Saada vihje

Paavsti lahkumisotsus üllatas ka Eesti piiskoppi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Eesti apostellik administraator piiskop Philippe Jourdan.
Eesti apostellik administraator piiskop Philippe Jourdan. Foto: Toomas Huik

Benedictus XVI ei oleks langetanud seda otsust, kui ta poleks olnud kindel, et Püha Vaim juhib oma kirikut ja ükski inimene ei ole asendamatu, kommenteeris Eesti apostellik administraator piiskop Philippe Jourdan telefoniintervjuus Postimehele paavsti lahkumisteadet.


Kuivõrd ootamatu või ootuspärane oli see uudis teile?

Ka mina ei teadnud sellest ette – ei ole nii, et esiteks antakse teada piiskoppidele ja pärast seda kõigile teistele, nii, et üllatus oli küll.

Samas teadsime me, et juba enne paavstiksvalimist ei varjanud Benedictus XVI kuidagi, et tema tervis ei ole väga tugev.

Tema käitumisviisi teades olin veendunud, et sel päeval, kui ta ei saa enam täita Püha Peetruse ametit kogu selle põhjalikkusega, mis on olnud talle väga iseloomulik, annab ta oma ameti edasi. See otsus on ühelt poolt üllatav, aga teisest küljest väga heas vastavuses Benedictus XVI loogika ja tegutsemisviisiga.

Milline võiks olla selle otsuse mõju kirikule, ka pikemas perspektiivis?

Esimene mõju on see, et tänasest alates hakkavad kõik katoliiklased ja veel väga palju teisi inimesi palvetama järgmise paavsti eest.

Benedictus XVI ei oleks langetanud seda otsust, kui ta poleks olnud kindel selles, mida me kõik teame – Püha Vaim juhib oma kirikut ja ükski inimene ei ole asendamatu.

Ma usun, et mingil määral see rõhutab ka kiriku jätkuvust, mis on tugevam kui lihtsalt isikud, kes ühel või teisel ajal seda juhivad. Muidugi on igaühel neist oma stiil ja isiksus, see on selge. Aga ma arvan, et Benedictus XVI otsus on mingil määral ka nagu usutegu, märk tema usust.

Mis võiks olla see, millega Benedictus XVI meelde jääb? Milline võiks olla tema jälg katoliku kirikule?

Ta on olnud väga suur õpetaja. Just tema õpetus ja see, kuidas ta on väga tugevalt ja selgesti rõhutanud näiteks kiriku kontinuiteeti läbi õpetuse ja läbi sajandite, see selgus kiriku kuulutamistöös, on kindlasti midagi, millega ta meile meelde jääb.

Paljude probleemide – nende seas eetiliste – suhtes, selle osas, mis puudutab abieluga seotud küsimusi jne on ta väga selgesti ja kindlalt näidanud, mis on kiriku õpetus, mis on Kristuse õpetus. Ma arvan, et see on väga hea.

Teine aspekt on tema inimlikkus ja see vanaisalikkus. 2006. aastal, kui paavst osales Valencias ülemaailmsel perede kokkutulekul, märkis ta ise ühel hetkel, et keegi ütles talle, et ta on maailma vanaisa. Ta pole mitte ainult paavstina katoliiklaste isa, vaid mingil määral on ta olnud vanaisa kogu maailma jaoks.

Tema südamlikkus on näidanud, et võib olla ühelt poolt väga selge õpetuses ja teiselt poolt näidata inimlikult poolelt armastust. Tõde armastuses või armastust tões (paavst Benedictuse 2009. aastal ilmunud kolmas entsüklika kandis ladina keeles pealkirja «Caritas in Veritate», toim).
 

Tagasi üles