Lääs otsib Stalini kuritöödele kohta

Argo Ideon
, poliitika- ja majandus­analüütik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jossif Stalin, Franklin D. Roosevelt ja Winston Churchill Teheranis 1943. Maailma sõjajärgne jaotamine oli hoos.
Jossif Stalin, Franklin D. Roosevelt ja Winston Churchill Teheranis 1943. Maailma sõjajärgne jaotamine oli hoos. Foto: arhiiv

Jätkuvalt väga suurel hulgal ilmuvate Teise maailmasõja käsitluste seast võib leida näiteid nii vanast dogmaatilisest käsitlusest kui ka värskest arusaamast, et Nõukogude Liidu hirmutöid pole vaja tagaplaanile lükata.


Viimaste hulgast võib esile tuua Yale’i ülikooli professori Timothy Snyderi suure üldistusjõuga teose «Veremaad», mis ilmus 2010. aastal ja juba järgmisel aastal ka eesti keeles.

Snyder kirjeldab detailselt nii kommunistide kui natside korraldatud tapatalguid, kuid ei alusta oma käsitlust automaatsest eeldusest, et põhilised kurjategijad olid natsid ja ainult nendele tulebki keskenduda.

Selle asemel võtab Snyder ette Ida-Euroopas sõja-aastatel käest kätte liikunud geograafilise regiooni, mis nägi 1933–1945 aastail nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liidu võimu ja kus mõlemad panid toime massimõrvasid. Seda piirkonda nimetabki ta «veremaadeks» –tema arvestuste järgi tapeti neil aladel eesmärgipärase poliitikaga kummagi sõjaosalise poolt umbes 14 miljonit inimest.

Snyder käsitleb jubeda detailsusega natside surmalaagreid, kus süstemaatilise julmusega tapeti juute, ent samas tõdeb, et enamik Saksa ja Nõukogude režiimi ohvreist ei näinud kunagi koonduslaagrit (ta eristab Saksa puhul koonduslaagreid, kus oli võimalik siiski ellu jääda, surmalaagritest). 14 miljonist üle poole surid hoopis seepärast, et neile ei antud süüa.

Autor märgib samuti, et sõja alguseks 1939. aastal oli natsirežiim tapnud umbes kümme tuhat inimest, aga Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin oli selleks ajaks juba miljoneid surnuks näljutanud ja üle poole miljoni inimese maha lasknud.

Snyderi kirjeldus ei jäta kivi kivi peale Venemaal levinud versioonist, et Ukraina 1930. aastate alguse näljahäda (holodomor) saab panna lihtsalt ikalduse ja majanduskriisi arvele. Ta näitab, et talupoegade näljutamine oli Stalini teadlik ja sihikindel poliitika ning suhteliselt lihtsate meetmetega saanuks Nõukogude võim Ukrainas suurt hulka näljasurmasid vältida.

Samuti kirjeldab ta, kuidas Stalin juba enne 1939. aastat korraldas suure hulga Nõukogude Liidus elanud poolakate massimõrvasid, kes pidid surema põhiliselt seetõttu, et olid poolakad. Väiksemas mastaabis toimus sama eestlastega.

See on põhimõttelise tähtsusega teos, mis aitab mõista 20. sajandi totalitaarrežiimide hirmutegude kogu ulatust ja konteksti. Muidugi põgusalt, kuid kontekstis kõige muuga on ära toodud ka Eestis toimunud küüditamine ja juutide tapmine.

Siia kõrvale võib panna aga näiteks samuti 2010. aastal inglise keeles ilmunud Briti ajaloolase Michael Burleigh’ teose «Moral Combat», mis iseenesest on hästi loetavalt kirjutatud ja heade detailidega.

Raamat tahab olla moraalsete dilemmade lahendamise vaatenurgast kirjutatud Teise maailmasõja ajalugu, kus on kaetud kõik sõjateatrid. Samas on Nõukogude Liidus ja tema poolt teostatud terrorit käsitletud kogu mahtu arvestades üpris põgusalt.

