Pärast aastat Eesti vanglates hindab Turus Saramäki vanglas karistust kandev Mika kõrgelt kodumaiste kinnipidamisasutuste tingimusi, kirjutab Helsingin Sanomat.
Soomlane Eesti vanglatest: need pole hotellid
26. juuni 2012, 12:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tõeline luksus on see, et saad olla kambris üksinda,» tunnistab 40ndates mees, kelle keha ehivad rohked tätoveeringud.
Ta kannab kümnendat karistust. Kõik varasemad seadusrikkumised on ta sooritanud kodumaal ja saanud nende eest vähem kui aastaseid vanglakaristusi.
Viimase rikkumise eest karistati meest nelja-aastase vangistusega ja ta on sellest ära kandnud veidi üle aasta. Esimesed üheksa kuud viibis ta Tallinna vanglas, seejärel mõned kuud Ida-Virumaal Viru vanglas. Tagasi ta ei igatse.
Mees jäi mullu aprillis Eestis vahele amfetamiini ja illegaalse relvaga. Selle eeluurimine kestis pool aastat. Esimesed 1,5 kuud veetis soomlane arestimajas. Kambris oli neli voodit ja viis meest. «Neist üks rääkis veidi soome keelt, ülejäänud olid venelased,» jutustab mees.
Ühendust sai pidada vaid Soome konsulaadi ja talle määratud abilisega. «Sealt tuli 75-aastane mees, kel oli kuuldeaparaat. Ta tutvustas end minu advokaadina ja tunnistas, et ei oska soome keelt.»
Katsed vahetada advokaat teise vastu ei õnnestunud. Suhtlus käis läbi tõlgi.
Arestimajast viidi soomlane Tallinna vanglasse kuue mehe kongi. Ligi 100-aastase hoone kohta ütleb ta, et hotell see just polnud.
Vaid pool tundi pärast saabumist jõudis temani sõnum soomlasest sõbralt. Kirjavahetus kulges seintesse kraabitud aukude kaudu. Mõned augud olid mehe sõnul inimese pea suurused.
Posti oli võimalik saata ka majast väljapoole ja seda sigarettide eest.
Söögi kõrvale pakutud musta leiva kohta mehel häid sõnu ei leidu.
Kohus määras talle karistuse mullu septembris ja pärast seda esitas ta taotluse üleviimiseks Soome. Kodumaale pääsemist pidi ta ootama pool aastat ja nii jõudis ta mõne aja istuda ka kahele mehele mõeldud kambris modernses Viru vanglas.
«Seal oli nii külm, et magasime mütsid peas,» nentis ta ja lisas, et isegi eestlastest vanglakaaslased unistasid pääsemisest Soome kinnipidamisasutustesse, millest nad olid sõpradelt jutte kuulnud.
Tõsist kriitikat pälvib vanglate meditsiiniabi. Mikal valutas pidevalt pea, kuna ta ei saanud vererõhku paika. Tema kongikaaslasel polnud lihtsam, kuna mehe kunsthambad oli võetud vanglasse saabumisel ära. «Ta oli pannud need särgi taskusse. Valvur küsis, et kas ta suudab tunnistada, et need kuuluvad talle.»
Hambad toimetati mehe ema kätte Soome ja sealt Tallinnas asuvasse konsulaati, kuid vanglasse need ei jõudnudki. Nende järele oli vajadust küll.
Aprillis anti Mikale ja tema kaaslasele korraldus pakkida kodumaale sõitmiseks asjad. Laevale tulid vastu Helsingis asuva Sörnäise vangla töötajad.
Mees sai Eestist suveniirina kaasa distsipliini. «Isegi Sörnäise vanglas käisime ringi käed seljal nagu kanapoegadel. Valvur siis ütles, et siin pole vaja nii teha.»