Eksperdid uurivad eestlase saatust

Georgi maalt leitud inimsäilmed kuulusid umbes 1,72 meetrit pikale saledale, ilmselt Baltikumist pärit mehele. Foto: kaadrid filmist «Mööda «Kahe kapteni» jälgi»

Vene uurijatele ei anna rahu Georgi Brussilovi saja aasta tagune nurjunud Arktika-ekspeditsioon, kus võis jääkaru rünnaku tagajärjel hukkuda eestlane Jaan Regald.

Arktikas Franz Josephi maa saarestikust 2010. aastal leitud inimsäilmete omanikku pole veel sajaprotsendiliselt tuvastatud, kuid tänu Vene entusiastide jõupingutustele hakkab pilt selginema. On võimalik, et tegemist on Kilingi-Nõmmel sündinud Jaan Regaldiga, kuid selle kindlakstegemine võtab veel aega.

Klubi Živaja Priroda (Elusloodus) juht, Vene Geograafiaseltsi tegevliige ja suur Arktika sõber Oleg Prodan rääkis eelmisel nädalal Tallinnas Postimehele, kuidas talle ei andnud rahu seikleja Georgi Brussilovi eestvedamisel 1912. aastal alanud Arktika-ekspeditsioon ja selles osalenud inimeste saatus.

Seni oli teada, et teekonda alustanud inimestest pääses eluga vaid kaks: Valerian Albanov ja Aleksandr Konrad. Ülejäänute ja ka barkantiini Svjataja Anna (Püha Anna) saatuse kohta mingeid andmeid polnud.

Teadmisjanu ja rännumehe hing on laialdaste kogemustega Prodani viinud koos mõttekaaslastega Georgi maa saarele nii 2010., 2011. kui ka sel aastal. «Kuna suvi on seal väga lühike, saab saarel töötada juuli keskpaigast augusti alguseni – kui on kõige soojem ja lund kõige vähem,» selgitas ta.

Brussilovi ekspeditsioon

Brussilovi juhitud reisi eesmärgiks oli läbida esimese Vene ekspeditsioonina Kirdeväil – veetee Atlandilt Vaiksele ookeanile piki ­Euraasia põhjarannikut.

Suurbritannias Pembroke Dockis 1867. aastal vette lastud Svjataja Anna oli 44,5 meetrit pikk ja 7,5 meetrit lai. See oli juba eakas purjekas, kuid heas korras ja läks Brussilovile maksma 20 000 rubla. Enne omanikuvahetust Blencathra nime kandnud laeva nimetas Brussilov ümber oma onunaise Anna Brussilova auks, kes toetas merereisi 90 000 rublaga.

Laev lahkus Peterburist

12. augustil 1912, selle pardal oli toidumoona 18 kuuks. Täiendavat toidupoolist loodeti hankida küttimisega. Aeg näitas, et Brussilov oli ekspeditsiooni mitmeski mõttes halvasti ette valmistanud.

Esimene tagasilöök tabas ettevõtmist Koola poolsaare põhjakaldal Murmani-äärses Aleksandrovskis (praegu Poljarnõi). Nimelt teatas osa meeskonnast, et jätavad merereisi pooleli. Koola poolsaarelt lahkus laev 28. augustil, plaanides liikuda piki kallast Vladivostokini. Svjataja Anna pardale jäi alles 24 inimest, kellest seitse olid professionaalsed meremehed.

Sama aasta oktoobris jäi laev Kara merel Jamali poolsaarest eemal jäävangi. Toitu oli piisavalt ja meeskond valmistus talvituma, lootes, et järgmise aasta sula vabastab laeva ja siis saab teekonda jätkata. Nii aga ei läinud, sest terve 1913. aasta oli meri jääga kaetud. 1914. aastaks oli laev aeglaselt siksakitades triivinud koos jääga kaugele põhja, asudes Franz Josephi maast loodes. Seal sai selgeks, et tuleb valmistuda kolmandaks talveks Põhja-Jäämerel.

