Hiljuti Afganistanis Eesti sõjameestele esinenud Jaan Tätte lubab, et naaseb sinna kunagi kindlasti. Siis, kui sõda enam ei ole. Nii et võib-olla järgmises elus.
Jaan Tätte: Afganistani sõda pole võimalik võita. Ega kaotada
13. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milliseid mõtteid teis ettepanek Afganistani sõita tekitas?
Mulle helistati jaanuari keskel, palusin paar päeva mõtlemisaega, aga tegelikult olin vastuses kindel juba kõne lõppedes. Olin vaid mures, kas saan Vilsandi saarevahi kohustused kaheks nädalaks ripakile jätta, aga ülesanded õnnestus kahe naabrimehe vahel kenasti ära jagada. Olin siiani käinud kõigis Afganistaniga piirnevates riikides, aga mitte temas endas. Küsisin veel kahe targema sõbra käest nõu, mis sõda see seal täpsemalt toimub (sellest on tõesti raske aru saada), et ega ma pea kuidagi südametunnistusega vastuollu minema. Mulle, nagu mitte kellelegi - ma loodan, ei meeldi sõjad.
Kuidas teekond sujus?
Kahtlustasin kohe, et teekond ei saa kõige ladusam olema, sest milleks muidu oli reis venitatud 10 päevale, kuigi mind oli vaja vaid kolmel päeval. Kümnest päevast kujunes lõpuks kolmteist päeva. Tallinnast Londonini oli tsiviilreis, edasine toimus kõik juba militaarsetel lennumasinatel koos sõjameestega. Ja need sõidugraafikud ei ole enam sellised, millega oleme harjunud. Õnneks on igas baasis olemas eestlasest tubli logistik, kes suudab neis asjades hakkama saada. Üksi olles oleks ma tõenäoliselt oma kitarrikohvriga veel kusagil kõrbes.
Olete palju reisinud inimene - millised esmamuljed tekitasid Afganistanis enim hämmastust?
Pean kahjuks tunnistama, et nägin tõelist Afganistani vaid helikopteri aknast või Kabulis läbi kuulikindla autoklaasi. Kabuli linnapildis oli tajuda (võin ka eksida) võrreldes näiteks Iraani või Pakistaniga, et islam ei ole seal nii ülimuslik kui naaberriikides. Kuidagi oli nagu õhus, et Nõukogude armee on seal hiljuti 10 aastat tegutsenud. Ja mõistetavalt olid sealsed inimesed tüdinenud sõdadest.
Mingit suurt hämmastust on aga raske leida, eks need idamaad ole üsna sarnased. Võib-olla see, et Kabulis, mis asub 1800 meetrit merest kõrgemal ja kus on seega päris külmad talved, vahel isegi 20 külmakraadi (minu käigu ajal oli veel lumi maas ja sadas lörtsi), ei oska inimesed ennast meie mõistes soojalt riidesse panna. Mehed käivad mitmesse rätikusse mähkununa ja lõdisevad silmnähtavalt ja hüplevad sandaalides mööda hangesid.
Kabulis elasin kolm ööd Eesti asjuri juures hotellis, ülejäänud aja aga kolmes erinevas sõjaväebaasis koos võitlejatega vedrunaridel. Tingimuste üle kurta ei saanud. Minu jaoks oli sealne elu küll harjumatult lärmakas: generaatorid, konditsioneerid, pidevalt tõusvad ja laskuvad kopterid. Camp Bastioni sõjaväebaasis olid eesti sõjamehed ehitanud enesele täiesti korraliku soome sauna ja sain seda lausa kaks korda koos alkoholivaba õllega katsetada, kuna eestlastel valitseb seal kuiv seadus. Bastionis on eestlastel kohe oma väike «eravaldus», kus lehvib Eesti lipp ja valitseb eesti meel.
Kus toimus vabariigi aastapäeva kontsert ja kuidas publik reageeris?
Kabuli lähistel Kaia lennubaasis oli kontsert õigel päeval, sealsetelt poistelt minu kutsumise mõte alustuse saigi. Mõni päev hiljem oli kontsert Helmandi provintsis Camp Bastionis ja sinna olid selleks päevaks kokku sattunud pea kõik lõunas tegutsevad Eesti poisid. Laulsin seal omi laule, ega ma muid ei laulagi. Laulda oli tore, vastas suur meestevägi. Suuri emotsioone sõjamehed küll välja ei näita, aga julgen loota, et mu raske retk tasus seda kõike ära. Järgmisel päeval tulid paar poissi juurde ja tänasid.
Millist Eesti toitu aastapäevapeol pakuti ja millest koosneb meie sõdurite tavapärane menüü?
Logistikud olid kohale logistinud päris ehtsad Eesti kaubad - juustud, vorstid, singid, leivad, kommid jne. Kaias oli lisaks tellitud hiiglaslik laud Liibanoni restoranist, nii et mina poiste eest vorsti ära rabama ei hakanud.
