ei andnud presidendi isikule staatust. Naist ei hinnata nii kõrgelt.
On rohkelt topeltstandardeid. Ma nimetan neid mõnikord miinideks. Kui naine on pehme ja kena ning teda kiidetakse selle eest, pole ta samas tõsiselt võetav. Ta näeb küll hea välja, aga kas ta ikka oskab lugeda ja kirjutada? Ja kui ta on väga kompetentne, karm ja võtab liidrirolli, on ta bitch ja keeruline isiksus.
Kui naine läheb koju, ei jää pikalt tööle, sest ta hoolitseb laste eest, ei võta ta oma tööd tõsiselt. Kui mees teeb sama, siis kiidavad kõik teda selle eest, milline moodne isa ta on. Kui naine jätab oma lapsed kellegi teise hoolde ja keskendub tööle, siis halvustatakse teda selle eest, et ta on halb ema, sest jätab pere hooletusse.
Õigesti käituda pole võimalik, sest mõlemat viisi mõistetakse hukka. Meeste puhul saavad samas mõlemad variandid kiita: ta on kas suurepärane isa või suurepärane liider.
Te mainisite valimissüsteeme. Millega saaks soodustada naiste tulekut poliitikasse?
Seda teemat on päris palju uuritud. Alustada tuleks parteidest. Riikides, kus erakondi rahastatakse riigieelarvest, peaks olema kohustuslik meeste ja naiste võrdne esindatus parteistruktuurides, sest seal määratakse kandidaatide nimekirjad. Alustada tuleks sellest, kuidas naised saavad parteielus kogemusi.
Samuti peaksid olema kohustuslik kas siis see n-ö tõmblukusüsteem või mõni muu mudel, mis tagaks mees- ja naiskandidaatide võrdse kohtlemise. Peaksid olema sanktsioonid parteidele, kes piisavalt naiskandidaate ei esita.
Mida kohalikumad valimised on, seda paremini naistel läheb. Mida suurem on valimisringkond, seda raskem on naisel valituks osutuda, kui ta just kuulsus pole. Aga viimasel juhul jälle ootab teda teisipidi teistsugune kohtlemine. Kui ta on laulja või modell, siis ei võeta teda ka tõsiselt.
Teie olete teinud päris märkimisväärset karjääri Soome konservatiivide ridades. Kui sageli olete te selle käigus kogenud diskrimineerimist?
Ma usun, et ei leidu naist, kes pole diskrimineerimist kogenud. Sellega toimetulemiseks on erinevaid strateegiaid. Üks neist on see, et sa lihtsalt ei lase end häirida ning ütled, et diskrimineerimist pole. Teine variant on sellele tähelepanu juhtida.
Üsna tihti on diskrimineerimine pigem varjatud. Üsna tihti ei saa mehed ise sellest aru, et nad diskrimineerivad, sest oma mõttemaailmas panevad nad naised teise kategooriasse ja see on normaalne käitumine neile. Aga kui sa siis hakkad seda välja tooma, ei meeldi see inimestele, ja nad ütlevad, et sa teed probleemi asjast, mis ei ole probleem.
Kuidas see välja näeb?
Kõige sagedamini olen ma kohanud tahtmatut diskrimineerimist. Nagu näiteks see, et mehed hakkavad kergemini rääkima või võtma liidrirolli. Ja kui sa tuled naisena suuremast parteist, siis pead sa oma positsiooni kaitsma: olgu, ma võtan juhtrolli, sobib? See tekitab ülejäänutes teatud ebamugavustunnet.
Kui sa oled naine, siis sa pead oma kohaloleku märgatavaks tegemise eest hoolitsema. Ja mitte ainult iseenda, vaid ka oma poliitilise grupi oma, kui see juhtub olema suurem. Või kui sa juhtud olema asjatundja antud valdkonnas, on sinu vastutus tagada, et sa juhid teema arendust.
Mehed on üsna head ka naiste tahtmatus mittekuulamises, kui naised esitavad ettepanekuid. Mehi tsiteeritakse sagedamini.
Näiteks paneb diskussioonis üks naine midagi ette ja teine naine midagi ette ning nad on kuidagi nagu vaigistatud, aga siis esitab mõni mees sama asja pisut hiljem ja saab hea idee eest kiita. See pole tahtlik, aga mehed lihtsalt kuulevad kergemini teiste meeste juttu.
Isegi kui sulle teise naise jutt ei meeldi, tasub nende kommentaare tsiteerida ja neile tähelepanu juhtida – teha auditoorium teadlikuks teistest naistest. Tihti teevad naised ka ise seda viga, et nad ei tsiteeri teisi naisi, vaid mehi.
Samasugune vaikne diskrimineerimine on ka see, kui naised ütlevad, et kvoote pole vaja, sest inimesi tuleks valida vastavalt nende pädevusele. Kes on selle vastu? Aga kas tõesti alati on 70-80 protsenti kompetentsetest inimestest mehed? Kas see on neil geenides? Mina ütleksin, et kuigi see pole seadustes kirjas, eksisteerib vaikimisi kvoot – keskealistele meestele.