Tüürimees Valerian Albanov mõistis ettevõtmise lootusetust, kauples end vabaks ja otsustas siirduda Franz Josephi maale. Temaga liitus veel kümme meest, kes asusid teele kahe ise valmistatud kajakiga. Neil oli kompass, sekstant ja Nanseni raamatust maha joonistatud kaart.

Kolm kuud hiljem jõudsid nad Mary Harmsworthi neemele Alexandra maa saarel. 11 mehest oli alles kümme. Kuna kajakke nappis, jaguneti kaheks grupiks, millest üks (kuus meest) liikus mööda vett ja teine (neli meest) jalgsi.

Meestest jäid ellu vaid ühes kajakis istunud Albanov ja Konrad, kes jõudsid Flora neemele (Juri Kutšijevi saarel) ja pääsesid tänu Georgi Sedovi juhitud ekspeditsioonile, mille laev sealt juhuslikult möödus.

Nelja jalgsi liikunud mehe (Vladimir Gubanov, Pjotr Maksimov, Pavel Smirennikov ja Jaan Regald) kohta pärineb viimane teave Albanovi märkmete järgi otsustades Georgi maalt. Just sealt Prodani juhitud ekspeditsioon otsinguid alustaski.

Prodani ja Zvjagini uuringud

Entusiastidele olid abiks Albanovi ja Konradi päevikud ning metallidetektorid. Esimeseks leiuks, mis viitas nelja kadunu viibimisele Georgi maal, oli vana padrunihülss. Rännumehed teadsid, et nii vanu hülsse ei saanud keegi teine sinna saarele jätta ja seega jätkati otsinguid. Kui aga leiti inimluid, hakkas suurenema kindlus, et ekspeditsiooniliikmete jälgi otsitakse õigest kohast.

Samast lähedalt kivide alt leiti suhteliselt hästi säilinud päevik, Smirennikovile kuulunud taskukell ja dessertlusikas initsiaalidega P.S., avastati ka ämber ja pudelipõhjast valmistatud päikeseprillid.

Nüüd hakkas uurijaid enim huvitama isik, kelle jäänused nad leidsid. Seetõttu toimetati luud, mille hulgas polnud kolpa ega seljalülisid, Moskvas asuvasse kohtumeditsiini ekspertiisikeskusesse ja usaldati professor Viktor Zvjagini kätte.

Zvjagin rääkis Postimehele, et võttis luude uurimise ette nii, nagu ta alustab kõigi teiste inimjäänuste uurimist, mis tema töölauale tuuakse. Esmalt tegi ta kindlaks inimese arvatava soo, rassi, vanuse, pikkuse, mõõtis õlgade laiuse, tegi kindlaks tõenäolise jalanumbri ja palju muud.

Nende andmete järgi kujunes tal arvamus, et Georgi maalt leitud luud võisid kuuluda umbes 1,72 meetrit pikale saledale musklilisele mehele, kes ilmselt tegeles spordiga. Professori sõnul tekkis tal oletus, et niisugust inimest võiks otsida üksnes Baltimaadest.

Pärast luude välist uurimist võeti kasutusele spektraalanalüüsid. Luude koostist uuriti röntgenikiirtega keemiliste elementide koosseisu kindlakstegemiseks ja sealt saadud andmed viitasid võimaliku elupaigana taas Baltimaadele.

Ka tehti kindlaks luude molekulaarne koostis, mis ­aitas kaasa surmaaja kindlakstegemisele. «Kontide seisund oli orgaanika osas ideaalne, sest Arktika on nagu looduslik külmkapp, kus vähemalt üheksa kuud aastas on miinuskraadid,» jutustas Zvjagin.

Professor otsustas seega ­uurida emaliini pidi päranduvat mitokondriaalset DNAd, tuuma DNAd ning isaliini kohta teabe saamiseks Y-kromosoome.