Tavapärane menüü on minu arust väga korralik, nii et kosusin seal päris kõvasti. Sain aru, et näiteks liharoogadest peab saama valida nelja erineva võimaluse vahel. See ei ole küll nii vist igal söögikorral. Lisaks supp ja magustoidud - kreemid, tordid, koogid, puuviljad. Eks pikapeale hakka muidugi menüü korduma ja võib ära tüüdata. Testisin sööklaid neljas erinevas baasis ja peab tõdema, et kui kokk on erinev, on ka toit erinev.
Kui kaugel asub Camp Bastioni baas Kabulist, kuidas teid sinna viidi?
Arvan, et nii 50 minuti lennutee kaugusel. Igal juhul saab selle vahe sees talvest suvi. Bastionis oli varjus 25 soojakraadi, suvel pidi temperatuur tõusma üle neljakümne. Lendasin Bastionisse sõjaväe transpordilennukiga, neid kutsuti vist Herculesteks. Lennumaneerid on seal üpris äkilised nii tõusul kui ka maandumisel... ja vahepeal ka.
Millise mulje teile see koht jättis?
Laager keset kõrbe. Vanemad Eesti võitlejad mäletavad veel aegu, kui seal oli vaid mõni telk püsti, aga nüüd katab see hiiglama ala ja seoses Ameerika kontingendi laiendamisega laieneb see baas veelgi. Sümpaatne on see, et rahvused on ikkagi kõik eraldi oma väikestes külades, arvasin, et nad on seal kõik rohkem segamini. Palavus, küllalt vali tuul, mis kannab liiva ja tolmu.
Kuidas möödusid esinemistevabad päevad?
Kabulis sõidutati mind vabadel päevadel kuulikindla autoga ringi ja nägin õnneks päris palju linna. Helmandis organiseeris (ma vist ei tohi nimesid nimetada) üks kolonel kopterisõidu ühest baasist teise ja järgmisel päeval tagasi. Muidu aga istusin koos eestlastega ja kuulasin nende jutustamisi.
Ja ajaviiteks šoppasin sõjaväepoodides, kus müüakse igasugu varustust.
Millised on tagasi vaadates reisi kõige erksamad mälestused?
Neid on palju. Nõukogude sõjaväes olles tundus mulle, et midagi koledamat inimesega juhtuda ei saa, aga praegune sõjaväeline õhkkond oli hoopis midagi muud - pidulikud rivistused sinimustvalge all, aukõrgenduste jagamine, mehised mehed. Eluaegne mälestus jääb kopterisõitudest, mis toimusid täpselt nii nagu sõjafilmides. Meelde jääb öö aastapäeval, kui kahe imevahva Eesti arstiga läksime Kabulis hotelli katusele ja laulsime seal pool ööd. Ja usun, et leidsin sellelt reisilt paar head sõpra, mis ongi ühe reisi kordamineku mõõt.
Mõtlesin, et mis see on, mis mind seal võlus? See on midagi samasugust, mida tunned merel - need ei ole demokraatlikud kohad. Ma ei ole eriline demokraatia pooldaja.
Kas sooviksite Afganistani naasta?
Jah, tahan. Just sellepärast, et oled käinud ühel maal ja tegelikult ei ole saanud seda lähemalt tundma õppida. Lähen sinna siis, kui seal on rahuaeg - st järgmises elus võib-olla. Või kui väed välja tuuakse.
Minu enda seisukoht on, mis ei tugine mitte millelegi, et seda sõda ei saa võita. Ega kaotada. Saab ainult võidelda. Sest ei ole päris selge, kes on vaenlane. Vaenlasel ei ole vormi seljas. Afganistan on nagu jalgpalliväljak, kus käivad erinevad võistkonnad rinda pistmas. See on nii keeruline lugu, mis seal toimub, et mitte midagi ei saa üheselt võtta, nii nagu Taliban on erinevais paigus erinevat nägu ja ega Talibangi tea, mida ta täpselt tahab. Ta tahab lammutada, aga asemele ehitada ei ole tal midagi.
Pani see reis teid elule kuidagi teisiti vaatama?
Seda on vara öelda. Põhilised mõtted käivad selle vana teema ümber, mida tähendab sõda oma kodumaad kaitstes ja mida tähendab sõjamehele see teistmoodi sõda kusagil kodust kaugel keset kõrbe.
Emakeelepäev okeivabaks!
Jaan Tätte teeb ettepaneku muuta emakeelepäev ühtlasi okeivabaks päevaks. «Ma ei salli küll mingeid kampaaniaid, aga siit maalt (Vilsandilt – toim) vahel Tallinna sattudes ehmatab päris ära, kuivõrd üle piiri on selle väljendi kasutamisega mindud ja kuivõrd see muudab elu ja suhtluse pealiskaudsemaks,» põhjendab Tätte.