Sellele, mis kirjas, ei ole midagi ette heita, kui raamatu enda nähtav eesmärgipüstitus ei paneks küsima, kas sõjaperioodi kommunistlikud kuriteod ei väärinuks moraalsest vaatepunktist vähemasti sama põhjalikku käsitlust kui tsiviilelanike pantvangistamine okupeeritud Prantsusmaal või Norra vastupanuliikumine, millest leiduvad põhjalikud ülevaated.

Või jällegi mullu ka eesti keeles ilmunud Briti ajaloolase Ian Kershaw «Saatuslikud valikud». Kohe, kui raamat läbi lehitsetud, selgub Ida-Euroopa ja seda enam eesti lugeja seisukohast kummastav tõik: Teise maailmasõja kümne kõige olulisema valiku hulka ei ole mahtunud Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimine 1939. aasta augustis, kui Saksamaa ja Nõukogude Liit jagasid mõjusfäärid ning mis andis Saksamaa juhile Adolf Hitlerile vabad käed kogu Euroopa sõjatulle paiskamiseks. Tegemist oli ka Stalinile tõeliselt saatusliku otsusega arvestades 1941. aasta juunit, kui Hitler Nõukogude Liitu tungis.

Näiteks ka ajaloolane Erkki Bahovski on raamatu Sirbis ilmunud arvustuses märkinud, et MRP ja ka Müncheni sobing olid selle sõja katalüsaatorid, mis raamatus puudu.

Heaks näiteks Teise maailmasõja käsitlusest, kus ka Eesti vaatenurgast olulisi asju paremini märgatud, võib aga lisaks «Veremaadele» tuua Norman Daviese «Euroopa sõjas». Kirjutatud ajal, mil Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ja Euroopa Parlament alles diskuteerisid selle üle, kas ja kuidas totalitaarse kommunismi kuritegusid peaks hukka mõistma, on raamat väga hästi tasakaalus ja ei lähe mööda ka Ida-Euroopa kannatustest.

Ajaloolase Margus Laidre sõnul on arusaamine mõlema sõdinud poole kuritegude tähtsusest lääne ajalookirjanduses paranemas. «Lähtudes Eesti ja Euroopa ajaloost, peame andma hinnangu mõlemale kurjale, niihästi kommunismi kui natsismi poolt toimepandule,» ütles ta. «Meil pole mingit põhjust ega vajadust üht teisele eelistada.»

Tartu Ülikooli dotsent Ago Pajur nentis, et sageli polegi lääne ajalookirjanduses Nõukogude hirmutegude põgus käsitlus või nendest möödaminek kuigi teadlik otsus.

Lihtsalt aastakümneid kirjutatigi Teise maailmasõja ajalugu olukorras, kus lääne pool toimunu oli hästi tuntud, kuid Nõukogude Liidu võimu all jäänud aladel toimunu kohta teati vähe. «See ei ole mitte ideoloogiline valik, vaid kapseldumine vanasse,» rääkis ta.

Timothy Snyder
«Veremaad: Euroopa Hitleri ja Stalini vahel»
(«Bloodlands: Europe between Hitler and Stalin», 2010)
Tõlkija Rein Turu
Kirjastus Varrak, 2011

Michael Burleigh
«Moral Combat: A History of World War II»
HarperPress, 2010

Ian Kershaw
«Saatuslikud valikud. Kümme otsust, mis muutsid maailma»
(«Fateful Choices: Ten Decisions That Changed the World, 1940–1941», 2007)
Tõlkija Ehte Puhang
Kirjastus Varrak, 2011

Norman Davies
«Euroopa sõjas 1939–1945. Lihtsat võitu ei ole»
(«Europe at War 1939–1945: No Simple Victory», 2006)
Tõlkija Jana Linnart
Kirjastus Tänapäev, 2009

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles