Rootsi rahu-ja sõjauurimise keskuse Sipri aastaraportis seisab, et Põhja-Aafrikat ja Lähis-Ida raputanud Araabia kevad on tüüpiline 21. sajandi konflikti näide.
Raport: Araabia kevad oli tüüpiline 21. sajandi konflikt
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
5. juuni 2012, 07:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sipri raportis rõhutatakse, et sarnaselt Araabia kevadele oli 2000. aastate esimesel kümnendil enamik kriisidest riikide sisesed, mitte riikide vahel, edastab Helsingin Sanomat.
Sipri andmetel oli aastatel 2001 – 2010 riikide vahelisi konflikte 69, riikide sees toimunud konflikte aga 221.
Lisaks veel 127 juhtumit, milles oli ühepoone vägivald ehk riigijuhid andsid käsu tsiviilelanikke tappa.
Raporti andmetel on kriisid muutunud keerulisemaks, raskendades rahvusvahelist sekkumist.
Konfliktides on üha enam erinevaid osapooli ning ka see muudab kriisi- ja konfliktiolukorrad keerukamaks.
Rahvusvahelist sekkumist takistavad mitmed alles hiljuti suurriigi staatusesse jõudnud, kuid ka juba pikka aega selles staatuses olnud riigid, eesmärgiks on oma staatuse kaitsmine.
Araabia kevad sai alguse 18. detsembril 2010. aastal, mil Tuneesias algasid meeleavaldused, millega nõuti demokraatiat ja inimõigusi.
2011. aasta esimesel pooleks olid protestiliikumised haaranud suure osa Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast.
Tuneesiast alguse saanud meeleavaldused käivitasid ahelreaktsiooni. Tuneesias ja Egiptuses toimus võimuvahetus, Liibüas lahvatas kodusõda.
Ülestõusud leidsid aset ka Bahreinis, Süürias ja Jeemenis, Alžeerias, Iraagis, Jordaanias, Marokos ja Omaanis. Väiksemaid konflikte oli Kuveidis, Liibanonis, Mauritaanias, Saudi Araabias, Sudaanis ning Lääne-Saharas.