/nginx/o/2013/01/02/1507668t1h88ea.jpg)
Uus-Meremaal tehtud uuringu kohaselt kasvatavad looduskatastroofid inimeste religioossust.
Looduskatastroofid kasvatavad religioossust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaalteadlaste Chris Sibley ja Joseph Bulbuli tehtud uuring näitas, et pärast looduskatastroofe otsitakse lohtust ja vastuseid religioonist, edastab Helsingin Sanomat.
Asjatundjad on juba pikka aega murdnud pead, miks pärast looduskatastroofe aine enam inimesi jumala poole pöördub kui kõikvõimas ja armastav jumal laseb katastroofides süütutel hukkuda.
Samas aga ollakse veendunud, et looduskatastroofid ja nende tekitatav kahju on kindel märk jumala mitte eksisteerimise kohta.
Sibley ja Bulbul tegid oma uuringu pärast 2011. aastal Uus-Meremaal Christchurchis aset leidnud maavärinat. Selles maavärinas hukkus 185 inimest ning suur osa linna ehitistest sai kannatada.
Teadlased olid rahvastiku tervise ja väärtushinnangute uuringut alustanud juba enne maavärinat. Sellele lisati küsitlus, mis tehti pärast maavärinat.
Uusmeremaalaste religioossuse võrdlus enne ja pärast maavärinat näitas, et looduskatastroofi kogenutel usk jumalasse ei kahanenud.
Kui mujal Uus-Meremaal inimeste religioossus aastatel 2009 – 2011 langes, siis 2011. aasta maavärina piirkonnas Canterburys kasvas religioossus 8,6 protsendi võrra. Selle suhtes eristus nimetatud piirkond Uus-Meremaa teistest osadest.
Uuring ei näidanud samas, et religioon on kõikvõimas lohutaja.
Teisalt aga oli usklikke vähe nende seas, kes kaotasid maavärinas mõne lähedase ning koos sellega ka oma religioossed vaated.