Saksamaa valitsuse plaan vastuseks märtsikuisele koolitulistamisele keelustada
paintball
on üks ülimalt totter idee ning tõestab, et massimõrva järel on riigil lihtsam tegeleda sümboolsete kui sisuliste sammudega.
Hendrik Vosman: totter ülereageerimine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saksa valitsus arvab miskipärast, et paintball'i peab keelustama, kuna see õhutab vägivalda. Kuna Winnendenis 15 inimest ja iseend tapnud Tim Kretschmer armastas paintball'i ja vägivaldseid video- ja arvutimänge, on lihtne teha järeldus, et teda ei viinud veresaunani mitte sügavad isiklikud probleemid, millele ta lahendust ei leidnud, vaid üks ohtlik seltskonnamäng, mille käigus inimesed üksteist taga ajavad ja värvikuulidega tulistavad.
Poliitikud ei paista teadvat, et rängim vigastus, mida paintball'iga tegeledes endale on võimalik hankida, on muhk või kümme ning et erinevalt suurest tapahimust tekitab see osavõtjas paraja koguse hasarti ja ei miskit suurt enamat.
Tundub, et sotside ja kristlike demokraatide algatuse juures mängib märkimisväärset rolli asjaolu, et septembrikuiste parlamendivalimiste eel on relvaseaduste karmistamine saanud Saksamaal üheks tähtsamaks küsimuseks ning valijatele peab näitama, et midagi ette võetakse.
Kahjuks ei ole neil olnud aega või tahtmist leida vastust raskemale küsimusele, miks üldse otsustab mõni ühiskonnaliige Saksamaal käituda nii nagu seda tegi Kretschmer. Paistab, et sellele küsimusele vastuse otsimise asemel on hõlpsam tegeleda populismiga.