ÜRO Julgeolekunõukogu jäi ühisseisukohata Põhja-Korea osas

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Põhja-Korea kaugmaaraketi stardi tõttu kokku kutsutud ÜRO Julgeolekunõukogu erakorraline istung lõpetati, kuna liikmesriigid ei jõudnud üksmeelele, mil viisil stalinistliku riigi avantüürile vastata, ütlesid diplomaadid.


«Julgeolekunõukogu liikmed nõustusid jätkama konsultatsioone nõukogu poolse sobiliku vastuse leidmiseks vastavuses oma kohustustega, arvestades asja pakilisusega,» ütles kolm tundi kestnud kinniste uste taguste konsultatsioonide järel Mehhiko suursaadik ÜRO-s Claude Heller, kes on nõukogu eesistuja aprillis.

Eile hommikul aset leidnud raketistardi järel istungi kokku kutsunud Jaapani suursaadik ÜROs Yukio Takasu ütles uudistekanali CNN vahendatud pressikonverentsil, et saareriigi seisukoht on ÜRO resolutsiooni vastuvõtmine.

CNNi kauaaegse ÜRO-korrespondendi Richard Rothi hinnangul on lähipäevil oodata maksimaalselt nõukogu avaldust Põhja-Korea raketistardi kohta.

Takasu ütles vastuseks ajakirjaniku küsimusele, kas Pyongyangil ei ole sarnaselt teiste riikidega õigust lennutada orbiidile kommertssatelliiti, et kõik sõltub kontekstist.

USA suursaadik ÜROs Susan Rice lisas, et küsimus ei ole selles, mida Pyongyang koos raketiga üles tulistas, vaid raketi väljatulistamises endas.

Rice'i sõnul läheb see vastuollu ÜRO resolutsiooniga number 1718, mis keelab Põhja-Koreal muuhulgas Taepodong-2 tüüpi ballistiliste rakettide kasutamise.

Põhja-Korea väitis, et suutis kanderaketiga viia orbiidile sidesatelliidi. Lõuna-Korea kaitseminister Lee Sang-hee lükkas selle väite päeval ümber, öeldes, et raketi kõik kolm etappi kukkusid merre.

Neist esimene etapp Jaapani merre, ülejäänud kaks aga pärast ülelendu Jaapanist Vaiksesse ookeani.

Souli, Washingtoni ja Tokyo hinnangul oli raketistart aga tegelikkuses salajane Taepodong-2 kaugmaaraketi katsetus, mis rikkus ÜRO 2006. aasta resolutsiooni.

Tagasi üles