Iiri valitsus näeb valgust ja opositsioon rongi

Iirimaa võlakirjad rallivad. Foto: AFP/SCANPIX

Iirimaa selle poolaasta staatust Euroopa Liidu eestistujamaana plaanivad ära kasutada ka kohalikud radikaalid, korraldades Dublinis nn sigariikide antikapitalistide kokkusaamise.

Stereotüüpne pooltäis ja pooltühja klaasi nägemise võrdlus peab vägagi paika, kui rääkida ELi eesistujana alustanud Iiri poliitikutega. Valitsus on uhke, et majandus näitab lõpuks ometi helgemaid arve ning ELi ja Rahvusvahelise Valuutafondi abipaketist pääsetakse. Opositsioon juhib tähelepanu, et kriisile eelnenud roosiliste aastatega võrreldes on rahval raske.

«Iirimaa on naasnud turgudele. Iirimaa lahkub abiprogrammist tänavu. Meie eelarvedefitsiit on dramaatiliselt kahanenud,» loetleb Iiri eurosaadik Gay Mitchell, peaminister Enda Kenny parteikaaslane kristlik-demokraatlikust Fine Gaelist.

«See kõik on olnud väga piinarikas, aga valitsus ei tekitanud neid piinu naljaviluks,» nendib Mitchell. «Me tegime seda, sest me teadsime, et kui me selle läbi viime, ootab ees paranemine.»

See on finantskapitalismi kriis, aga ka kapitalismi kriis üldisemalt ja töölisklass maksab selle hinda, ütleb Iiri Sotsialistliku Partei eurosaadik Paul Murphy.

Tema liberaalist kaasmaalane Mariam Harkin aga leiab, et kuigi saarelt rahvusvahelise üldsuseni jõudev pilt on positiivne, on tegelikkus nüansirohkem. Nelja miljoni elanikuga riik on võtnud endale 64 miljardi euro suuruse laenu, 29,7 protsenti noortest on töötud ja eksport ei kasva eriti kodumaiste firmade toel, loetleb ta.

«Lisaks on palju eravõlgu. Inimesed, kes ostsid väga ülespuhutud hindadega kinnisvara, on nüüd tõsises miinuses,» toob Harkin välja. «Kui nad kaotavad töö või nende palka kärbitakse või nad maksavad rohkem makse, on nad oma kinnisvaralaenudega tõsises hädas.»

Euro kohta ütleb Harkin, et pidas ühisraha omal ajal turvavõrguks, kuid nüüd on see muutunud ka hullusärgiks, mis ei lase majandust näiteks devalveerimisega ergutada. «Ma ei ole mingil juhul radikaalne poliitik ja toetan paljusid asju, mida valitsus teeb. Aga reaalsust ei saa eitada,» leiab ta.

Iiri Sotsialistliku Partei eurosaadik Paul Murphy, kasutab sõna «radikaalne» üsna vabalt. «See on finantskapitalismi kriis, aga ka kapitalismi kriis üldisemalt ja töölisklass maksab selle hinda,» leiab ta. «Majanduse võtmesektsioone ei tohiks valitseda mitte turud, vaid me peaksime neid demokraatlikult planeerima.»

Suurima probleemina toob ka tema välja noorte töötuse. Rõhutades, et halvalt kõlav 30 protsenti on tegelikult vaid jäämäe tipp – paljud emigreeruvad töötuse eest, teine osa on aga erinevatel toetusskeemidel, mille järgi nad samuti töötute statistikasse ei lähe.

«Ma olen 29-aastane, paljud inimesed, kellega ma koos koolis või ülikoolis käisin, on emigreerunud, sest neil pole kodumaal perspektiivi,» jätkab Murphy. «See, et inimesed saavad emigreeruda, on hea, aga see, mis meil juhtub, on sunnitud emigratsioon. Meil on suhteliselt hästi haritud 20ndates-30ndates inimeste põlvkond, kes osaliselt on haritud riigi raha eest, paljud neist ei tule enam tagasi – me lihtsalt kaotame intellektuaalset kapitali.»

Mis ELi eesistumist puudutab, siis ka Murphy ei usu, et tavakodanikud seda eriti märkavad. Küll aga tunnistab ta, et mitte ainult valitsusel, vaid ka radikaalsel opositsioonil on seoses eesistumisega plaane. «Meiesuguste sotsialistlike aktivistide jaoks on see oluline selle poolest, et me üritame sellega midagi teistsugust teha,» ütleb ta. «Kuu aja pärast püüame rahvast üle Euroopa Dublinisse tuua, sest see on esimene nn PIGS-riigi eesistumine.»

Et majanduskriisi alguses käibele läinud ingliskeelsetest riiginimedest Portugal, Iirimaa, Kreeka, Hispaania moodustatud akronüüm annab inglise keeles kokku tõlgituna sõna «sead», on selle vastu sõna võtnud nii omaaegne Portugali rahandusminister kui ka nii mõnegi mainitud kriisiriigi meediaväljaanne. Murphyle paistab termin aga pigem meeldivat.

«Me üritame kokku tuua rahvast Portugalist, Kreekast ja Hispaaniast ning arutada, kuidas saame võidelda kokkuhoiu vastu, korralda üleeuroopalise üldstreigi ja otsida alternatiive,» tutvustab ta Iirimaa sotsialistide plaane.

«Kui me ei võta kasutusele radikaalseid antikapitalistlikke ja sotsialistlikke meetmeid, siis me oleme Kreeka poole teel,» usub Murphy.

Mitchell lubab aga tunneli lõpus siiski valgust, mitte rongi. «Alanud aasta peaks tooma suure muutuse,» usub ta. «Meie keskpanga president ennustas selle aasta teiseks pooleks majanduskasvu ja ma usun, et tal on õigus.»