Kremli avalikustatud uuest rahvusliku julgeoleku strateegiast nähtub, et USA ja NATO on Moskva silmis suureks ähvarduseks üleilmsele julgeolekule ning potentsiaalselt ka Venemaa enda relvajõududele, milles pole samas midagi uut.
Moskva uues strateegias viidatakse USA ja NATO ohule
teatel
«epohhilise» dokumendi, millega pannakse paika riigi välis- ja sisepoliitika kujunemise printsiibid kuni 2020. aastani.
kinnitamisele eelnes kõrgete julgeolekuametnike kuid kestnud arutelu.
Kremli teate kohaselt kinnitati strateegia sihiga «konsolideerida föderaalsete täitevvõimuorganite, föderatsiooni alamate riigivõimuorganite ning Venemaa organisatsioonide ja kodanike jõud rahvusliku julgeoleku sfääris».
Lääne agentuuride hinnangul peegeldab dokumendis kirjapandu aga jätkuvat Venemaa hirmu külma sõja aegsete vaenlaste ees. Selles kinnitatakse samas, et Moskva järgib «ratsionaalset ja pragmaatilist» välispoliitikat ning väldib uut võidurelvastumist, edastas AFP.
Strateegias märgitakse muu hulgas, et «ebastabiilsus praeguses globaalses ja regionaalses arhitektuuris, mis on orienteeritud, eriti Euro-Atlandi regioonis, vaid NATO-le... on kasvavaks ohuks rahvusvahelise julgeoleku tagamisele».
NATO plaani tuua oma sõjalist infrastruktuuri Venemaa piiride lähedale nimetatakse rõhutatult «vastuvõetamatuks» ning katseid anda alliansile üleilmset funktsiooni peetakse «rahvusvahelise õiguse normidega vastuollu» minevaks.
Moskva kinnitab küll valmisolekut koostööks võrdsuse alusel ja üleüldise julgeoleku tugevdamise nimel Euro-Atlandi regioonis, ent «selle sügavuse ja sisu määrab alliansi valmidus võtta arvesse Venemaa seaduslikke huve sõjalis-poliitilises planeerimises, austada rahvusvahelise õiguse norme, aga ka transformeeruda ning otsida uusi ülesandeid ja humanistliku suunaga funktsioone».
USA üleilmse raketitõrjesüsteemi kohta märgiti, et selle elementide Euroopasse paigutamine «kitsendab oluliselt võimalust hoida globaalset ja regionaalset julgeolekut».
Moskva uues julgeolekustrateegias ei minda küll nii kaugele, et nimetada Ühendriike otseste sõjaliste ohtude seas, kuid see loetelu ei jätnud siiski palju kahtlemisruumi, et Vene kindralid on hõivatud just USA sõjalise võimsusega.
«Sõjalise julgeoleku ohtudeks on: rea juhtivate välisriikide poliitika, mis on suunatud domineeriva ülekaalu saavutamisele sõjalises sfääris, eeskätt strateegilistes tuumajõududes, arendades ülitäpseid, informatsioonilisi ja teisi kõrgtehnoloogilisi relvastatud võitluse pidamise vahendeid ning strateegilist mittetuumavarustuses relvastust.»
Moskva lubab uues strateegias pürgida «kõige kuluefektiivsemal tasemel säilitada võrdsust Ühendriikidega strateegilise ründerelvastuse osas», kuid samas hoiduda külma sõja stiilis võidurelvastumisest, ajades «ratsionaalset ja pragmaatilist» välispoliitikat.
Venemaa peahuvina nähakse uues strateegias muutumist maailma suurriigiks, mille tegevus on «suunatud strateegilise stabiilsuse ja vastastikku kasuliku partnerluse hoidmisele multipolaarses maailmas».
NATO ja USA kritiseerimine pole samas midagi uut ning ka värskes strateegias on uuesti käiku lastud Moskva varasemad ammutuntud seisukohad, arvas ajakirja Russia in Global Affairs toimetaja Fjodor Lukjanov.
Samas peegeldavat nihet traditsioonilises sõjalistest aspektidest domineeritud lähenemises rõhuasetus majanduslikele faktoritele, märkis ta AFP-le antud kommentaaris.
«Minu hinnangul on see märkimisväärne nihe palju moodsama arusaamise suunas rahvuslikust julgeolekust - arusaam, et sotsiaalmajanduslikel teguritel ühiskonnas võib olla mitte väiksem tähtsus kui välistel teguritel.»
Laia haardega dokumendis nimetatakse Venemaad ähvardavate potentsiaalsete ohtude seas küll veel terrorismi ja tuumarelva levikut, aga ka tervet hulka mittesõjalisi ilminguid nagu aids, alkoholism ja üleilmne majanduskriis.
Strateegias kutsutakse üles tõstma venemaalaste elustandardit ning mitmekesistama majandust, kahandades selle sõltuvust naftast ja gaasist. «Loodusvarade ekspordil põhineva arengumudeli säilimine» on üks «peamistest strateegilistest riskidest ja ohtudest rahvuslikule julgeolekule majandussfääris».
Venemaa pikaajalisteks prioriteetideks nimetatakse julgeolekustrateegias demokraatia ja kodanikuühiskonna arengut, riikliku majanduse konkurentsivõime tõstmist, samuti oma põhiseaduse, territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse tagamist.