Kuigi mind pole kunagi kvoodi alusel valitud, oleksin ma väga ettevaatlik ütlemisega, et inimesi ei tohiks valida kvoodi alusel, seda tuleks teha vaid kompetentsipõhiselt. Sest kui ma seda ütlen, saadan ma tahtmatult sõnumi, et ma olen nii kompetentne, et mind valiti, aga, vabandust, õed, kui te vaid oleksite pädevad…
Nii saavad naised samuti tahtmatult osaks diskrimineerimisprotsessist. Seetõttu arvan, et nii mehed kui naised peaksid toetama kvoote ja võrdõiguslikkuse struktuuri.
Olen kuulnud, et mitte nii ammu oli ka Soomes meeste ja naiste palkade vahel 20-protsendiline lõhe, nüüdseks on aga olukord märkimisväärselt paranenud. Kuidas te sellest üle saite?
Palgalõhega on kõvasti tööd tehtud. Aga meil on ikka veel väga palju ära teha.
Nüüd on meil selline strukturaalne probleem, et kui sa hoolitsed autode eest, siis makstakse sulle paremini kui siis, kui sa hoolitsed inimeste – laste või haigete – eest. Selleks on vaja töökohustuste hinnangut. Sest vastasel juhul võiksid sa öelda, et kõigil meessoost ja naissoost medõdedel on võrdsed palgad ning meessoost ja naissoost autoparandajatel on võrdsed palgad ehk kus on probleem?
Aga probleem on sektorite vahel. Selles, et kui mingi sektor feminiseerub, jäävad selle palgad taha. Meil oli suur vaidlus mõningate nende sektorite vahel, sealhulgas medõdede puhul, kus me üritasime korrigeerida olukorda palgaläbirääkimistel. Aga seal on jätkuvalt palju tööd teha.
Teine asi, kus naised kipuvad tööl maha jääma, on juhtpositsioonile jõudmine. Selleks peaks kõigis töökohtades olema võrdõiguslikkuse programm, kus vaadatakse, mida saab teha naiste olukorra edendamiseks. Tagada naistele näiteks lühikesi võimalusi juhtpositsioonide täitmiseks, et neil oleks võimalus saada juhiks, kui võimalus tekib. Mõningates kohtades on need nüüd olemas ja äärmiselt efektiivsed. Minu arvates peaksid need olema kohustuslikud üle ELi.
Asi, mida meil pole, aga mis minu arvates on vajalik, on juurdepääs palgaandmetele. Sest tihti ei tea inimesed oma kolleegide palkasid. Ja mõnikord naised ei tea, et täpselt sama tööd tegev mees teenib märksa paremat palka.
Kas te võite oma naiste õiguste komisjonis olemise ajast meenutada mingit edulugu?
See on väga pikk lahing. Kui asi puudutab europarlamenti, siis me tegelikult pole edenemist näinud. Hiljutised asepresidentide valimised olid pisut jahmatav näide asjade kulgemisest vales suunas – neil kohtadel on nüüd isegi veel vähem naisi kui varem.
Samas oleme me emaduspuhkuse eelnõud edasi lükanud. See on väga tähtis.
Samuti on meil nüüd pisut rohkem ressursse uurimistöö tegemiseks. Ja on parem teadlikkus mõningatest meie komisjoni ettepanekutest.
Võtkem näiteks eraldatuse ja vaesuse küsimus, kus me teeme nüüd paremini vahet meeste ja naiste probleemide erinevuste vahel. Varem me seda ei teinud. Nüüd avastasime, et inimeste rühm, keda vaesus kõige rohkem ähvardab, on vallalised vanemad naised. Nad saavad palju sagedamini madalat palka või on töötud ning kui nad on pensionil, on nende pensionid märksa madalamad, sest nad ei ole teeninud nii kõrget palka kui mehed. Neil pole oma kulutusi kellegagi jagada.
Tegin ka ühe raporti naistest ja vananemisest. Vanade naiste haigused jäävad märksa sagedamini ravita ning üks põhjustest on see, et naiste sümptomid on erinevad – näiteks teame me nüüd, et meeste ja naiste südameataki sümptomid erinevad. Kuna me seda varem ei teadnud ja järgisime meeste järgi koostatud mudelit, siis kõhuvalu ja peapööritusega arsti juurde läinud naised said kergema diagnoosi.
Naised on palju haigemad ja alaravitumad. Naistele tüüpilisi haigusi, nagu näiteks osteoporoos, ravitakse märksa harvemini kui meestele tüüpilisi haigusi. Et naised elavad kauem, on nad ka sagedamini vallalised ja vaesemad ning sattuvad ka hooldekodudesse.
Pilt on päris sünge. Aga vähemalt me teame seda ja pöörame sellele aina enam tähelepanu.
Heade uudiste nimekiri minu kahest ja poolest aastast naiste õiguste komisjonis pole just pikk. Aga vähemalt oleme me probleemid tuvastanud ja hakkame nendega tegelema.