Flaamid ihkavad lahutust ja valloonid otsivad lepitust

Foto: SCANPIX

Kui sa näed töökuulutust, kus otsitakse kakskeelset kandidaati, soovib ettevõte tõenäoliselt palgata flaami, aga ei saa seda seadust rikkumata otse välja öelda, väidab prantsuskeelsest valloonide kogukonnast pärinev belglane François Dereau.

Kuigi üldiselt eeldavad flaamid, et valloonid isegi ei oska teist riigikeelt, aga tegelikult tahetakse ka flaami mõtteviisi, arvab Dereau. «Hiljuti kandideerisin tööle ühte advokaadibüroosse ja täpselt seda mulle öeldigi: «Teie flaami keel on väga hea, aga vaadake, kui te peate flaami keeles läbirääkimisi pidama, saab see olema väga keerukas. Ma kardan, et te ei suuda seda,»» meenutab ta.

«Üldiselt on õige, et flaamide prantsuse keel on parem kui meie flaami keel,» märgib Dereau. Tema ise valdab flaami keelt, sest on pidanud selle ära õppima töö käigus.

«Kõik oskavad natuke flaami keelt, aga me pole harjunud seda rääkima ega julge seda rääkida. Flaamid pingutavad, et rääkida prantsuse keelt,» kirjeldab Dereau. «Teine põhjus on see, et valloonid on rohkem töölisklassi taustaga ja sellise taustaga inimesed räägivad vähem võõrkeeli.»

Belgia keskvalitsus teise riigikeele õppimist kogu Belgias kohustuslikuks teinud pole. Flandria haridusametnikud nõuavad flaami koolides prantsuse keele õppimist, Valloonias flaami keelt aga õppima ei pea. Mõlemad on kohustuslikud vaid Brüsselis.

Oma praeguse ameti tõttu anonüümselt rääkinud valloonist endine sõjaväelane teenis veel hiljuti rühmaülemana riigi ainsas kakskeelses sõjaväebaasis. Kui muidu on kõik üksuste liigid selles olemas nii flaami- kui prantsuskeelsena, siis vaid tema üksuses teenisid mõlema keelekogukonna esindajad.

«Aga isegi seal on eraldi flaami rühmad ja prantsuse rühmad, ainult ohvitserid suhtlevad omavahel. Need inimesed teenivad samas baasis, aga ei suuda omavahel rääkida,» kirjeldab ta. «Ohvitserid pidid olema suutelised end teises keeles väljendama. Reegel on see, et alati tuleb rääkida madalama auastme emakeelt.»

Kuulsaim valloon, kellel on teise riigikeelega probleeme, on Belgia praegune peaminister – sots Elio Di Rupo.

Flandria iseseisvuse eest seisva Flaami Rahvaliikumise (Vlaamse Volksbeweging) asejuht Bernard Daelemans ütleb natuke isegi lohutaval toonil, et tegu on ka esimese valloonist peaministriga pärast aastatel 1973–1974 võimul olnud Edmond Leburtoni, kes ei vallanud üldse flaami keelt.

«Erinevus on selles, et tänapäeval see on probleem, et peaminister ei valda hollandi keelt,» ütleb Daelemans. «Kuid see on ilmselge puue: Di Rupo ei suuda pidada debatti hollandikeelses meedias. Ta suudab vaid lugeda parlamendi ees ette hollandikeelset teksti või vastata üks-ühele intervjuus väga lihtsatele küsimustele.»

Anonüümselt rääkinud valloon meenutab suure šokina 2010. aasta valimisi, kui Flandrias sai enim ehk umbes 40 protsenti hääli Uus Flaami Allianss (N-VA), kelle programmist olulise osa moodustab Belgiast eraldumine. «Varem me teadsime, et mõned flaamid väidavad, et nad on rõhutud, aga sellised olid alati vähemuses…» kirjeldab ta. «Kui valimistulemused tulid, siis mina olin küll šokeeritud.»

Siiani opositsioonis oleva N-VA parlamendisaadiku Ben Weytsi hinnangul läheb lõhe flaamide ja prantsuskeelsete vahel sügavamaks iga kuuga. «Vallooni valitsus ei ole nõus millegagi – kokkuleppele jõudmiseks kulub alati kuid. Iga kord, kui neil õnnestub kokkuleppele jõuda, on kõik õnnelikud kokkuleppele jõudmise üle, aga mitte selle kokkuleppe sisu üle,» kirjeldab ta.

Weytsi sõnul on N-VA praegune eesmärk jõuda föderatsioonist konföderatsiooni. «Suurim probleem on see, et väga vähe on osadel autonoomiat rahanduse tasemel,» leiab ta. Üks komistuskive on näiteks maksupoliitika: Flandria tahaks langetada ettevõtete tulumaksu, et ligi meelitada rohkem välisinvestoreid, vasakpoolne Valloonia pole hoolimata riigi põhjaosast rohkem kui kaks korda suuremast töötusest sellest aga huvitatud, sest nende juures tegutseb märksa vähem ettevõtteid.

Politoloogid kinnitavad, et üks Belgia lõhedest on ka ideoloogiline. Ühtseid üleriigilisi erakondi pole, valloonidel on omad ja flaamidel omad parteid. Tihti töölisklassi taustaga valloonid valivad vasakpoolseid erakondi, peaasjalikult sotse, flaamid aga pigem kristlikke demokraate ja liberaale ning isegi nende sotsid on kaunis parempoolsed.

Täisversiooni loe paberlehest või tasulisest võrguversioonist pluss.postimess.ee!