Olemasolevate dokumentide järgi oli Georgi maale jõudnud neliku seas vaid üks mees, kes oli pärit Baltikumist – see oli Jaan (ka Juhan) Regald (ka Rigald või Riguld). Ta sündis 30. novembril 1887. aastal Liivi kubermangus Kurkundis (praegune Kilingi-Nõmme). Prodani andmetel oli ta Svjataja Annal stjuuardiks.

Arvatav sugulane Eestis

Brussilovi ekspeditsiooni liikmete jälgi ajavad entusiastid tegid kindlaks, et Regaldil elab arvatavaid sugulasi Valgevenes ja Eestis. Minskis elavate oletatavate sugulastega on nad kohtunud varem, eelmisel nädalal kohtusid Prodan ja Zvjagin Tallinnas mehega, kes võib olla Regaldi onu järeltulija.

Kõigilt võimalikelt sugulastelt saadud vereproovid saadeti analüüside tegemiseks molekulaargeneetika laboratooriumi Moskvas. «Tahame neist saadud teavet võrrelda omavahel ja seejärel ka luudest saadud informatsiooniga,» selgitas Zvjagin.

Professor rääkis, et kuna Regaldite suguvõsas olid mehed ülekaalus, eelistab ta tuuma DNA uurimist. «Seda, mis saab edasi, me praegu ei tea. Kui tuuma DNA mingil põhjusel ei tööta, siis hakkame emaliini uurima,» ütles ta.

Ekspert selgitas, et proove hakatakse uurima mitmes laboratooriumis ja saadud tulemusi võrreldakse seejärel omavahel. See on vajalik, et näiteks fantaasia või salasoov ei pääseks tulemuste hindamist segama.

Professor rõhutab, et praegu pole mingit kindlust selles, missugusele ekspeditsiooni liikmele luud kuuluvad: «Võib ka olla, et see on hoopis teine inimene, näiteks Peterburi kandist.»

Zvjagini sõnul oleks muidugi lihtsam, kui luude juures oleks olnud ka kolp. «Kaasaegseid võimalusi kasutades saaks ju välimuse taastada ja seda vanade fotodega võrrelda,» selgitas.

Kui Regaldi-versioon peaks mingil põhjusel ära langema, jäävad alles vaid kaks meest: Gubanov ja Smirennikov. Maksimov ei sobi oma vanuse tõttu.

Kui luude omaniku osas on kõik lahtine, siis selle ekspeditsiooni liikme surma asjaolud on Zvjagini jaoks selgemad. Luude uurimine näitas, et mees ei surnud nälga, vaid hukkus ilmselt jääkaru rünnaku tulemusel. «Kontidel oli näha suure looma hambajälgi ja Arktikas on selleks üksnes karu,» jutustas ta.

Luude leiukoha ülevaatuse põhjal oletavad uurijad, et ta jäi koos kõigi asjadega laagrisse ja ülejäänud kolm läksid mööda liustikke luurele. Leitud päevikut, mis õnnestus ka dešifreerida, peab Zvjagin unikaalseks, sest siiani on ekspeditsiooni kohta saadud teavet üksnes Konradi ja Albanovi ülestähendustest. Päevik kuulus ilmselt Gubanovile.

Uurimine jätkub

Prodan kinnitab, et tema jaoks pole Brussilovi ekspeditsiooni jälgede uurimine lõppenud. Ta kavatseb järgmisel aastal Franz Josephi maale kindlasti tagasi minna. Ta ei plaani enam mitte niivõrd otsida laeva, kuivõrd püüab teha kindlaks kohta rannas, kuhu lained puidust laeva jäänuseid võisid uhtuda.

Seniste ekspeditsioonide põhjal valmis film «Mööda «Kahe kapteni» jälgi», millega tähistatakse saja aasta möödumist Brussilovi ekspeditsioonist. Pealkiri vihjab Veniamin Kaverini seiklusromaanile «Kaks kaptenit», mille süžee on kõnealusest retkest mõjutatud.