Analüütik: ükski partei ei rahulda ukrainlaste vajadusi

Advokaat Dmõtro Kotliar Foto: Andres Haabu

Ukraina analüütiku Dmõtro Kotliari sõnul on raske ausaks ja läbipaistvaks lugeda valimisi, mille ajal võimulolijate peamised vastaskandidaadid vangis istuvad.

Kuidas kommenteerite esialgseid tulemusi (intervjuu toimumise ajaks oli üle loetud ligi 30 protsenti häältest – K. V.)?

Need on veidi üllatavad, eriti Svoboda (paremäärmuslik ühendus – toim) tulemus, nad said isegi kaks korda rohkem hääli, kui eeldati. Viimaste küsitluste järgi pidanuks nad vaevu ületama viieprotsendilise valimiskünnise.

Lisaks sai opositsioon eeldatust rohkem hääli, kuid nende tulemused on alati paremad, kui see küsitlustest välja tuleb. Inimesed kardavad öelda, et hääletavad opositsiooni või Svoboda poolt. Kui hääletus on aga juba toimunud, siis nad räägivad teist juttu.

Üldiselt on tulemused ootuspärased. See on ka huvitav, et rikkumisi toimus rohkem, kui eeldanud oleks, kuid see on kõik ühemandaadiliste ringkondade pärast. Neid on raske kontrollida, sest käis 225 kampaaniat (50 protsenti ülemraadast ehk 225 mandaati valitakse ühemandaadilistes ringkondades, ülejäänu partei nimekirjade alusel – toim), kohalikud kandidaadid tahtsid aga iga hinna eest valimisi võita. See suurendas rikkumiste arvu, kuigi vaatlejate sõnul polnud need süstemaatilised.

Teised jällegi ütlevad, et rikkumisi oli 2004. aasta valimistega võrreldes rohkem. Nii et need on 2004. aastast kõige räpasemad valimised, mis on omaette saavutus.

Mis võib aga olla Svoboda suhtelise edu taga?

On selge, et ükski praegu eksisteeriv erakond ei rahulda inimeste vajadusi. Nii otsivad nad midagi uut, ja nagu paistab, on selleks Svoboda. Svoboda pole kunagi parlamendis olnud. Polnud ka kindel, kas nad üldse valimiskünnise ületavad. Seetõttu otsustasid paljud inimesed neid toetada ja nii nad saidki kaks korda rohkem kui vaja.

Ka käis Lääne-Ukrainas rohkem inimesi hääletamas kui riigi idaosas, lääs on aga Svoboda kants. Nende poliitilised eelmärgid on aga ebaselged, nad on radikaalsed ja kohati äärmuslikud, kuid ma ei usu, et inimesed hääletasid niivõrd nende programmi poolt, kuivõrd tahtsid midagi uut, midagi, mis poleks võimulolemisest juba rääsunud. Nii et palju teisi valikuid neil polnudki. Ida-Ukrainas hääletasid need, kes valitsuserakonda toetada ei tahtnud, kommunistide poolt, läänes aga Svoboda poolt.

Kommunistidel läks neil valimistel ka hästi.

Jah, nad võidavad eelmisest korrast kaks korda rohkem kohti. Idas said nad endale Regioonide Partei hääli, kuigi paljud inimesed hääletasid ka Klitško poolt (profipoksija Vitali Klitško, erakonna UDAR liider – toim). Idas ületas Klitško mitmes piirkonnas valimiskünnise – inimesed olid varem hääletanud Regioonide Partei poolt, kuid pettusid ja pidid midagi uut valima.

Kommunistide edu on Regioonide Partei halva poliitika tulemus. Kommunistid on aga silmakirjalikud, räägivad oligarhide vastu võitlemisest, samal ajal on nad oligarhidega koos koalitsioonis. Pealegi on paljud nende liikmed kõrgetes riigiametites, töötavad tolliasutustes, riigivarafondis ja osalevad aktiivselt korruptsioonis.

Peaminister Mõkola Azarov väljendas veendumust, et Regioonide Partei saavutab parlamendis enamuse. On see tõenäoline stsenaarium?

Suure tõenäosusega saavad nad enamuse, kuid ainult koos kommunistidega. Ma ei usu, et nad suudavad üksi enamuse saavutada. Ja see pole veel selge, sest enamik Regioonide Partei kohti tuleb ühemandaadilistest ringkondadest. Seal oli aga palju üksikkandidaate, keda toetasid tegelikult võimud, ja nemad jälle toetavad parlamendis Regioonide Parteid vastu.

Peale selle on Ukrainas tavapraktika parlamendisaadiku üleostmine. Nii et isegi need, kelle seadis kandidaadiks üles opositsioon, võivad lõpetada valitsusmeelses erakonnas.

Regioonide Partei saab tõenäoliselt enamuse, kuid mitte 300, vaid umbes 140 kohta ja siis liituvad nendega kommunistid. Kommunistid pole aga ka väga usaldusväärsed, neile tuleb palju vastu anda – tavaliselt tähendab see kohti valitsuses, mõnd tulusat tööd valitsuse juures. Kuid võimupartei teab, kuidas sellise olukorraga toime tulla, neil on spetsiaalsed inimesed, kes selleks raha ja kohti muretsevad.

