Hoolimata sellest, et Türgis on 1993–1996 valitsust juhtinud Tansu Çilleri näol olnud ka üks naissoost peaminister, ei näita statistika selles riigis naisena sündimist just suurima õnnena.
Koduvägivallas hukkub keskmiselt neli Türgi naist päevas
Kuigi Istanbuli ja Ankara südalinnas näeb arvukalt lühikeses seelikus naisi ning harvad kaetud näoga daamid on suurima tõenäosusega araabia turistid, pole aumõrvad selles riigis sugugi haruldane nähtus. Need ja muu koduvägivald nõuavad keskmiselt nelja naise elu päevas – isegi Türgi rahvaarvu kohta on see statistika rahvusvaheliselt silmapaistev musta näitena.
Samas on see valdkond, kus valitseva AKP viimase aja tõsiseid samme tunnustavad nii EL kui ka opositsioon. Näiteks on loodud politseiüksused, kelle töö ongi koduvägivalla juhtumitega tegeleda, oma mehe julmutsemise kohta kaebusi esitavaid naisi ei saadeta pärast avalduse esitamist enam koju tagasi ning abikaasapeksjate nimesid avaldatakse ajalehtedes.
Ka muidu AKP suhtes kriitilise kemalistliku CHP esindaja avaldas veendumust, et võitluses naistevastase vägivallaga on võimupartei siiras. Samas aga tõi ta välja, et praegused tegevused on mõeldud vaid abielunaiste kaitseks.
Üks värske meenutus, et Türgis ei vaja kaitset mitte ainult abielunaised, tuli möödunud nädalal selle maa ülemkohtust, kes kinnitas varem määratud 24 aasta pikkust vangistust Cem Garipoğlu nimelisele mehele. Garipoğlu 2009. aastal toime pandud kuritegu seisnes selles, et ta tappis ja tükeldas oma 17-aastase pruudi, sest kahtlustas viimast enda SMSitsi petmises.
Lugu ei juhtunud kusagil kaugel vähearenenud Ida-Türgi kolkas. Ohvri tükid leiti ilusa ja lääneliku Istanbuli südalinna prügikastist. Nagu näitavad määratud karistused, polnud jõukast ja mõjuvõimsast perest pärit Garipoğlu ka üksildane hull: asitõendite hävitamise eest saadeti trellide taha ka tema ema ja onu ning tapja varjamise eest kolm tema onu firma töötajat.