/nginx/o/2013/01/23/1534490t1h5ea8.jpg)
Egiptlased on kaks aastat pärast diktaator Hosni Mubaraki kukutamist ühel meelel, et revolutsiooni eel oli elu parem. Sellega üksmeel lõppeb. Lõhed arvamustes ei jookse mööda klasside, põlvkondade või usundite vahelisi piire – ka haritud mosleminoorte vaated ühiskonnale erinevad kohati kardinaalselt.
Kui 25. jaanuaril 2011 algasid Egiptuses massimeeleavaldused, ei uskunud enamik rahvast, et need viivad aastakümneid püsinud režiimi kukkumiseni.
«Arvasin, et meid vahistatakse ja viiakse vangi, aga tundsin, et pean [meeleavaldusele] minema,» räägib 22-aastane Ayman, kes toona oli tudeng ning nüüd töötab olude sunnil reklaami alal. «Mu vanemad olid teisel pool. «Miks te Mubarakiga nii käitute, ta on vana mees,» ütlesid nad. Pea kõik üle 40-aastased mõtlesid nii.»
Protestid võtsid peagi õõvastava pöörde. «Ma polnud kunagi näinud politseinikke inimesi tapmas,» meenutab Ayman. «See oli meie [protestijate] jaoks väga raske.»
Endalegi üllatuseks suutsid meeleavaldajad aga kiiresti politseile hirmu nahka ajada, sõjavägi keeldus protestijaid jõuga laiali ajamast ning 11. veebruaril astus Mubarak tagasi.
«Olime väga õnnelikud,» meenutab 27-aastane ajakirjanik Wafaa, kes samuti meeleavaldustes osales. «Rääkisime kõige muutmisest – et inimeste mõtteviis, avaliku sektori toimimine, tänavate välimus, kõik muutub. Inimesed naeratasid ja olid üksteise vastu väga lahked.»
Mõne kuu pärast aga kõik justkui ärkasid unenäost, räägib ta. Nähti, et miski pole tegelikult paranenud. «Pärast seda on kõik läinud üha halvemaks.»
Loe artikli täisversiooni Postimees Plussist või tänasest paberlehest.