Kui aga kõik hääled proportsionaalses süsteemis üle lugeda, oleks opositsioonil üle 50 protsendi. See aga tähendab, et valimissüsteemi muutmine polnud riigile hea, sest kui proportsionaalse süsteemi järgi toetavad inimesed rohkem opositsiooni, siis saab Regioonide Partei isikumandaadiga ringkondade tõttu ikkagi enamuse.

Samas pole see ka võimuparteile kindel valik, sest isikumandaadiga valitud võivad võimuerakonnale mingi hetk selja keerata – nii juhtus see Kutšmaga ja võib uuesti juhtuda. Valimissüsteem on moonutatud ega esinda rahva tõelist tahet.

Klitško erakond näitas uue erakonna kohta väga head tulemust, kuid seda ei saa seletada vaid nii, et inimesed tahavad näha uusi nägusid. Erakonnas Ukraina – Edasi kandideerinud tuntud jalgpalluril Andrei Ševtšenkol ei läinud üldse hästi.

See näitab, et inimesed ei ole ikkagi nii rumalad. Nad nägid läbi, et tegemist on Natalja Korolevska (Ukraina – Edasi juht – toim) täiesti kunstliku projektiga. Ševtšenko oli vaid eputamiseks, Klitško on aga ka tegelikult oma erakonna juht. Ta on juba mitu aastat poliitikas olnud, küll erilise eduta, aga siiski.

Korolevskat nähakse aga reeturina, sest ta oli Tõmošenko erakonnas, kuid lahkus sealt skandaaliga. Opositsioon tegi tugevat PRi ja nad esitasid teda reeturina, kes müüs end võimudele maha – mis on ka tõsi –, ning inimesed nägid ära, kellega on tegu. Väga hea, et ta suure kampaania ja kulutatud rahahunnikust hoolimata valimiskünnist ei ületanud.

Klitško on tõesti Ukrainas väga populaarne, kuigi ta poliitikuna ja esinejana väga just võimekas pole. Inimesed on Klitškod telekas näinud ja tunnevad teda, tema sõnavõtud on aga seisukohavaesed. Ta esitleb end uue jõuna, ka on tema partei täis tundmatuid nimesid. See kõik võib aga nii lõppeda, et järgmistel valimistel ei saa Klitško üldse hääli.

Regioonide Parteiga pole tal mõtet koalitsiooni minna, sest siis ei saaks ta presidendivalimistel üldse hääli. Sest ma usun, et ta kavatseb 2015. aastal presidendiks kandideerida. Ta ei võidaks, kui ta astuks Regioonide Parteiga liitu, sest ta esitab end ikkagi enam-vähem opositsiooni osana. Kui ta läheks koalitsiooni, nähtaks ka teda reeturina.

Kui aga valimispettustest rääkida, siis ei saa öelda, et seda tegi ainult võimupartei, vaid enam-vähem kõik erakonnad.

Jah, kuid enamik rikkumistest, millest teada anti, oli valitsuspartei kasuks. Ainult üksikmandaadiga ringkondades oli palju rikkumisi ka teiste kandidaatide poolt. Kuid nemad ei saanud kasutada administratiivseid ressursse ja kohalike võimude toetust. Nad ei saanud ka eelarvest tulnud toetust, näiteks on tavaline riigieelarvest raha ringkondadesse anda, et koole restaureerida ja teid ehitada.

Ja siis saab võimupartei kandidaat öelda, et mina aitasin seda kõike teha, kuigi tegelikult tuli raha riigieelarvest ja tal polnud sellega mingit pistmist. Selliseid asju saavad ainult võimuerakonna kandidaadid teha. Opositsiooni kandidaatidel polnud nii palju raha kasutada, seetõttu ostsid vaid mõned otseselt valijaid ära. Paljud aga jagasid mingeid kinke ja asju. Peale selle pidid nad arvestama, et võimud oleks väga hea meelega raporteerinud opositsiooni häälteostust.

Rikkumisi oli küll palju, kuid need ei olnud süstemaatilised. Kogu riigi peale arvestades ei olnud neid üle mõne protsendi. Ei saa öelda, et kogu protsess oleks vääri tulemusi andnud. Samas ei saa valimisi kuidagi läbipaistvaks ja õiglaseks lugeda, kui mõned peamised kandidaadid vangis istuvad. Nii et kui kandidaate eemaldada ja siis lasta rahval valida, ei saa seda õiglaseks lugeda. See on juba algusest peale moonutatud.

Kuidas veebikaamerate kasutamine valimistele kasuks tuli?

Nad olid enamasti lihtsalt väljanäituseks, häältelugemist nende vahendusel ju vaadelda ei saanud. Siiski registreeriti kaamerate abil mõni rikkumisjuhtum, kuid vaid seetõttu, et inimesed on väga rumalad.

Ühes ringkonnas oli kaamerast näha naist, kel oli kaenlas suur hunnik valimissedeleid ja kes üritas neid kõiki kiiresti valimiskasti pilust läbi suruda. Ta püüdis pärast seda ka kiiresti välja hiilida, kuid see ei õnnestunud. Kuid selliseid rumalaid inimesi on vähe ja selliseid juhtumeid paar. Vaadates asja aga teisest seisukohast – kaamerate paigaldusele kulutati saja miljoni euro suurune summa, ja seda täiesti kasutult.